Jacksonvillest Torontosse: Air Canada

Meie tagasitee Kuubalt koju oli kõike muud kui traditsiooniline ning selle algusest kirjutasin pikemalt Tagasilend: hädamaandumine Jacksonvilles postituses. Kuna ööpäeva vahet ma enam teha ei suuda, siis jätkan asjaolude kirjeldust edasi eelmise postituse lõpetamise kohast.

Jacksonvilles olin blogi kirjutamise lõpuks nii väsinud, et tundsin, kuidas kõik minu sees vaikselt keerama hakkas ning keha vajas tohutult und. Keerasin end tollitsooni põrandale vaibale kolmveerand tunniks pikali ja püüdsin uinuda. Mul oli hea meel, et olime käsipagasisse pakkinud mõned soojemad riided, kuid mitte talve asju, nii et salli või suuri matkarätikuid mul tekiks peale tõmmata polnud ja tuli hakkama saada sellega, mis oli - sättisin M fliisi põrandale endale alla ning enda jaki kuidagimoodi tekiks peale. Ega und väga ei tulnud ja see vähene, mis oli, oli ärev, kuid kehale oli pikali viskamine ometigi hädavajalik.

Kella 1 paiku öösel maandus meie uus lennuk uue meeskonnaga Torontost. Meid jaotati lennunimekirja alusel kahekümne inimeselisteks gruppideks ja lasti jaokaupa lennukisse samadele kohtadele istuma, kus olime ennegi olnud. Ka lennureisi number jäeti samaks, mis meie katkenud reisil, ent Kanada tollikaardi pidime täitma uuesti, sest saabumiskohaks oli nüüd USA. Nii mõnelegi reisijale oli samadele vanadele kohtadele istumine kohutavalt ebamugav ja inimesed vahetasid omavahel kohti. Oli nutetud nägusid, punaseid silmi, väsinud olekuid ning närvilist käitumist. Ilmselt oleks suur osa inimesi hea meelega uuesti mitte lennukisse roninud, aga muud varianti meilt sealt ära saada ei olnud. Kõik tahtsid lihtsalt koju.

Air Canada Rouge on nende nö odavlennufirma, millega pidime saama Havanast Torontosse ning Rouge peal on kõik lisateenused ehk söök ja jook tasulised. Uus meeskond luges sisse oma tavapärase harjunud teksti ning püüdsime end M-ga kuidagimoodi magama sättida. Kui teenindaja toidukäruga meie reani jõudis, ärkasin ootamatult ja võttes arvesse eelmise pooliku lennu kogemust ning tekkinud näljatunnet, otsustasin siiski midagi süüa osta. Kuigi meeskond ei maininud midagi selle kohta, et söögid ja joogid on meie uuel lennul lennufirma poolt, selgus wrappi kätte saades, et tasuma selle eest siiski seekord ei pea. Asi seegi.

Ma olin üllatunud, et uus lennumeeskond ei andnud elnnu ajal ega lõpus mitte mingit infot selle kohta, mis edasi saab või kuidas peaksime reisijatena toimima. Oletasime vaid, et ju on Torontos keegi lennul vastas ja siis saame infot, mis ja kuidas edasi. Lennul vastas aga Air Canada teenindajat ei olnud.

Hea küll, võtsime oma asjad, ületasime riigipiiri ja jõudsime pagasilintideni. Keegi meist ei teadnud, kas peame oma pagasi ära ootama ja väälja võtma või mitte, ent omavahel M-ga arutades jõudsime selgusele, et ega muud võimalust ju pole, sest keegi ei tea millega ja millal edasi lendame. Pagasilindi ääres oli üks vanem Air Canda vormis proua, kes oli saadetud assisteerima teist vanemat prouat, keda lennujaama territooriumil ratastoolis sõidutati. Meie reisil olnud endine stjuuardess, kes on töötanud ka lennufirmas juristina, oli ainus, kes meile üldse kogu situatsiooni jooksul vabatahtlikult ja omaalgatuslikult mingit infot jagas. Ta palus otsida meil välja kaamerad ning filmida, kuidas Air Canada esindaja keeldub hädamaandumise läbinud reisijaid abistamast ega anna mingit täiendavat infot, mis edasi saab. Õnneks suutis meie kaasreisija veenda lennufirma esindajat siiski oma ülemusega suhtlema ning peagi oli kosta lõpuks ka kõlaritest info, et võtaksime pagasi ja liiguksime Air Canada infolaua poole. Hea, et oli öö ning olime lennujaamas ssel ajal sisuliselt ainsad reisijad ning seetõttu ei pidanud me muude massidega võitlema.

Meie kaasreisijast eks-stjuuardessist Kanada proua selgitas lähedal olijatele meie õigusi Kanadas, sest need erinevad EL-i omadest oluliselt ning meie 140+ reisijast oli vaid paarkümmend kohalikku, ülejäänud kõik olid jätkulendudega suurema osaga Euroopasse. Kanada seaduste järgi on meil sellises olukorras kindlalt õigus küsida uusi pileteid, saada hotell koos transfeeri ja toidukupongidega. Ausalt öeldes korralikust voodist ja korraks duši alla saamisest ma ära ei oleks küll öelnud.

Air Canada plussiks tuleb öelda, et nad olid tegelikult olukorraga juba väga korralikult tegelenud, me lihtsalt ei teadnud seda ja teadmatus tekitab inimestes küsimusi. Üles oli seatud kolme teenindajaga laud, kuhu olid nimeliselt asukohtade järgi juba välja prinditud uued pardakaardid uute lendudega neile, kellele oli võimalik kiire lahendus leida, teised suunati edasi teenindusletti, kus järjekord liikus üllatavalt kiiresti. Meie pileteid väljaprinditute hulgast ei leitud ning võtsime teenindusleti sappa.

Kümmekond minutit hiljem jõudsime teenindaja juurde, kes saades meie passid, imestas, et meile eelmisest lauast pileteid ei antud, sest ta oli isiklikult meie asjadega juba tegelenud. Hetk hiljem oli ta meie juures tagasi koos pardakaartide, kesklinna Sheratoni hotelli toa ja söökide vaucheri ja lennujaama limusiiniteenistuse vaucheritega. Wow! Me ei pidanudki midagi küsima või paluma, kõik oli juba tehtud, kiirelt ja lihtsalt. Uskumatu lausa. Põhjus, miks meie pardakaarte esmalt üles ei leitud, peitub Tallinna lennujaama uues nimes Lennart Meri Tallinna Lennujaam ehk kui teistele pardakaartidele on trükitud linn, nt Frankfurt, siis meie pardakaardile oli sihtkohaks saanud Lennart Tall, sest rohkem ei mahtunud, kuid Lennarti järgi me sihtkohta küsida ei osanud. Toronto on küll esimene koht, kus sellist asja kohtame, kuid hea teada siisiki tulevikuks.

Pool tundi hiljem olime kesklinna lukshotellis, kuhu saabus järjest ja järjest meie lennukaaslasi uute taksodega. Kuna hotell oli täis broneeritud, siis hilist check-outi meil teha ei õnnestunud ja pidime toa vabastama kella 12ks päeval. Selleks hetkeks oli meie ärkveloleku aeg kestnud juba 24 tundi. See jättis meile täpselt ei rohkem ega vähem kui 4 tundi magamisaega. Pehmes voodis. Valgete linade vahel. Ahh, see pikali viskamine oli nii hädavajalik!

Tagasilend: hädamaandumine Jacksonvilles

Mu esimene mõte tänase postituse kohta oli teha see tagasivaatena Kuubale, kuid see teema peab jääma ootele, sest mõned mud emotsioonid vajavad väljakirjutamist. Tänane päev on olnud kõike muud, kui see, mida arvasin ja ette kujutasin.

Alustasime hommikut kaunilt päikesepaisteliselt oma hotelli katuseterrassilt vaatega merele, taamal paistmas suur korsten, mille otsas põles hele leek koos musta suitsuga. Palusime endale hotellist lennujaama sõitmiseks takso tellida ning käisime veel viimast korda Havana vanalinna nautimas ja ühtlasi ka lennujaama sõitmiseks raha vahetamas. Kuigi lootsime tavalist sõiduautot, ootas meid ees roheline vanakooli Ameeriklane, millele oli paigaldatud 3,9 liitrine Fiati mootor, elektriaknad, kaasaegne audio süsteem ning Kia rool, nii et peale välimuse polnud seal originaalist palju järgi. Õõtsusime lennujaama tubli pool tunnikest, kuulates eesistmel istuva kõrendist kuti inglisekeelseid selgitusi oma kodumaa kohta – kõige muuga oli ta rahul, ainult tugev saastatus, mis tervist rikub, häiris teda.

Hommikul rõõmustasin, et same alustada täna oma koduteed, lootuses teisipäeva õhtuks kenasti omas kodus tagasi olla, peale kolme lendu ja peaaegu 24 tundi. Hommikul jõudsime lennujaama veidi peale kella 10, ent Air Canada leti ääres oli siis juba lennujaama terminali välisukseni looklev saba. Kuna Havana lennujaamas iseteeninduskioske pole, siis polnud selline saba ka kuigi üllatav, sest vanasti olid lennujaamades alati sellised pikad looklevad sabad, kui veebis veel check-ini teha ei saanud. Ainult et see saba ei liikunud karvavõrdki.

Natuke hiljem kuulsime ühelt reisijalt, kes varem on stjuuardess olnud, et Air Canadal on mingi elektrooniline problem ning lennud seisavad üle maailma, sest nende IT süsteem on maas ja seega ei saa lennujaam välja printida ei boarding passe ega pagasikleepse. Kui alguses olid inimesed entusiastlikud, siis peagi sumin vaibus, muutus vaiksemaks ning lõpuks istusid kõik kas põrandal või oma kohvrite otsas. Havana lennujaamas ei ole tasulist wifit ka väljuvate lendude alas, vaid alles peale turvakontrolli, nii et aja surnuks löömiseks ei olnud seal mitte midagi teha.

Tänaseks lubas ilmateade alates lõunast vihma ning juba lennujaama jõudes olid taevas tumedad ähvardavad pilved, kuigi vihmahooaeg algab Kuubal alles aprillist ja kestab siis üsna lakkamatult novembrini. Kui olime umbes paar tundi juba põrandal istunud looklevas sabas väljuvate lendude terminalis, läks taevas äkki veel tumedamaks ning algas lakkamatu sadu. Vett kallas nii tugevalt, et ka sekundiks vihma kätte jäädes olid inimesed täiesti läbimärjad.

Kuuba on selles mõttes huvitav paik, et peale sigarite ja rummi ei ole siit suurt midagi kaasa tuua ja needki on samad, mis Eestiski saada. Lennujaamas igavusest ringi jalutades märkasin üht müügiletti, kus lisaks krõpsudele ja jookidele müüdi ka mingeid komme. Kuskilt polnud küll näha, kas kommid on kohalikud või mitte, ent see oli parim lootus midagi kaasa osta. Hindadega on siin ka omaette lugu. Kui hind isegi väljas on, siis ei pruugi see käsitsi kirjutatud osaliselrt loetamatu silt olla õige asja ees. Kui olin ära seisnud küll lühikese, ent igaviku võtva järjekorra, sest müüjal oli klientide teenindamise asemel vaja vahelduva eduga konsulteerida kassalindiga, teha inventuuri, suhelda tuttavatega ning tegeleda kõige muuga, ära seisnud, siis kassas selgus, et meie viimasest rahast kahe kommipaki jaoks ei jagu ning lõpuks ei saanudki ma päris täpselt aru, mis see kommipakk maksis, ent kätte ma ta sain. Kuna Kuuba rahaga väljaspool Kuubat midagi teha ei ole, on mõistlik siin viimane raha pigem ära kulutada. Tol hetkel ma veel ei teadnud, et meie lend ikkagi plaanipärasel ajal välja ei lähe.

Kolm tundi peale ootamist saadi süsteemid siiski kuidagi nii palju korda, et väga pikaldaselt hakkas rahvamass vaikselt liikuma. Kui check-ini letini jõudsime, selgus, et seekord olime teinud vea netis check-ini tehes – tänu sellele tulid meie boarding passed eriti aeglaselt süsteemist välja ja kõrval leti taga jõudis teenidjaa vahepeal neli reisiseltskonda lennukile saata, kes eelnevat check-ini teinud ei olnud. Lihtne tõde edaspidiseks: kui on riik, kus nett pole eriti kättesaadav, tasub check-in teha lennujaamas.

Lõpuks pagas ära antud ja boarding passed käes, kiirustasime piiri- ja turvakontrolli. Meie lennu uue väljumisajani (muudetud 12:30 pealt 14:30 peale) oli jäänud 22 minutit. Meid suunati turvakontrolli kiirliinile, ent see oli nii ülerahvastatud ja liikus sama aeglaselt kui tavakontroll. Lõpuks saime turvakontrollist läbi ning kiirustasime väravasse, kus ootas meid juba lennukitäis rahvast ees. Seal oli ka wifi, millesse saime kiiruga oma veel kasutamata tunnikaartidega sisse logida ning jooksu pealt kodustele teada anda, et meie lend viibib. Hetk hiljem olime juba bussis ning istusime lennukis. Lõpuks lahkus meie Air Canada lend AC1875 Havanast Toronto poole kell 16 päeval.

Me polnud hommikust saadik söönud ning ma ootasin pikisilmi, et teenindaja söögi- ja joogikäruga meieni jõuaks, et saaksime sealt midagi osta. Äkki tundsin õhus mingit imelikku lõhna, sellist kerget kärsakat. Küsisin M-lt kas ka tema tunneb lõhna, ta noogutas. Vaatasin ringi, kuidas inimesed samal hetkel hakkasid imeliku lõhna üle omavahel arutama ning stjuuardess otsis kohta, kust lõhn pärit on. Hetk hiljem lükkas kapten turvavöö sildi põlema ning lennuk hakkas kiiresti laskuma. Istusin keskmisel istmel, vaatasin aknast välja nägin üksnes vett ümberringi. Peale Hiiumaa lennukiga alla kukkumist 2001. aasta 23. novembril, istub M alati tiivast taga pool akna all, et näha maapinda. Küsisin, kas ta maad näeb, ta vastas jaatavalt. Vaatasin, kuidas meri meile kiiresti lähemale tuli, kuigi laskumine oli tunnetuslikult üsna sujuv. Jõudsin vaid mõttes palvetada.

Ma ei taibanud päris täpselt kus me oleme. Kartsin vette maandumist, sest vesi ei ole kindlasti soe ning ujuda ma ei oska, aga vett oli ümberringi väga palju. Hetk hiljem teavitas stjuuardess inimesi läbi mikrofoni, et teeme erakorralise maandumise Savannas, Georgia osariigis USAs ning seejärelt, et maandume mõne minuti pärast hoopis Jacksonville, Floridasse. Kellelgi minu istumiskoha lähedal oli samasugune hirm vette maandumise ees nagu mul, kuid stjuuardess rahustas, et maandume siiski kenasti lennujaama, ainult päästeautod saadavad meid, et kõik turvaline oleks.

Lennukis oli vaikne, ilma et keegi seda ilmselt päriselt märganud oleks. Kõik ootasid edasist infot, mis nüüd saama hakkab. Kapten andis korraks teada, et tegemist on kerge tehnilise rikkega ja maandume peagi ning stjuuardess vabandas, et kapten hetkel rohkem rääkida ei saa, sest tal on veidi tegemist. Arvestades olukorda, olid lennusaatjad väga rahulikud ning äärmiselt meeldivad.

Kui lennuk korralikult maandunud oli ning end maapinnal turvaliselt tundsime, tuli kapten kokpitist välja ja seletas olukorda: mingi tiivik, mis peaks end automaatselt välja lülitama, ei teinud seda, mines kärssama ning kokpit oli olnud üleni suitsu täis. Õnneks piloodid taipasid juhtuma hakkavat kohe, kui nad veidrat lõhna tundsid ja tõmbasid endale hapnikumaskid pähe. Kapteni 12 aastase kogemuse juures oli see esmakordne juhtum, kuid õnneks olid nad sama situstasiooni simulaatoris varasemalt korduvalt harjutanud. Oh, mul oli siiras hea meel, et me olime turvaliselt maandunud professionaalsete lendurite ja suurepärase meeskonna käe all ning hea, et saime kõiki neid detaile teada hiljem ning mitte lennu ajal.

Kui olime maandunud, lubati meil lennukis ringi käia, tualette kasutada ning stjuuardessid pakkusid vett juua. Sain lõpuks ometi oma tuned kestnud janu veidi leevendada. Umbes tunnike hiljem jagasid nad laiali ka kõik pardal olnud snäkid, kuid paraku võileiba ega mud sööki nad tulenevalt seadusandlusest pakkuda ei tohtinud. Me olime ootamatult USA pinnal maandunud võõrast riigist tulev lennuk ehk teisisõnu me olime justkui pagulased, kellel polnud mingeid õigusi, mida kapten ka igaks juhuks korduvalt kinnitas. Veel ei olnud selge, mis meist tegelikult edasi saab. Minu ees istunud sakslastest 70 aastane proua ja 80 aastane härra, kes istusid kumbki üle vahekäigu, hoidsid teineteisel veel südamlikult käest kinni kogu hilisema lennukis viibimise aja. See oli väga liigutav vaatepilt.

Kolm tundi hiljem selgus siiski, et viga kohapeal kohe kiiresti parandada ei saa ning me peame lennukist maale saama. Meie lennumeeskonnal sai vahetuse aeg läbi, nad olid hommikul viiest saadik juba üleval olnud ja ausalt öeldes olid nad puhkuse igati auga välja teeninud. Olid nad ju meid turvaliselt maale toimetanud, jäädes lõpuni professionaalseks ning huumorimeelseks, mida tervitasid reisijad aplausiga nii lennuki maandumisel kui hiljem, kui tollitsoonis juba istusime ja lennuki meeskond hotelli puhkama lasti, meeskond lahkus ja teistkordse suure aplausi osaliseks sai.

USA ja Kuuba poliitilised suhted on hetkel keerulised ning see ei teinud meie olukorda sugugi kergemaks. Meil oli umbes 200 inimest, kellel enamikul puudus USA visa ning USA IRS ei osanud meiega mitte midagi esimese hooga peale hakata. Lõpuks lasti meid siiski tollitsooni istuma, organiseeriti meile Jacksonville lennujaama poolt võileivad, väiksed pitsad ja pudelivesi ning anti kõigile soovijalile võimalus käia korraks värsket õhku hingamas või suitsul. Esimese info kohaselt pidi uus lennuk Torontost kohale jõudma veidi peale 23 ning südaöö paiku pidime Toronto poole teele asuma, et umbes 2:30 öösel Torontos maanduda ning siis seal edasi vaadata kuidas keegi oma uuele jätkulennule saab. Praeguseks, kirjutamise hetkeks on kell saanud õhtul 23:33 ning viimase info kohaselt maandume Torontos alles hommikul 4:30. Tegelikult ei ole vahet mis kell, peaasi, et lõpuks turvaliselt kohale jõuame.

Ausalt, mul on siiras hea meel olla kahe jalaga maa peal, tervena ja turvaliselt. Meil läks kõik väga hästi ning ma olen südamest tänulik, et oleme olnud hoitud. Tahaks koju, väga. Ma olen nõus ootama ükskõik kui kaua selleks, et jõuda koju tagasi elusalt, tervelt ja turvaliselt. Pealpool pilvi paistab küll päike või säravad tähed, ent päris kindlasti on inglid meid täna hästi hoidnud. Ma soovin, et inglid hoiaksid meid ka terve edasise tee. Olen siiralt tänulik. Aitäh!