teisipäev, 13. märts 2018

Jacksonvillest Torontosse: Air Canada

Meie tagasitee Kuubalt koju oli kõike muud kui traditsiooniline ning selle algusest kirjutasin pikemalt Tagasilend: hädamaandumine Jacksonvilles postituses. Kuna ööpäeva vahet ma enam teha ei suuda, siis jätkan asjaolude kirjeldust edasi eelmise postituse lõpetamise kohast.

Jacksonvilles olin blogi kirjutamise lõpuks nii väsinud, et tundsin, kuidas kõik minu sees vaikselt keerama hakkas ning keha vajas tohutult und. Keerasin end tollitsooni põrandale vaibale kolmveerand tunniks pikali ja püüdsin uinuda. Mul oli hea meel, et olime käsipagasisse pakkinud mõned soojemad riided, kuid mitte talve asju, nii et salli või suuri matkarätikuid mul tekiks peale tõmmata polnud ja tuli hakkama saada sellega, mis oli - sättisin M fliisi põrandale endale alla ning enda jaki kuidagimoodi tekiks peale. Ega und väga ei tulnud ja see vähene, mis oli, oli ärev, kuid kehale oli pikali viskamine ometigi hädavajalik.

Kella 1 paiku öösel maandus meie uus lennuk uue meeskonnaga Torontost. Meid jaotati lennunimekirja alusel kahekümne inimeselisteks gruppideks ja lasti jaokaupa lennukisse samadele kohtadele istuma, kus olime ennegi olnud. Ka lennureisi number jäeti samaks, mis meie katkenud reisil, ent Kanada tollikaardi pidime täitma uuesti, sest saabumiskohaks oli nüüd USA. Nii mõnelegi reisijale oli samadele vanadele kohtadele istumine kohutavalt ebamugav ja inimesed vahetasid omavahel kohti. Oli nutetud nägusid, punaseid silmi, väsinud olekuid ning närvilist käitumist. Ilmselt oleks suur osa inimesi hea meelega uuesti mitte lennukisse roninud, aga muud varianti meilt sealt ära saada ei olnud. Kõik tahtsid lihtsalt koju.

Air Canada Rouge on nende nö odavlennufirma, millega pidime saama Havanast Torontosse ning Rouge peal on kõik lisateenused ehk söök ja jook tasulised. Uus meeskond luges sisse oma tavapärase harjunud teksti ning püüdsime end M-ga kuidagimoodi magama sättida. Kui teenindaja toidukäruga meie reani jõudis, ärkasin ootamatult ja võttes arvesse eelmise pooliku lennu kogemust ning tekkinud näljatunnet, otsustasin siiski midagi süüa osta. Kuigi meeskond ei maininud midagi selle kohta, et söögid ja joogid on meie uuel lennul lennufirma poolt, selgus wrappi kätte saades, et tasuma selle eest siiski seekord ei pea. Asi seegi.

Ma olin üllatunud, et uus lennumeeskond ei andnud elnnu ajal ega lõpus mitte mingit infot selle kohta, mis edasi saab või kuidas peaksime reisijatena toimima. Oletasime vaid, et ju on Torontos keegi lennul vastas ja siis saame infot, mis ja kuidas edasi. Lennul vastas aga Air Canada teenindajat ei olnud.

Hea küll, võtsime oma asjad, ületasime riigipiiri ja jõudsime pagasilintideni. Keegi meist ei teadnud, kas peame oma pagasi ära ootama ja väälja võtma või mitte, ent omavahel M-ga arutades jõudsime selgusele, et ega muud võimalust ju pole, sest keegi ei tea millega ja millal edasi lendame. Pagasilindi ääres oli üks vanem Air Canda vormis proua, kes oli saadetud assisteerima teist vanemat prouat, keda lennujaama territooriumil ratastoolis sõidutati. Meie reisil olnud endine stjuuardess, kes on töötanud ka lennufirmas juristina, oli ainus, kes meile üldse kogu situatsiooni jooksul vabatahtlikult ja omaalgatuslikult mingit infot jagas. Ta palus otsida meil välja kaamerad ning filmida, kuidas Air Canada esindaja keeldub hädamaandumise läbinud reisijaid abistamast ega anna mingit täiendavat infot, mis edasi saab. Õnneks suutis meie kaasreisija veenda lennufirma esindajat siiski oma ülemusega suhtlema ning peagi oli kosta lõpuks ka kõlaritest info, et võtaksime pagasi ja liiguksime Air Canada infolaua poole. Hea, et oli öö ning olime lennujaamas ssel ajal sisuliselt ainsad reisijad ning seetõttu ei pidanud me muude massidega võitlema.

Meie kaasreisijast eks-stjuuardessist Kanada proua selgitas lähedal olijatele meie õigusi Kanadas, sest need erinevad EL-i omadest oluliselt ning meie 140+ reisijast oli vaid paarkümmend kohalikku, ülejäänud kõik olid jätkulendudega suurema osaga Euroopasse. Kanada seaduste järgi on meil sellises olukorras kindlalt õigus küsida uusi pileteid, saada hotell koos transfeeri ja toidukupongidega. Ausalt öeldes korralikust voodist ja korraks duši alla saamisest ma ära ei oleks küll öelnud.

Air Canada plussiks tuleb öelda, et nad olid tegelikult olukorraga juba väga korralikult tegelenud, me lihtsalt ei teadnud seda ja teadmatus tekitab inimestes küsimusi. Üles oli seatud kolme teenindajaga laud, kuhu olid nimeliselt asukohtade järgi juba välja prinditud uued pardakaardid uute lendudega neile, kellele oli võimalik kiire lahendus leida, teised suunati edasi teenindusletti, kus järjekord liikus üllatavalt kiiresti. Meie pileteid väljaprinditute hulgast ei leitud ning võtsime teenindusleti sappa.

Kümmekond minutit hiljem jõudsime teenindaja juurde, kes saades meie passid, imestas, et meile eelmisest lauast pileteid ei antud, sest ta oli isiklikult meie asjadega juba tegelenud. Hetk hiljem oli ta meie juures tagasi koos pardakaartide, kesklinna Sheratoni hotelli toa ja söökide vaucheri ja lennujaama limusiiniteenistuse vaucheritega. Wow! Me ei pidanudki midagi küsima või paluma, kõik oli juba tehtud, kiirelt ja lihtsalt. Uskumatu lausa. Põhjus, miks meie pardakaarte esmalt üles ei leitud, peitub Tallinna lennujaama uues nimes Lennart Meri Tallinna Lennujaam ehk kui teistele pardakaartidele on trükitud linn, nt Frankfurt, siis meie pardakaardile oli sihtkohaks saanud Lennart Tall, sest rohkem ei mahtunud, kuid Lennarti järgi me sihtkohta küsida ei osanud. Toronto on küll esimene koht, kus sellist asja kohtame, kuid hea teada siisiki tulevikuks.

Pool tundi hiljem olime kesklinna lukshotellis, kuhu saabus järjest ja järjest meie lennukaaslasi uute taksodega. Kuna hotell oli täis broneeritud, siis hilist check-outi meil teha ei õnnestunud ja pidime toa vabastama kella 12ks päeval. Selleks hetkeks oli meie ärkveloleku aeg kestnud juba 24 tundi. See jättis meile täpselt ei rohkem ega vähem kui 4 tundi magamisaega. Pehmes voodis. Valgete linade vahel. Ahh, see pikali viskamine oli nii hädavajalik!

Kommentaare ei ole: