M vanemad olid teel meie poole, nii et pikemaks lamasklemiseks voodis polnud just õige päev. Jõudsin napilt pudru valmis tehtud ja söödud, põranda tolmuimejaga üle tõmmatud ning duši alla lipsata, kui nad peaaegu meie juures juba olidki.
Et päev oli peaaegu lõunas ning õhtuks plaanitud teater, ei saanud ka ülejäänud osa sellest raisku lasta. Nii seadsime oma sammud M emaga Tallinna Kunstihoonesse "Köhlerist Subbini" kunstinäitusele. Juhuslikult sattusime sinna umbes samaks ajaks, mil hakkas ca tunnine Harry Liivranna ekskursioon. Mind hämmastas galeriisse kogunenud rahvahulk. Ekskursioonil osales sadakond inimest, kuigi Harry Liivrand oli oodanud sinna kõigest paarikümmet. See osutus üle ootuste populaarseks. Ja üle ootuste heaks. Päris ekskursiooni lõpuni me siiski jääda ei söandanud, sest poisid ootasid meid kõrval kohvikus. Vaatasin galerii seinu katvaid suurepäraseid taieseid ja imestasin, et see on kellegi erakogu. Uskumatu. Veel hämmastavam on oskus panna seda, mida näed, niisugusena paberile ning säilitada oma silme ees kaikunud vaadet terve igaviku. Joonistada ma ei oska. Kunsti kirjeldada veel vähem. Tahes tahtmata meenusid kunstiajaloo tunnid ja tol ajal nii mõttetuna tundunud infost oli mul kahju, et rohkem meelde polnud jäänud, kui üksikud kunstnikunimed ja mõned maalid. Leidsin isegi paar kunstnikku, kellest ma midagi kuulnud varem polnud. Tunnistan oma võhiklikkust. Galeriidesse võiksin ma edaspidi püüda tihedamini sattuda kui kord mõne aasta jooksul.
Et olime ammu rääkinud palju kõmu tekitanud näituse "Bodies revealed" külastamisest ja see pidi lõpuks maha võetama peale seda pühapäeva, oli meil praktiliselt viimane võimalus seda külastada. Olenemata soolasest piletihinnast (ilmselt esialgne hind kujundati selle järgi, et tehnoloogia ja töö, mida on kasutatud, on olnud üsna kallis, kuigi tuleb nentida, et mõningate eksponaatide puhul tekkis mul küll kahtlus, kas tegemist on ikka päris ehtsa detailiga mitte plastikust jäljendiga, lisaks oli kasutatud ilmselgelt mitte meie rassist inimesi, sest skeletid tundusid nii imepisikesed ja lühikesed, siis nüüd oleks hinda kummaline ka langetada, kui näitus ennast ilmselgelt on kordades juba tasa teeninud, pealegi on Euroopas igasugused muuseumipiletid üldjuhul veel kallimad, kuid eestlasena ei ole ma harjunud oma kodulinnas muuseumi pileti eest üle 100-kroonist hinda mitte maksma) tuleb nentida, et näitus oli päris hea. Arvestades meediakära ootasin sellest isegi enamat, kuid siiski päris pettuda ei tulnud. Meenutas jubedasti põhikooliaegseid mälestusi Tervishoiumuuseumist. Minu jaoks ilmselt kõige huvitavam osa oli nn loodete ruum. Kui raamatud (silme ette tulevad selged pildid bioloogiaõpikus olnud must-valgetest fotodest) ja vastrasestunud naised räägivad lootest esialgu kui konnakullesest, kes on olematu suuruse ning välimusega pigem konnakullese sarnased, siis need looted seal katseklaasides oli täiesti pisikesed inimesed. Juba 7-nädalane loode on täiesti inimese moodi. Paratamatult ei pääsenud ma mõttest, et 12-nädalane loode on juba päris suur ja välimuselt päris beebi, ent ometigi lubatakse siis veel viimase piirini aborti teha. Kui siiani tundus see mõte tänapäevaühiskonnas aktsepteeritav (põhjused, miks inimesed seda teevad, on ju nii erinevad ja vahel ei olegi ühtki teist mõistlikku väljapääsu, seda eriti nt olukorras, kus loode on raske puudega), sest nii väike rasedus ei paista veel kuskilt välja ja ilmselt peale südamepöörituse pole ka oluliselt tunda (et ma pole ise rase olnud, on mul seda raske ka võrrelda, võin üksnes kujutleda), siis tegelikkuses lõpetatakse ära ikkagi inimelu, pisikene inimene, kes on täiesti inimese moodi ja hakanud juba eksisteerima. Võigas mõte.
Õhtu lõppes meil "Evita" vaatamisega. Et Jõuluks pileteid muretsedes oli meie eesmärk peamiselt etenduse toimumispaik Nokia Kontserdimaja, sest keegi meist polnud seal veel käinud ja tahtsime mõlemad oma vanematele anda võimaluse seda külastada, siis valisime etenduste vahel, mis nii kuupäevaliselt kui asukohaliselt pakutav oli. Neid etendusi ei olnud just äraütlemata palju. Nii valisimegi üheks neist "Evita", kuigi ma korra kahtlesin, kas muusikali just vaadata viitsin. Õigemini M ema ja mina ilmselt viitsiksime, aga meespooltes polnud ma niivõrd kindel. Pealegi oleneb väga palju lavastajast. Evita loo enda kontseptiga olin ma enam-vähem tuttav, mitte küll päris detailideni. Ma polnud jõudnud eelnevalt muud vaadata, kui seda, et peasoas on Maarja-Liis Ilus. Seda suurem ja positiivsem oli minu üllatus kohata laval teise peaosalisena Vaiko Eplikut. Ma olin siiani oluliselt alahinnanud tema võimelisust osaleda muusikalis, veel enam ühe peaosalisena. Ta oli ootamatult hea. Maarja-Liis oli loomulikult ilus. Erakordselt sobilik mängitavasse osasse ning Marko Matverega suurepärane paar. Matvere osa laval ei olnud just väga suur, kuid aastaid on ta olnud juba üks mu lemmikuid. Kohe kuidagi ei saa ümber temast õhkuvast mehelikkusest. Mees suure M-tähega. Ma ei saa kuidagi mainimata jätta Maarja-Liisi laval kantud hästi-istuvaid kostüüme ja kleite: äärmiselt naiselik ja stiilne. Naiselikkust on tänapäeva teksapüksiühiskonnas vähevõitu ja ega ma isegi sellega hiilga. "Evita" oli väga tasemel. Tõeliselt hea etendus. Soovitan kindlasti võimalusel vaatama/kuulama minna.
Meil oli tõeliselt kultuurne laupäev. Pean tunnistama, et mulle meeldis see.
1 kommentaar:
Ja mina pidin ka laupäeval seda näitust vaatama. :P
Tallinnasse ma jõudsin, Solarisse ka, aga näitusele mitte. ;)
Postita kommentaar