kolmapäev, 4. aprill 2012

Tee Euroopasse

Kuskil märtsi keskpaigas sattusin ühe kolleegiga nalja viskama, et Eestis on vein jube kallis ja kui töö on stressirohke, võib see nii jube kulukaks minna ja eelkõige seetõttu tuleks minna Tšehhi odavat lauaveini tooma. Ühel õhtul vaatasime M-ga kalendrisse ja mõtlesime, mida pihta hakata pika nädalavahetusega aprilli alguses - äkki käiks korra kevadet uurimas Kesk-Euroopas? Eestis oli sel ajal veel ilm üsna külm, pime ja lumine, aga ilmateade näitas Poolas juba ligemale 20 soojakraadi. Nii me M-ga kokku leppisime, et meie sünnipäevakingid seekord teineteisele on väike pikema nädalavahetuse reisike autoga Euroopasse - sisuliselt nii kaugele kui nii lühikese ajaga jõuab ehk siis Poola lõunapoolsesse otsa.

Täna lõuna paiku oli mul tunne tööl, et aitab nüüd küll, paneks arvuti kinni ja pistaks punuma, kuid ootasin ikkagi kannatlikult tööpäeva lõpuni. Koti olime juba õhtul pakkinud ja autosse visanud, et saaksime linnast startida enne tipptundi ja vältida suuremaid ummikuid.

Viimased paar päeva on sadanud hoolega lund ja löönud temperatuuri õues tõeliselt jahedaks. Ostsime Euroopasse minekuks uued suverehvid, aga need jäidki alla panemata, sest alla nulli kraadide juures ei olnud rehvide vahetamine just kõige parem idee. Vähemasti täna oli kevadiselt särav ere päike väljas pärastlõunal, kuigi termomeeter näitas vaid üksikuid nappe plusskraade.

Teel Pärnusse tabasin end mõttelt, et võiks ikkagi reisiks tervisekindlustuse teha. Ma olen aastaid kasutanud ühe konkreetse kindlustusmaakleri teenuseid ja valisin peale klassikalise tööaja lõppu mobiilist tema numbri. 5 minutit hiljem oli mu meilboksis kehtiv reisikindlustuse poliis koos arvega olemas. Tänud E niivõrd kiire reageerimise eest!

Pärnust haarasime kaasa teepealt tellitud pitsa ning keerasime nina Riia poole. Eestist mööda maismaad on ju sisuliselt vaid üks tee Euroopasse ja see läheb läbi Läti, mistõttu on ka see tee kuidagi tuttav ja pähe kulunud. Üle piiri saades tervitavad esimesed maanteeaugud ning loodus on täpselt samasugune nagu ka siinpool piiri. Kõik on nii tuttav justkui ei olekski teises riigis.

Ma pole Riia poole sõitnud kordagi vastu õhtut, nii et päikeseloojang teed ilusasti värvima jääks. Meid saatis lillades, roosades ja punastes toonides taevas, mis vahetus peatselt täiskuuga pimeda öö vastu. Kilomeetrite tuhinal süttisid mööduvates majades tulukesed, mis paistsid kuidagi eriti soojalt ja kutsuvalt. Täna õhtul ei olnud Läti minu jaoks lihtsalt transiitmaa, vaid kuidagi kodune ja soe (temperatuuri poolest ka mõni kraad soojem Eestist) ega Riia äärelinn erinenudki kuigivõrd kodusest Tallinnast.

Hotelli olime broneerinud äärelinna, kust varajasel hommikutunnil oleks kerge startida, sest homme ootab meid ees 1000 km sõitu, enne kui A juurde Wroclawisse jõuame. Seega ei olnud me hotelli suhtes just väga valivad, aga eelistasime ikkagi korralikku tuba privaatse vannitoaga, ent taskukohase hinnaga. Nii sattusime Dodo hotelli. Tuba on üsna väike, aga täiesti koraalik, maitseka kujunduse ning suurepärase hinna-kvaliteedisuhtega. Auskoht on sel muidugi pisut veider - Riia linna servas asuva Lido läheduses munakivi sillutisega teedega puumajade rajoonis, mis meenutab pigem meie Kalamaja kanti. Aga nagu hotell ka ise ütleb - soodsaim vanalinnalähedane majutus korralikus hotellis koos Tripadvaisori soovitusega. Ja tundub, et vähenõudlikule, ent veidi mugavale kliendile või teelisele nagu meie, on koht igati sobilik.

Homme ootab meid ees pikk päev pika sõiduga, nii et viimane aeg on põhku keerata varajaseks ärkamiseks.

Kommentaare ei ole: