Dubai lennujaamas maandudes oli Vietnami aja järgi rohkem kui sügav öö. Mina olin lennukis veidi maganud, aga M vaatas filme ja tal oli nüüd tükk tegemist, et jalul ning ärkvel püsida. Mõtlesime vaadata, kas lennujaamas on võimalik Snoozecubes endale mõneks tunniks magamisase saada. Kahjuks ma ei teadnud, et seal on võimalik koht internetis ette broneerida. Selgus, et ühtki vaba kohta pole ning esimene vaba ase tekib alles poole viie paiku hommikul, mis tähendanuks meile umbes 2-3 tundi rahulikku und. Seejärel astusime sisse lennujaama hotelli ning otsustasime, et kui see just tervet varandust ei maksa, võtame öö seal. Paraku maksis küll - letihind 6ks tunniks oli veidi üle 200 USD. Nii ei jäänud meil taas muud üle, kui minna otsima lennujaamas olevaid pool-lamamistoole.
Leidsime kaks kõrvuti vaba olevat lamamistooli ning M keeras end mõnusasti sinna kerra. Asusin Tallinna lennujaamast kaasa ostetud Kadri Kõusaare Alfat lugema, mida ma terve reisi jooksul õieti lugenud polnud. Hommikuks olime mõlemad parajalt väsinud, ent peale McDonaldsi väisamist Emiratesi kupongi eest asutasime end lennuvärava poole. Samast väravast, kus väljus peagi Emiratesi lend Peterburi poole, oli hiljuti väljunud lend Dohasse. Kuigi lennuk ei olnud veel lahkunud, oli värav juba kinni ning värava juurde saabus järjepanu kiirustavaid inimesi, kes pettunult ja sajatades avastasid, et nad lennukile enam ei pääse ja peavad endale uue lennu organiseerima.
Dubai-Peterburi lend oli täis venekeelseid reisijaid. Suur enamus stjuuardesse aga vene keelt ei vallanud. Otse loomulikult peab sellisel lennul olema mõni teenindaja, kes vene keelt tegelikult ka oskab. Nii esitati lennukis kõik üldteated üksnes vene keeles, ei sõnagi inglise keelt. Kui ühel hetkel stjuardessi poole pöördusin, et küsida, mida just teatati ja kas mõni teade on ka oluline olnud, vaatas stjuuardess mulle suurte silmadega otsa ega esimese hooga osanudki midagi kosta, nagu oleksin inglise keele asemel rääkinud temaga hiina keeles. Lõpuks kehitas ta sisuliselt õlgu ja läks edasi.
Reisiseltskond sellisel lennul on alati väga kirju. Kui Peterburist Dubaisse lendasime novembri lõpus, istusid meist üle vahekäigu ukrainlased, kes tellisid endale kolmekordsed viskid. Stjuardessid küll veidi imestasid selle üle ja arutlesid omavahel, kas nad võivad igaühele ikka kolm viskipudelit korraga anda, kuid andsid siiski. Veidi aja pärast esitasid ukrainlased sama tellimuse uuesti. Ja uuesti. Purju ei paistnud neist keegi jäävat.
Kuigi pikemat aega juba on lennureisid suitsetamise vabad ning selle kohta on kõikjal märgid ja sildid, siis keset lennureisi Dubaist Peterburi teadvustas ühel hetkel stjuuard mikrofoni, et härrased tualetis ei suitsetaks. Meist üle vahekäigu istusid kaks ehtsat vene baabat, kes lennusõidu ajal kõik oma kompsud istmete peale olid kuhjanud. Kui lennuk maanduma hakkas, palus stjuardess prouasid panna oma kompsud istme alla. Prouad aga ei saanud aru, mis teenindaja mure on ja seletasid vene keeles vastu, et need on nende kompsud ja ei kellegi teise. Stjuardess püüdis kompse hakata toolide alla toppima, baabad vaid vangutasid selle peale pead ja lõpuks jäid asjad ikkagi istmele.
Enne lennuki maandumist pöördusin stjuardessi poole inglise keeles ja uurisin, kas ta teab midagi sellest, et meil on jätkulend Tallinna, ent pardakaarte selleks antud pole. Stjuardess vaatas mulle otsa ja teatas ükskõikse häälega, et tegemist pole Emiratesi lennuga ja seega teda ei huvita. Jäin talle ammuli sui järele vaatama.
Kui lennuk Peterburis maandunud oli, ent veel mööda lennuvälja sõitis ja stjuuard teadvustas mikrofoni venekeelse palve kõigil endiselt istuda kuniks lennuk liikumise lõpetab, tõusid osad inimesed püsti ja hakkasid pea kohal olevatest pagasiriiulitest oma kohvreid ja kotte alla võtma. Lennuk raputas kergelt ning üks kott kukkus lahtiselt riiulilt alla. Selle kõrval seisnud meesterahvas lasi paar vene keelset krõbedat sõna lendu, irvitas veidi ja tõstis koti enda kõrvale toolile. Stjuardessid vangutasid murelikult pead.
Kui Peterburis maandusime, ootas üks vormis Emiratesi teenindaja kohe peale lennuki koridori. Pöördusime tema poole ja uurisime oma jätkulennu kohta. Tal oli info kenasti olemas ning suunas meid transfeeri letti, kus meie ees teenindati üht meesterahvast. Kui ta oma pardakaardi kätte sai ja ümber pöördus, tervitas ta meid selges eesti keeles. Soovisime talle omalt poolt head lendu Dubaisse. Nii tore oli eestlast kohata.
Austraaliasse lendasime me Etihadiga ning see kogemus oli uskumatult positiivne ja ootusi kõrgustesse tõstev. Kui Emiratesi on iseloomustatud seni kui suurimat Etihadi konkurenti, sest mõlemad on UAE lennufirmad, siis meile jäi mulje, et Emirates elab ilmselt vana rasva peal - Etihadile jäi ta ikkagi kõvasti alla. Nii et kui tulevikus võimalik, lendaksime meeleldi taaskord pigem Etihadi kui Emiratesiga.
Kui olime Peterburis umbes poolteist tundi oodanud, saime lõpuks seada oma sammud Estonian Airi Tallinna lennule. Ah, kui hea oli kuulda eesti keelt ja lugeda eestikeelset ajalehte! Juba lennukisse sisse astudes oli tunne, et oleme kohe kodus. Reisiväsimus andis tugevasti tunda ja koju jõudmist oli raske ära oodata.
12 päeva jooksul nägime ja kogesime me omamoodi intensiivselt Vietnamit. Väikesed tähelepanekud, mis siiani blogis märkimata:
Meil oli kokku 12 päeva jooksul 9 lennureisi, 3 rongireisi, millest 2 öörongi, 3 bussireisi ning kümmekond taksosõitu. Sama aja sisse mahtus 4 sisuliselt magamata ööd, kui poolikud ööd välja arvata. Lõpuks ometi kodus, aga õnnelikud. Lumine tervitav Tallinn oli üle ootuste oodatud. Õhtul kell 8 vajusime väsinult oma voodisse.
Leidsime kaks kõrvuti vaba olevat lamamistooli ning M keeras end mõnusasti sinna kerra. Asusin Tallinna lennujaamast kaasa ostetud Kadri Kõusaare Alfat lugema, mida ma terve reisi jooksul õieti lugenud polnud. Hommikuks olime mõlemad parajalt väsinud, ent peale McDonaldsi väisamist Emiratesi kupongi eest asutasime end lennuvärava poole. Samast väravast, kus väljus peagi Emiratesi lend Peterburi poole, oli hiljuti väljunud lend Dohasse. Kuigi lennuk ei olnud veel lahkunud, oli värav juba kinni ning värava juurde saabus järjepanu kiirustavaid inimesi, kes pettunult ja sajatades avastasid, et nad lennukile enam ei pääse ja peavad endale uue lennu organiseerima.
Dubai-Peterburi lend oli täis venekeelseid reisijaid. Suur enamus stjuuardesse aga vene keelt ei vallanud. Otse loomulikult peab sellisel lennul olema mõni teenindaja, kes vene keelt tegelikult ka oskab. Nii esitati lennukis kõik üldteated üksnes vene keeles, ei sõnagi inglise keelt. Kui ühel hetkel stjuardessi poole pöördusin, et küsida, mida just teatati ja kas mõni teade on ka oluline olnud, vaatas stjuuardess mulle suurte silmadega otsa ega esimese hooga osanudki midagi kosta, nagu oleksin inglise keele asemel rääkinud temaga hiina keeles. Lõpuks kehitas ta sisuliselt õlgu ja läks edasi.
Reisiseltskond sellisel lennul on alati väga kirju. Kui Peterburist Dubaisse lendasime novembri lõpus, istusid meist üle vahekäigu ukrainlased, kes tellisid endale kolmekordsed viskid. Stjuardessid küll veidi imestasid selle üle ja arutlesid omavahel, kas nad võivad igaühele ikka kolm viskipudelit korraga anda, kuid andsid siiski. Veidi aja pärast esitasid ukrainlased sama tellimuse uuesti. Ja uuesti. Purju ei paistnud neist keegi jäävat.
Kuigi pikemat aega juba on lennureisid suitsetamise vabad ning selle kohta on kõikjal märgid ja sildid, siis keset lennureisi Dubaist Peterburi teadvustas ühel hetkel stjuuard mikrofoni, et härrased tualetis ei suitsetaks. Meist üle vahekäigu istusid kaks ehtsat vene baabat, kes lennusõidu ajal kõik oma kompsud istmete peale olid kuhjanud. Kui lennuk maanduma hakkas, palus stjuardess prouasid panna oma kompsud istme alla. Prouad aga ei saanud aru, mis teenindaja mure on ja seletasid vene keeles vastu, et need on nende kompsud ja ei kellegi teise. Stjuardess püüdis kompse hakata toolide alla toppima, baabad vaid vangutasid selle peale pead ja lõpuks jäid asjad ikkagi istmele.
Enne lennuki maandumist pöördusin stjuardessi poole inglise keeles ja uurisin, kas ta teab midagi sellest, et meil on jätkulend Tallinna, ent pardakaarte selleks antud pole. Stjuardess vaatas mulle otsa ja teatas ükskõikse häälega, et tegemist pole Emiratesi lennuga ja seega teda ei huvita. Jäin talle ammuli sui järele vaatama.
Kui lennuk Peterburis maandunud oli, ent veel mööda lennuvälja sõitis ja stjuuard teadvustas mikrofoni venekeelse palve kõigil endiselt istuda kuniks lennuk liikumise lõpetab, tõusid osad inimesed püsti ja hakkasid pea kohal olevatest pagasiriiulitest oma kohvreid ja kotte alla võtma. Lennuk raputas kergelt ning üks kott kukkus lahtiselt riiulilt alla. Selle kõrval seisnud meesterahvas lasi paar vene keelset krõbedat sõna lendu, irvitas veidi ja tõstis koti enda kõrvale toolile. Stjuardessid vangutasid murelikult pead.
Kui Peterburis maandusime, ootas üks vormis Emiratesi teenindaja kohe peale lennuki koridori. Pöördusime tema poole ja uurisime oma jätkulennu kohta. Tal oli info kenasti olemas ning suunas meid transfeeri letti, kus meie ees teenindati üht meesterahvast. Kui ta oma pardakaardi kätte sai ja ümber pöördus, tervitas ta meid selges eesti keeles. Soovisime talle omalt poolt head lendu Dubaisse. Nii tore oli eestlast kohata.
Austraaliasse lendasime me Etihadiga ning see kogemus oli uskumatult positiivne ja ootusi kõrgustesse tõstev. Kui Emiratesi on iseloomustatud seni kui suurimat Etihadi konkurenti, sest mõlemad on UAE lennufirmad, siis meile jäi mulje, et Emirates elab ilmselt vana rasva peal - Etihadile jäi ta ikkagi kõvasti alla. Nii et kui tulevikus võimalik, lendaksime meeleldi taaskord pigem Etihadi kui Emiratesiga.
Kui olime Peterburis umbes poolteist tundi oodanud, saime lõpuks seada oma sammud Estonian Airi Tallinna lennule. Ah, kui hea oli kuulda eesti keelt ja lugeda eestikeelset ajalehte! Juba lennukisse sisse astudes oli tunne, et oleme kohe kodus. Reisiväsimus andis tugevasti tunda ja koju jõudmist oli raske ära oodata.
12 päeva jooksul nägime ja kogesime me omamoodi intensiivselt Vietnamit. Väikesed tähelepanekud, mis siiani blogis märkimata:
- meestel on reeglina üks sõrmeküüs teistest väga palju pikem; enamus naismüüjaid on rasedad;
- kohalikus pubis magustoidunimekirjas olev kartoffelpuffer võtab aega ligi tund valmistamiseks ja sisaldab endas kartulikotlette, mida serveeritakse suhkruga;
- oma wc-paberi rull peab kaasas olema, sest reeglina avalikes wc-des seda pole;
- minu sinised kodumaal tehtud küünemaalingud panid kohalikke vietnami naisi mu küüntest kinni haarama ja ohhetama;
- rollerile mahub korraga peale lõpmatu arv inimesi vanuses sünnist surmani ning rolleriga saab transportida lõpmatus koguses ükskõik millist kaupa;
- plätuga saab teha kõiki töid;
- kohalikud käivad vähemalt number-paar suuremate jalatsitega, nii et kõndides kand kingst välja loksub;
- tihti näeb liikumas meesterahvaid mitu numbrit suuremas ülikonnas ning viigipüks sobib igasuguse riietuse ja jalatsi juurde iga ilmaga;
- riideid tellides kontrolli alati detaile: püksisääred on sealmail lühemad kui kantakse siin, särgi mansetinööbid keeratakse seal randme alla, mitte randme peale; särgi varrukas ei pruugi pintsaku varruka alt välja paista jne;
- riideid ostes tuleks neid alati proovida: kui öeldakse, et tegemist on euroopa suuruses XXL-ga, siis meie mõistes XXL-suuruses meestele on need särgid väga retuusid; mulle paras särk on numbri järgi umbes 3 numbrit suurem, kui ma kunagi kandnud olen;
- tagasi läheks meeleldi nii Hoi Ani Kesk-Vietnamis kui Hanoisse Põhja-Vietnamis;
- Vietnamist tasub tuua rätsepatööna valmistatud riideid, kohvreid-kotte, söögipulki, riisilikööri Son Tinh, artišoki teed, Vietnami kohvi ja selle erilist valmistamise sõela, riisipaberit, riisi koonusmütse, riisiluuda ja loomulikult Vietnami balsamit, mis on seal kordades kangem kui siin müüdav.
Meil oli kokku 12 päeva jooksul 9 lennureisi, 3 rongireisi, millest 2 öörongi, 3 bussireisi ning kümmekond taksosõitu. Sama aja sisse mahtus 4 sisuliselt magamata ööd, kui poolikud ööd välja arvata. Lõpuks ometi kodus, aga õnnelikud. Lumine tervitav Tallinn oli üle ootuste oodatud. Õhtul kell 8 vajusime väsinult oma voodisse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar