Uduste mägede toidukunst

Vietnami rongisõit kestab alati ettearvamatu aja. Nii annavad reisiraamatudki kestvuseks Hanoi-Sapa otsale 7-10 tundi. Panin ennatlikult telefoni poole kuueks äratama, et meil jääks veel mõnus ärkamise aeg, enne kui rong Lao Cai jaama jõuab, kust Sapasse on veel umbes kolmveerand tunni pikkune bussisõit.

Ärkasime telefoni äratamise peale. Minutike hiljem tagus keegi hoolega vastu kupee ust väljastpoolt ja teatas, et oleme lõppjaama kohale jõudnud. Ei mingit virgumise aega, kohe tuli end jalule seada, riidesse panna ja asjad korralikult kaasa võtta, et rongist lahkuda. Perroon kubises kergete sulejopedega vietnamlastest nagu sipelgatest, igaüks püüdis mõnel turistil käe alt kinni saada ja teda enda mikrobussi lohistada, et saada Sapasse sõidu raha endale. Vietnamlased ei ole küll selles osas agressiivsed, aga nende kultuuri järgi on täiesti ok haarata võõralt inimeselt käest või käia tal järgi, ise koguaeg seletades, et tahad teda aidata ja sõit maksab ainult mitukümmend tuhat dongi – väga, väga odav hind, ekstra sulle.

Sapa päevaks olime esialgselt plaaninud E&L-ga lahku minna. Nendel oli soov mäkke ronida, meil võtta kohaliku giidiga mõne tunnine jalutuskäik kohalikes külades, kus elavad erinevad rahvusvähemustest mägirahvad ning tutvuda veidi kohaliku loodusega. Olin enne kodus uurinud, kes milliseid matku pakub ja milliste hindadega ning teinud meili teel broneeringu Hmongi mägirahvaste esindajate pakutava firmaga Sapa Sisters. Neid broneerides läheb suurem osa rahast otse mägirahvastele ega jää kuhugi vahendajate kätte, nii et sellega on võimalus toetada ka kohaliku kultuuri jätkusuutlikkust.

Sapa Sisters oli meili teel mulle pakkunud ka transporditeenust rongijaamast Sapasse koos , duši võimaluse ja pakihoiuga, kuid seda kõike polnud meil vaja. Kui uurisin, kas nad pakuvad ka üksnes transpordivõimalust rongijaamast Sapasse, teatasid nad, et rongijaamas on piisavalt palju mikrobusse, kes teenust pakuvad, hinnaga 50 000 dongi (~2,5 USD) inimene. Sellist hinda ka kõik sõiduteenuse osutajad pakkusid.

E oli piisavalt ärkvel, et kauplema hakata. Meid on ikkagi 4 inimest ja seega peaks hind soodsam olema. Talle püüti küll selgeks teha, et kõik maksavad sama hinda ja keegi soodsamalt ei paku, ent lõpuks oli ikkagi üks buss meid nõus peale võtma 45 000 dongi eest/inimene. Võit seegi.

Ööronge Lao Caisse saabub hommikuti umbes iga poole või tunni tagant. Seega ootavad mikrobusside tüübid eelkõige ära, et saaks bussi inimestest enam-vähem täis panna, enne kui nad jaamast lahkuvad. Mingil hetkel pandi meie bussi diiselmootor käima, aga buss paigast ei liikunud. Ja nii me istusime bussis veel üks pool tunnikest diisliaure sisse hingates, enne kui liikuma saime.

Vietnamis läheb valgeks umbes hommikul poole 7 ajal. Tee Sapasse algas meil siis, kui kergelt koitis ning kohale jõudsime täiesti valges. Terve tee kulgeb keerutades mäest ülespoole, mööda kitsaid, kuid väga korraliku asfaltiga teed mööda. Kui ilm on selge, siis on teelt avanev vaade hingemattev – meie külastuspäeva ajal oli aga väljas paks piimjas udu, nii et mingeid mäekontuure võis eemalt vaid aimata.

Tundsin, kuidas mäkke keerutav tee, ninas püsiv diislihais ja magamata öö endast tunda annavad ning vägisi südant läikima võtavad. Tol hetkel ei tulnud ma selle peale, et bussis silmad kinni panna ja nii võiks parem olla – tagasiteel olin juba oluliselt targem.

Kui Sapasse kohale jõudsime, olid E&L otsustanud, et sellise tiheda udu ja peenikese vihmaga, nagu väljas, nad mäkke ronima ei lähe. Otsustasime enne meie matkapäeva algust võtta hommikusöögi Lonely Planeti soovitatud väikeses kohvikus, mida peavad kohaliku kutsekooli õpilased õpiköögi eesmärgil. Toit oli seal hea ja teenindus püüdlik, koht ise väike ja armas, kuid seal istudes sai iga hetkega üha selgemaks, et matkapäevast suurt midagi välja ei tule. Minul sees keeras ja kõht oli kergelt lahti, M-l puudusid vihmakindlad jalatsid ja olgugi, et meil kõigil olid soojad riided seljas, oli väljas niivõrd rõske, et ikkagi puges külm koos vihmaga väga kontidesse.

Broneeringut tehes olin saanud meilile meie giidi telefoni numbri juhuks, kui on vaja teha hiline äraütlemine. Nii ma talle smsi saatsingi, vabandades, et meie matk jääb ära halva enesetunde ja ilmastikule ebasobilike riiete tõttu. Vastust sellele ei saanud. Päeval hiljem e-maili tüsekates nägin, et hommikul oli mulle Sapa Sistersi poolt saadetud küsimus, kuhu me jäänud oleme ja palve nendega kohe ühendust võtta. Meilivastuse kirjutamiseks aga sobilikku enesetunnet ega aega mul kahjuks ei olnud, nii et selle vastuse olen neile piinlikul kombel siiani koos vabandusega võlgu.

Meil oli terve vaba päev Sapas ees ja pidime välja mõtlema, mida sellega teha. Kui reisi Vietnamisse planeerisin, siis märkasin mitmes kohas Lonely Planetis soovitusi võtta kohalik lokkamise tund, et õppida tundma kohalikku kööki, kuid meie tihedasse ajagraafikusse seda kuidagi mahutada võimalik polnud ja seega ma sellele end eriti rohkem ka ei pühendanud. E tegi aga ettepaneku just vihmase ilma tõttu kokatund võtta ja seda enam rõõmustasin sisemiselt, et üks hea asi on võimalik asendada teise hea asjaga.

Sapas on kaks kohta, mis poole päevaseid kokkamise tunde pakuvad. Esimeses neist oli grupp kahjuks täis – eks vihmase ilmaga otsisid asendustegevust ka teised turistid – ning proovisime oma õnne Sapa Boutique Hotelis, mis teise kohana sama teenust välja pakkus. Seal meil ka näkkas. Saime kokkuleppele, et meie E-ga teeme süüa ning poisid vaatavad pealt ja pildistavad, pildid lubasime hiljem ka hotellile endale saata. Lisaks maksime vaid mõned dollarid, et portsjonid veidi suuremad oleks ning söömiseks neljale jaguksid.

Kokkamine algas koos kokaga turul käiguga, kust osteti söögitegemiseks puudu olevad asjad. Toidud võisime kohalikust menüüst ise välja valida ja nii me saime endale kaks eelrooga, kaks põhirooga ja kaks magustoitu, teisisõnu kuuekäigulise eine.

Turul toiduainete ostmine on omaette kogemus. Euronõuetest pole seal keegi midagi kuulnud ning liha seisab lettidel täiesti vabalt värskes õhus. Sobilik ja vajalik tükk raiutakse kohapeal, linde müüakse tervetena kitkutuna, kuid koos peaga ning looma jalga on võimalik osta koos kabjaga. Kõik tükid, mis loomas sees olnud, lähevad müügiks, muuseas nii süda, soolikad kui nahk lisaks lihale. Selle eest on aga kõik värske ning õues valitsev umbes 8-kraadine rõske jahedus säilitab ka toitu turulettidel hästi.

Turul käivad kohalikud selja pandavate punutud korvidega, mis nii oma tegumoelt kui kandevõimelt on väga praktilise loomuga nii jala kandmiseks kui rolleriga sõiduks, et toiduained ikka sihtpunkti kohale jõuaks. Lisaks söögi osale on turul kahekordne muude kaupade osa, kust võimalik osta nii kohalikku käsitööd kui kõikvõimalikke muid riideid ja vidinaid. Olgugi, et me mägiküladesse jalutama ei jõudnud, siis turul hiljem omal käel ringi kolades nägime erinevaid mägirahvaid nende traditsioonilises riietuses piisavalt.

Meie kokk oli kohalik 23-aastane Vietnami poiss, kelle inglise keel oli suhteliselt hea ja arusaadav reeglina teistest vietnamlaste pudisest ja ülipehme hääldusega inglise keele laadsest suhtlusest. Kuigi meid alguses hoiatati, et on veel kaks inimest, kes kokata soovivad, siis tegelikkuses olimegi vaid meie neli ja kokapoiss, nii et saime kõiki asju ise proovida teha ja väga selged õpetussõnad juurde. Kokk ilmselgelt nautis ka talle osaks saanud tähelepanu ning eriti võimalust demonstreerida oma oskuslikke kokavõtteid, mille ta oli omandanud pooleteise aastaga Hanois, et tagasi tööle asuda jahedasse kodupaika Sapas. Kõhud saime korralikult täis ja nii mõnegi asja osas targemaks, nii et päev läks igati asja ette.

Sapa on vist ka ainus koht Vietnamis, kus kõik kohalikud plätudega ei käi. Küll aga on kohalikud ka plätu osas leidlikud – kui ilm on külm ja vihmane, pannakse plätu sisse kilekott, et jalga kuivas hoida. Plätu on Vietnamis selline jalats, mida kantakse iga ilmaga ja millega saab teha kõike, nii matkata, rolleriga sõita, ehitada ja teha muid töid. Ma ei imestaks, kui on inimesi, kellel peale plätu muud jalatsit olemas polegi.

Kuna Sapa on Vietnami üks jahedamaid paiku, siis sealt on sisuliselt võimalik osta ka Vietnami kõige soojemaid riideid – peamiselt North Face brändi alla kuuluvaid õhukesi sulejopesid, tuulekaitsega jakke, matkasaapaid jms, nii et shoppamist saime seal teha kõvasti.

Kuigi ka Eesti kliima on enamuse aastast jahe ja rõske, on niiskus meil kuidagi teistmoodi, kui see on mägises Sapas. Ma ei tea, kas asi oli kehvas enesetundes ja väheses ööunes või milleski muus, aga Sapa kliima mulle ei istunud kohe kuidagi. Enesetunne ei tahtnud eriti paraneda ja tundsin, kuidas mingid lõhnad hakkavad täiesti vastu, nii et võtavad kurgu pitsitama. Seega veetsin enamuse ajast vabatahtlikult väljas värskes õhus kuniks teised eelkõige turul shoppasid ja ootasin õhtu saabumist, et öörongiga tagasi Hanoisse minna.

Enne seda, kui asusime endale mikrobussi otsima, millega tagasi Lao Caisse sõita enne pimeda saabumist, otsustasin tualetist läbi käia. Kui reeglina on tualeti külastamise võimalus olemas söögikohtades või hotellides ning kui sa nende klient ei ole, aga selgeks suudad hädise näoga teha, et pead ikka kohe kindlalt minema, lastakse sind tualetti. Sapas oli suhtumine aga sootuks teine ja mind kupatati kõikvõimalikest ustes välja.

Lõpuks õnnestus meil leida avalik tualett kohaliku vihje abiga. Või noh, tualett on selle kohta ikka väga palju öeldud. Tegemist oli sõna otseses mõttes peldikuga, kus puudus ruumil välisuks ning kabiinidel uksed, polnud ei valgustust ega vett ning et väljas oli juba peaaegu pimedaks hakanud minema, seal kuigipalju ei näinud. Poti asemel oli auk, mille ümbrus ujus ega paistnud kuigi puhtavõitu, lisaks ninna kiratsevale haisule. Ja otse loomulikult polnud wc paberist mõtet seal undki näha. Püksiservad üles käärituna asi aetud, astusin peldikumaja uksest välja ja kuulsin, kuidas seljataga mingi naine kriiskama hakkas, et tualetikasutus on 20 000 dongi. Oot, mille eest? Sellise peldiku? Nalja teete või? E-lt olin juba eelnevalt kuulnud, et nad olid Aasias võtnud seisukoha : kui paberit pole, siis wc külastuse eest nad ei maksa. Nii ei teinud ka mina seda naisterahvast kuulmagi ning astusin sirge seljaga lihtsalt minema. Ausalt, ma võiks maksta vabalt, kui ma saaks selle eest ka teenuse, aga siinkohal oleks vihmas põõsa alla kükitamine ka puhtam ja parem teenus olnud, kui väisatud asutus.

Kauplesime end 40 000 dongi eest/inimene tagasi Lao Caisse, väites, et hommikul olime just sellise hinna maksnud ja üle selle maksmine on puhas röövimine. Polnudki bussi klientide otsijal muud teha, kui õlgu kehitada ja meie jutuga nõusse jääda, ainult paludes, et me oma saadud hinnast kõva häälega ei räägiks. Eks igaüks peab oma hinna ikka ise välja kauplema.

Pimeduse tulekuks oli udu hakanud hajuma ja vihmgi järele jäänud, nii et bussi aknast oli võimalik veidi paremini kohalikku loodust pimeduses aimata. Mina aga sõitsin terve tee suletud silmadega, lootes, et bussi mägisel teel keerutamine seekord seest keerama ei võta ning Lao Caisse jõudes on enesetunne parem. Ja see nipp töötas edukalt.

Lao Cais võtsime eelkõige turistidele suunatud restoranist endale õhtusöögi ning tegime kaardimänguga veidi aega parajaks, enne kui rongile läksime. Jaamast ostsime veel pudeli vett kaasa, kuigi arvasime, et ehk seekord on ikkagi veed meil rongis olemas, nagu piletit ostes lubati. Jaama jõudsime õigeaegselt ja jäime ootama rongile laskmist.

Meie vagun asus üsna rongi ees otsas, nii et kõndisime mööda ilusasti valgustatud vagunitest, mille akendest paistsid laudadel valmis olevad väikesed pudeliveed ja korvid veel mingite nännidega. Kui enda kupeesse aga jõudsime, tabas meid suur üllatus: ei olnud ei laualampi, vett, muud nänni ega pehmeid asemeid, vaid täiesti kõvad ja pealegi pooltel asemetel voodilinad vahetamata. Peale pikka ja väsitavat päeva ning magamata ööd me seda ei oodanud.

E läks kiirel sammul tagasi jaama piletikassasse, et asi selgeks teha – millegagi on eksitud. Me ostsime kõige kallimad piletid, mis saada olid (45 USD/inimene) ning valisime kindlasti pehme aseme ja sellega kaasnevad veed ja väikese snäki kupeesse. Mida me aga saime, oli vaevalt pool pileti hinnast maksev teenus.

Mingi aja pärast saabus E vaguni juurde tagasin – jaamas ei rääkinud keegi inglise keelt mitte sõnakestki ning pöörduda polnud tal sisuliselt kuhugi. Ta püüdis meie vagunisaatjale selgeks teha, et tahame teist kupeed, aga ka vagunisaatja ei mõiganud, milles asi. Kui E tiris ta kättpidi kupeesse ja näitas määrdunud linu, ei saanud vagunisaatja ikka päriselt aru, milles asi. Piletitel ju hinda peale trükitud pole ja kui vietnami keelt ei räägi, kehitavad kõik ignorantselt õlgu.

Õnneks meie vagunisaatja pöördus kõrvalvaguni saatja poole, kes inglise keelt küll veidi tonksas, aga meie probleemist aru saamiseks kahjuks liiga vähe. See neiu oli aga südikam ja otsis rongist ühe reisija, kes inglise keelt päris hästi rääkis ning kellest sai probleemi lahendamisel meie tõlk.

Otsustasime siiski rongile peale hüpata ja selles suhtes tegime õigesti – napilt hetk hiljem hakkas rong juba liikuma. Kui rongil peal olime, siis oli selge, et maha meid keegi tõsta ei saa ja probleem tuleb kohapeal lahendada.

Meie kupeesse oli vahepeal pugenud üks kohalik tüdruk, kes ilmselt reisis ilma piletita ja lootis heale õnnele mõne vaba kupee olemasolu korral seal tasuta vaikselt oma sihtkohta saada. Tal kahjuks ei vedanud, aga ei vedanud ka paraku meil.

Tõlgiks asunud neiu seletas südikalt probleemi olemust vormis rongisaatjale. Mida kauem seletamine kestis, seda enam ilmus vormikandjaid meie kupee juurde, nii et tipphetkel oli selles kitsas umbses koridoris lisaks meile veel 12 inimest probleemi pealt kuulamas. Neiu oli õnneks niivõrd südikas seletaja, et vahepeal võttis probleemi lahendamise otsad enda kätte ja vaidles ise meie eest. Lõpuks vaidles ta peamiselt ühe keskealise pagunitega meesterahvaga, kes ilmselt oli kogu selle pundi juht.

Käsuliin toimib Vietnamis suurepäraselt. Nii kui juht on kohal ja hakkab karmisõnalisi poolkarjuvaid käsklusi jagama, hakkab ka probleem tasapisi lahenema. Uut kupeed me ei saanud (kuigi tõlgiks olnud neiu tunnistas, et oleme petta saanud – tema maksis oma pileti eest pea 2 korda vähem ja sai parema kupee kui meie ning pakkus, et võib meiega oma kupee ära vahetada, aga seda me juhtuda lasta ei saanud), kuid voodilinad vahetati meil ikkagi ära ning peale E pingsat nõudmist toodi ka lisalinad.

Pidime leppima ikkagi kõva magamisalusega, aga vähemasti oli meil enam-vähem puhas koht, kus olla. Magada sel ööl ma aga kahjuks ikkagi ei saanud – rong loksutas niivõrd tugevasti, nagu tahtnuks põlvi läbi keha kurki liigutada iga liipritõukega. Sellest kõigest üks järeldus: kuigi on võimalik Vietnami rongipileteid internetist ette osta, siis sõltub kupee piletitele vastavus lihtsalt teenindaja suvast, nii et võimalusel on mõttekas öörongi piletid ette ära osta ikkagi Vietnamist kohapealt mõnest raudteejaama piletikassast.

Kui pimedasse Hanoisse varajasel hommikutunnil kohale jõudsime, oli unistuseks vaid soe ja pehme voodi ning pesemisvõimalus. Seadsime sammud oma hotelli poole. Kohapeal sai selgeks, et check-ini saab teha alles keskpäevast ning meil on kaks võimalust: kas maksta varajase check-ini ja hommikusöögi eest veidi lisaks või sellest loobuda ja minna linnapeale. Olime kõik üpris väsinud eelnevast seiklusest. Peale mõningate mõtete mõlgutamist otsustasime varajase check-ini kasuks ning kohtuda taas hommikusöögilauas kell 9. See paaritunnine uni ja soe dušš oli väärt igat senti ning asendamatu sellisel hommikul. Paremat otsust oleks olnud keeruline teha.