Hommikul hotellis ärgates oli tunne justkui oleksime maganud terve öö mõnusas voodis - kaks tundi und ja soe dušš mõjusid väga värskendavalt. Hommiku võtsime veidi rahulikumalt. Sõime oma kõhud korralikult täis ja otsustasime minna linnapeale ostma eelkõige neid asju, mis veel vajalikud, aga puudu.
Vietnamisse tulles olime otsustanud, et kõik hädavajalik peab mahtuma käsipagasisse ning muu tuleb osta kohapealt. Nii olime plaaninud kohapealt osta endale ka kohvrid, kuhu kõik vajalik ära mahutada ja ka E&L-i reisikotti veidi kergendada ning nende jaoks enam reisil olemiseks mittevajalikud asjad koju tuua. Pagasikaalu piirang oli meil piisavalt suur, et kõik vajalik sinna ära mahuks.
Meie hotell asus Hanoi vanalinna servas ning oli piisavalt lähedal selleks, et kõikjale jala minna. Hanoi vanalinn ise on üles ehitatud väga mõistliku süsteemi järgi - igal vanalinna tänaval on oma vietnamikeelne nimi, mis iseloomustab kaupa, mida just sel tänaval müüakse. Sisuliselt tähendab see, et tuleb endale selgeks teha millist kaupa otsid ning seada sammud just selle pisikese tänava poole. Teisisõnu on olemas tänav, kus müüakse ainult rätikuid, siis tänav, kus on pidžaamad ja ööriided, siis tänav kingade jaoks, ka kohvritel on oma tänav jne. Sattusime ka tänavale, mis tegeles ilmselt Hiinast toodud riiete hulgimüügiga, kus kohalikud edasimüüjad kaupa hoolega valimas käisid ning meile turistidena tehti kiiresti selgeks, et sealt me osta midagi ei saa.
Tänavad ise on lühikesed ja koosnevad peamiselt pisikestest poodidest, mis pakuvad küll sarnast peamiselt turistile mõeldud kaupa, ent mitte nii väga klassikalisi suveniire, ent ka kohalikud käivad sealt üht-teist ostmas. Reeglina kaupadele hindu peale märgitud pole ja see tähendab, et tuleb nii hinda küsida kui hoolega tingida. Müüjad tabavad üpris kiiresti ära, kas sul on tegelikult aimu kohalikest hindadest või mitte. Kui neile tundub, et sul suurt aimu pole, siis nad kipuvad tingimisel hinda langetama vaid hea juhul mõnekümne tuhane dongi võrra (USD-s on need vaid pelgalt sendid) või kui püüad hinda liiga alla kaubelda, nii et nende kasum olematuks jääb, loobuvad nad sinuga kauplemisest ja lasevad sul rahulikult edasi kõndida, nii et oluline on endale valida õige tingimise taktika ja kõhutunnet usaldades välja mõelda, kui palju rahakotiraudu valmis pilutama tegelikult oled.
Olgugi, et hind võib olla kõrvuti asuvates poodides sama, pole seda mitte alati just kvaliteet ja kvaliteeti tuleb korralikult kontrollida. Riiete puhul on mõistlik vaadata üle materjal, selle hingavus/kortsuvus ja õmblused, kingade puhul liimimise kohad ja kontsa kleepimise serv. Kui Sapas endale soft-shell spordijakke ostsime, saime teada ühes poes, kuidas nende kvaliteeti on võimalik võrrelda - kui paned kangale suu vastu ja puhud mõned sekundid, siis on oluline, kas kangas jääb niiskeks või mitte ning kas tunned teisel pool kangast asuva käega, et õhk tuleb läbi. Kui õhk tuleb läbi, on tegemist odavama ja kehvema kangaga.
Nooremad ja kauplemisega tegelevad vietnamlased oskavad küll mingil määral inglise keelt, kuid reeglina on nende sõnavara väga piiratud ja hääldus meile suuresti arusaamatu - sõnalõpud süüakse ära, s-tähte ei suuda nad hääldada ning hääldus on harjumatult pehme. Mul läks mitu päeva, enne kui hakkasin vietnamlaste inglise keelest aru saama. Mida nad aga kauplemisel igal pool väga palju kasutavad, on väljend "same, same, but different", millega nad püüavad teha selgeks, et mingi toode on teisele küll väga sarnane, aga vaid veidi erinev mingis detailis ja kindlasti tahad sa just seda osta.
Kuigi alguses plaanisime pool päeva šopata ja teise pool päeva teha läbi Lonely Planetis asuv jalutusringkäik vastavalt kirjeldusele, siis tegelikult jalutusringkäiguni me ei jõudnudki, kuid läbisime peaaegu kõik distantsid jala, nii et õhtuks olid jalatallad täiesti ümmargused ja kogu toit, mille endale sisse sõime, kulus raduselt ära.
Oma jalgsi tuuril sattusime ka kohtadesse, kus turist ilmselt väga tihti ei käi. Kui väiksemates linnades unustasid kohalikud meid avasui jõllitama sellistel pisikestel tänavatel, siis Hanois me vaatamisväärsustena end tunda ei saanud, kuigi olgem ausad, ka kohalike hulka meil sulanduda mitte kuidagi võimalik pole - pikad valge naha ja siniste silmadega inimesed hakkavad väikeste, kõhetute, tumedapäiste ja -silmsete vietnamlaste vahel väga hästi silma.
Olime Lonely Planetist lugenud, et kuskil on olemas suurem meie mõistes kaubanduskeskus ning ka inglisekeelsete raamatute poed, ent need asusid kuskil väljaspool vanalinna tavalistel kesklinna tänavatel. Asusime kaubanduskeskuse otsinguile ja peagi selgus, et keskus on hetkel kapitaalremondis ja avatakse uue aasta alguses. Uurisime maad ühest 5* hotellist, kas kuskil on mõni kaubanduskeskus veel ning saimegi ühe aadressi. Paraku pidime selles keskuses aga omajagu pettuma - kuna ilmselt rendipind on kallis, on esindatud vaid maailmakuulsad brändid röögatute hindadega. E sõnul olid osade asjade hinnad isegi kallimad, kui sama asi Austraalias. Samas on ilmselt ka sihtgrupp Vietnamis teine - selliseid asju saavad endale lubada üksnes väga rikkad vietnamlased. Reeglina on vietnamlaste sissetulekud siiski väikesed ja meie mõistes on nende keskmine palk üpris tilluks - Wikipedia järgi on Vietnami vaesuspiir maapiirkondades 150 USD ja linnapiirkondades 197 USD aastas.
Ka raamatupoe otsingud polnud sugugi nii lihtsad, kui oleks võinud olla - oli meil ju LP-s olev veidi puudulik kaart ja aadress, aga nagu selgus, pole LP aadressid alati just väga täpsed ja vahel eksivad isegi tänavaga. Lõpuks leidsime raamatupoed küll üles, kuid osta polnud sealt tegelikult midagi. Mis mind aga hämmastama pani, oli see tõik, et kui seni oleme igalt reisilt, mis jääb teise poolaastasse, kaasa toonud seinakalendrid kohalike looduspiltidega, siis selliseid kalendreid ei müüdud Vietnamis mitte kuskil: ei raamatupoes, turistidele mõeldud poodides ega kvartalis, aga mitte ka lennujaamas.
Hanois on praegu pulmade tipphooaeg. Kui mööda tänavaid jalutada, näeb ilupilte tegevaid pruutpaare õige mitmeid. Jõekallas on neid aga niivõrd tihedasti täis, et ilmselt jääb ühe paari pildi taustale ka teine pildistav paar. Kui mööda linna ringi käia, siis hakkavad silma nii mõnedki pruutpaari salongid, ent mitte sellised, nagu need meie mõistes on. Kui Eestis enda pulmi planeerisin ja otsisin pulmakorraldajat ning salongi, kust kleiti endale muretseda, siis sain selgeks, et enamus Eestis olevaid kohti pakuvad üksnes kleitide müüki ja laenutust. Vietnamis on pruutpaari salongide teenuseks aga ilupiltide tegemine täisteenusena ning ilupilte ei tehta mitte pulmapäeval, nagu meil kombeks, vaid selleks broneeritakse eraldi päev.
Pulmapidu ise peetakse aga tihti kas enda või mõne pereliikme poes, mis selleks ajaks asjadest veidi koomale lükatakse, tänavaservale peavari või telk püstitatakse, mille sisse kaetakse lauad valgete linade ja toolid valgete värvilise paelaga toolikatetega. Selline klassikaline pulmalaud, nagu meilgi tehakse, ainult kohavalik on meie jaoks veider. Nii võib juhtuda, et ühes poes peetakse pulmapidu, kui kõrvalolevas tingivad just turistid hoolega kauba hinda alla ning teisel pool olevas poekeses valmistub perekond tänavaservale hot potiga (see on priimusel keedetav supp, mis kunagi valmis ei saa, sest sinna lisatakse iga natukese aja tagant uusi elemente ja süüakse taas suppi vähemaks - Vietnami üks levinumaid toite, mis vastab igale maitsele ja mida võib tulel hoida niisuguse ise-uuendusliku meetodi kaudu tunde) õhtusööki nautima.
Õhtu lõpuks olime tagasi vanalinnas ning jätkasime hommikul alustatud kohvrite otsinguid, kuhu kõik oma reisil soetatud asjad mahutada. Olen ammu tahtnud saada kõvakaanelist kohvrit ning ideaalsena tundus selline, kus kaks suurt kohvrit üksteise sisse ära mahuvad. Kuna kohvreid ja kotte toodetakse muu maailma jaoks paljuski Vietnamis, võib täiesti juhtuda, et tänavapoekeses müüdavad kohvrid on nö originaalid, kuid tulnud lihtsalt teise lindi pealt. Klassikalisi firmapoode (a la Samsonite) nagu meil, seal lihtsalt ei eksisteeri. Ainsad brändipoed, mis tänavatel silma hakkasid, olid Adidase omad, ent seal oleva kauba hind oli umbes sama, mis meil. Samas on võimalik nii kohalikest poekestest kui turult saada nii jalatseid kui riideid, mis on originaalid, aga oluliselt soodsama hinnaga - need kas smuugeldatakse tehastest välja või ongi tehases nö kaks liini, kust ühelt läheb kaup üle maailma laiali ja teiselt tuleb kas ilma brändi nimeta või isegi ka nimeline kaup kohalikesse poodidesse müüki.
Kohvrite kauplemisel oli meie sooviks mitte müüjatele välja näidata, et oleme ostujõuline klientuur, et saada paremat hinda. Nii saatsime me poisid päeval ostetud kaupa täis kilekottidega jõe äärde jalutama kuniks me E-ga kohvrid välja valisime ja hinna oluliselt alla kauplesime. Õigemini kauples E, sest talle pakkus see mõnusat hasarti ning pikaajaline reisikogemus Aasias andis hinnastamise poliitika suhtes ka õigema kõhutunde. Lõppeks on Vietnamis asjad meie mõistes ikkagi soodsad, aga sellest, et midagi tasuta või poolmuidu saab, ei tasu siiski unistada. Mida madalam on hind, seda kehvem on kvaliteet, nii et hinda alla tingides tasub ka kindlasti seda poolt jälgida - saad ju ikkagi seda, mille eest sa maksad ning head ja odavat asja pole ka sealpool maailma olemas.
Kui kohvrid välja valitud, läksin M käest pagasikaalu võtma, et teada palju tühjad kohvrid ikkagi kaaluvad. Paratamatult on kohvrite kaal reisil oluline ning pagasikaal selline asi, milleta reisimist ma enam ette ei kujuta (esimest hädavajadust sel teemal kogesime Itaalias, nii et seks korraks muretsesime pisikese digitaalse kaalu endale Prismast juba teadlikult kaasa). Kui müüjad ise arvasid, et kohvrite kaaluks on ca 3 kg tühjalt (reeglina kaalub tühi käsipagasi kohver umbes 3,2-3,5 kg, alla selle kaaluv kohver on superhea lahendus, eriti arvestades, et olenevalt lennufirmast on käsipagasi kaalupiiranguks 7 või 8 kg koos kohvri kaaluga), siis mulle oli juba enne selge, et suur kohver nii kerge olla ei saa. Üks suur kohver kaalus veidi üle 4, teine üle 5 kg, kuid tuleb arvestada ka, et iga lisalukk ja lisasahtel ning 4 ratast annavad kaalule ka kohe hoobilt juurde, ent minu seisukoht on, et kohver peab olema mugav ja praktiline kasutada. Mis aga müüjaid hoopis hämmastas, oli meie pagasikaal, millega kohvreid kaalusin. Nad ei olnud ilmselgelt sellist asja varem näinud ja nendelegi oli huvitav teada, mis kohvrid tegelikult kaaluvad. Igatahes olen lõpptulemusena ostetud kohvritega väga rahul.
Peale pikka päeva jalul olemist ja väsitavat kauplemist otsisime LP-st välja katuseterrassiga korralikuma restorani, kus neljakesi koos Vietnamis viimast korda õhtust süüa. Mahutasime end pisikese laua taha ära, vaatega otse all olevale vanalinna tänavale, kus inimesed tihedasti ringi sibasid. Terve reisi olime rääkinud, et tahaks ära proovida ka kohaliku elusõlu (bia hoi), kuid meil polnud õnnestunud seda veel teha ning teades ka oma tundlikku seedimist, polnud julgenud ma seda proovida. Kui Sapas saime oma kokatuni kõrvale proovida kohalikku isetehtud õunaveini, mis oli üllatavalt hea, ent suhteliselt kange, siis tuli ära proovida ikkagi ka Vietnami kuulus õlu. Valitud restoran seda ka õnneks pakkus ning L otsustas endale toobi tellida, millest me kõik maitsta saime. Maitse poolest on Vietnami elusõlu mahe ja meenutab veidi karastusjooki, õllele omapärane viha maik puudub, ent jook pole sellegipoolest lääge või magusavõitu.
Kui laud oli kaetud kõikvõimalike toidukaussidega, mida omavahel rõõmsalt jagasime, et kõikvõimalikke toite maitsta (traditsioonilises Vietnami köögis tuuakse toit lauda kaussidega, igaühe ette asetatakse väike tühi kauss, kuhu saab siis igaüks ise endale sobiva koguse meelepärast toitu tõsta ja pulkadega süüa), läks meist mööda üks turistipaar, kes äkitselt kommenteeris kõva häälega eesti keeles meie rongisõitu, millest just rääkisime. Need olid siis reisil esimesed eestlased, keda juhuslikult kohtasime. Kuigi Eesti on Vietnamis toodetavatel maailmakaartidel kenasti olemas, siis kohana on Eesti võõras ja meid peetakse pigem austraallasteks või isegi ameeriklasteks, sest meie inglise keel on piisavalt hea (kuigi eesti keel ehk salakeel, mida omavahel räägime peaks andma vihje, et me pole inglise keelse emakeelega pärit riigist, see kohalike loogikale ilmselt ei vasta). Söögid lõpetatud ja eestlastega veidi juttugi puhutud, jalutasime hotelli, et kohvrid pakkida ning väsinult voodisse kukkuda.
Vietnamisse tulles olime otsustanud, et kõik hädavajalik peab mahtuma käsipagasisse ning muu tuleb osta kohapealt. Nii olime plaaninud kohapealt osta endale ka kohvrid, kuhu kõik vajalik ära mahutada ja ka E&L-i reisikotti veidi kergendada ning nende jaoks enam reisil olemiseks mittevajalikud asjad koju tuua. Pagasikaalu piirang oli meil piisavalt suur, et kõik vajalik sinna ära mahuks.
Meie hotell asus Hanoi vanalinna servas ning oli piisavalt lähedal selleks, et kõikjale jala minna. Hanoi vanalinn ise on üles ehitatud väga mõistliku süsteemi järgi - igal vanalinna tänaval on oma vietnamikeelne nimi, mis iseloomustab kaupa, mida just sel tänaval müüakse. Sisuliselt tähendab see, et tuleb endale selgeks teha millist kaupa otsid ning seada sammud just selle pisikese tänava poole. Teisisõnu on olemas tänav, kus müüakse ainult rätikuid, siis tänav, kus on pidžaamad ja ööriided, siis tänav kingade jaoks, ka kohvritel on oma tänav jne. Sattusime ka tänavale, mis tegeles ilmselt Hiinast toodud riiete hulgimüügiga, kus kohalikud edasimüüjad kaupa hoolega valimas käisid ning meile turistidena tehti kiiresti selgeks, et sealt me osta midagi ei saa.
Tänavad ise on lühikesed ja koosnevad peamiselt pisikestest poodidest, mis pakuvad küll sarnast peamiselt turistile mõeldud kaupa, ent mitte nii väga klassikalisi suveniire, ent ka kohalikud käivad sealt üht-teist ostmas. Reeglina kaupadele hindu peale märgitud pole ja see tähendab, et tuleb nii hinda küsida kui hoolega tingida. Müüjad tabavad üpris kiiresti ära, kas sul on tegelikult aimu kohalikest hindadest või mitte. Kui neile tundub, et sul suurt aimu pole, siis nad kipuvad tingimisel hinda langetama vaid hea juhul mõnekümne tuhane dongi võrra (USD-s on need vaid pelgalt sendid) või kui püüad hinda liiga alla kaubelda, nii et nende kasum olematuks jääb, loobuvad nad sinuga kauplemisest ja lasevad sul rahulikult edasi kõndida, nii et oluline on endale valida õige tingimise taktika ja kõhutunnet usaldades välja mõelda, kui palju rahakotiraudu valmis pilutama tegelikult oled.
Olgugi, et hind võib olla kõrvuti asuvates poodides sama, pole seda mitte alati just kvaliteet ja kvaliteeti tuleb korralikult kontrollida. Riiete puhul on mõistlik vaadata üle materjal, selle hingavus/kortsuvus ja õmblused, kingade puhul liimimise kohad ja kontsa kleepimise serv. Kui Sapas endale soft-shell spordijakke ostsime, saime teada ühes poes, kuidas nende kvaliteeti on võimalik võrrelda - kui paned kangale suu vastu ja puhud mõned sekundid, siis on oluline, kas kangas jääb niiskeks või mitte ning kas tunned teisel pool kangast asuva käega, et õhk tuleb läbi. Kui õhk tuleb läbi, on tegemist odavama ja kehvema kangaga.
Nooremad ja kauplemisega tegelevad vietnamlased oskavad küll mingil määral inglise keelt, kuid reeglina on nende sõnavara väga piiratud ja hääldus meile suuresti arusaamatu - sõnalõpud süüakse ära, s-tähte ei suuda nad hääldada ning hääldus on harjumatult pehme. Mul läks mitu päeva, enne kui hakkasin vietnamlaste inglise keelest aru saama. Mida nad aga kauplemisel igal pool väga palju kasutavad, on väljend "same, same, but different", millega nad püüavad teha selgeks, et mingi toode on teisele küll väga sarnane, aga vaid veidi erinev mingis detailis ja kindlasti tahad sa just seda osta.
Kuigi alguses plaanisime pool päeva šopata ja teise pool päeva teha läbi Lonely Planetis asuv jalutusringkäik vastavalt kirjeldusele, siis tegelikult jalutusringkäiguni me ei jõudnudki, kuid läbisime peaaegu kõik distantsid jala, nii et õhtuks olid jalatallad täiesti ümmargused ja kogu toit, mille endale sisse sõime, kulus raduselt ära.
Oma jalgsi tuuril sattusime ka kohtadesse, kus turist ilmselt väga tihti ei käi. Kui väiksemates linnades unustasid kohalikud meid avasui jõllitama sellistel pisikestel tänavatel, siis Hanois me vaatamisväärsustena end tunda ei saanud, kuigi olgem ausad, ka kohalike hulka meil sulanduda mitte kuidagi võimalik pole - pikad valge naha ja siniste silmadega inimesed hakkavad väikeste, kõhetute, tumedapäiste ja -silmsete vietnamlaste vahel väga hästi silma.
Olime Lonely Planetist lugenud, et kuskil on olemas suurem meie mõistes kaubanduskeskus ning ka inglisekeelsete raamatute poed, ent need asusid kuskil väljaspool vanalinna tavalistel kesklinna tänavatel. Asusime kaubanduskeskuse otsinguile ja peagi selgus, et keskus on hetkel kapitaalremondis ja avatakse uue aasta alguses. Uurisime maad ühest 5* hotellist, kas kuskil on mõni kaubanduskeskus veel ning saimegi ühe aadressi. Paraku pidime selles keskuses aga omajagu pettuma - kuna ilmselt rendipind on kallis, on esindatud vaid maailmakuulsad brändid röögatute hindadega. E sõnul olid osade asjade hinnad isegi kallimad, kui sama asi Austraalias. Samas on ilmselt ka sihtgrupp Vietnamis teine - selliseid asju saavad endale lubada üksnes väga rikkad vietnamlased. Reeglina on vietnamlaste sissetulekud siiski väikesed ja meie mõistes on nende keskmine palk üpris tilluks - Wikipedia järgi on Vietnami vaesuspiir maapiirkondades 150 USD ja linnapiirkondades 197 USD aastas.
Ka raamatupoe otsingud polnud sugugi nii lihtsad, kui oleks võinud olla - oli meil ju LP-s olev veidi puudulik kaart ja aadress, aga nagu selgus, pole LP aadressid alati just väga täpsed ja vahel eksivad isegi tänavaga. Lõpuks leidsime raamatupoed küll üles, kuid osta polnud sealt tegelikult midagi. Mis mind aga hämmastama pani, oli see tõik, et kui seni oleme igalt reisilt, mis jääb teise poolaastasse, kaasa toonud seinakalendrid kohalike looduspiltidega, siis selliseid kalendreid ei müüdud Vietnamis mitte kuskil: ei raamatupoes, turistidele mõeldud poodides ega kvartalis, aga mitte ka lennujaamas.
Hanois on praegu pulmade tipphooaeg. Kui mööda tänavaid jalutada, näeb ilupilte tegevaid pruutpaare õige mitmeid. Jõekallas on neid aga niivõrd tihedasti täis, et ilmselt jääb ühe paari pildi taustale ka teine pildistav paar. Kui mööda linna ringi käia, siis hakkavad silma nii mõnedki pruutpaari salongid, ent mitte sellised, nagu need meie mõistes on. Kui Eestis enda pulmi planeerisin ja otsisin pulmakorraldajat ning salongi, kust kleiti endale muretseda, siis sain selgeks, et enamus Eestis olevaid kohti pakuvad üksnes kleitide müüki ja laenutust. Vietnamis on pruutpaari salongide teenuseks aga ilupiltide tegemine täisteenusena ning ilupilte ei tehta mitte pulmapäeval, nagu meil kombeks, vaid selleks broneeritakse eraldi päev.
Pulmapidu ise peetakse aga tihti kas enda või mõne pereliikme poes, mis selleks ajaks asjadest veidi koomale lükatakse, tänavaservale peavari või telk püstitatakse, mille sisse kaetakse lauad valgete linade ja toolid valgete värvilise paelaga toolikatetega. Selline klassikaline pulmalaud, nagu meilgi tehakse, ainult kohavalik on meie jaoks veider. Nii võib juhtuda, et ühes poes peetakse pulmapidu, kui kõrvalolevas tingivad just turistid hoolega kauba hinda alla ning teisel pool olevas poekeses valmistub perekond tänavaservale hot potiga (see on priimusel keedetav supp, mis kunagi valmis ei saa, sest sinna lisatakse iga natukese aja tagant uusi elemente ja süüakse taas suppi vähemaks - Vietnami üks levinumaid toite, mis vastab igale maitsele ja mida võib tulel hoida niisuguse ise-uuendusliku meetodi kaudu tunde) õhtusööki nautima.
Õhtu lõpuks olime tagasi vanalinnas ning jätkasime hommikul alustatud kohvrite otsinguid, kuhu kõik oma reisil soetatud asjad mahutada. Olen ammu tahtnud saada kõvakaanelist kohvrit ning ideaalsena tundus selline, kus kaks suurt kohvrit üksteise sisse ära mahuvad. Kuna kohvreid ja kotte toodetakse muu maailma jaoks paljuski Vietnamis, võib täiesti juhtuda, et tänavapoekeses müüdavad kohvrid on nö originaalid, kuid tulnud lihtsalt teise lindi pealt. Klassikalisi firmapoode (a la Samsonite) nagu meil, seal lihtsalt ei eksisteeri. Ainsad brändipoed, mis tänavatel silma hakkasid, olid Adidase omad, ent seal oleva kauba hind oli umbes sama, mis meil. Samas on võimalik nii kohalikest poekestest kui turult saada nii jalatseid kui riideid, mis on originaalid, aga oluliselt soodsama hinnaga - need kas smuugeldatakse tehastest välja või ongi tehases nö kaks liini, kust ühelt läheb kaup üle maailma laiali ja teiselt tuleb kas ilma brändi nimeta või isegi ka nimeline kaup kohalikesse poodidesse müüki.
Kohvrite kauplemisel oli meie sooviks mitte müüjatele välja näidata, et oleme ostujõuline klientuur, et saada paremat hinda. Nii saatsime me poisid päeval ostetud kaupa täis kilekottidega jõe äärde jalutama kuniks me E-ga kohvrid välja valisime ja hinna oluliselt alla kauplesime. Õigemini kauples E, sest talle pakkus see mõnusat hasarti ning pikaajaline reisikogemus Aasias andis hinnastamise poliitika suhtes ka õigema kõhutunde. Lõppeks on Vietnamis asjad meie mõistes ikkagi soodsad, aga sellest, et midagi tasuta või poolmuidu saab, ei tasu siiski unistada. Mida madalam on hind, seda kehvem on kvaliteet, nii et hinda alla tingides tasub ka kindlasti seda poolt jälgida - saad ju ikkagi seda, mille eest sa maksad ning head ja odavat asja pole ka sealpool maailma olemas.
Kui kohvrid välja valitud, läksin M käest pagasikaalu võtma, et teada palju tühjad kohvrid ikkagi kaaluvad. Paratamatult on kohvrite kaal reisil oluline ning pagasikaal selline asi, milleta reisimist ma enam ette ei kujuta (esimest hädavajadust sel teemal kogesime Itaalias, nii et seks korraks muretsesime pisikese digitaalse kaalu endale Prismast juba teadlikult kaasa). Kui müüjad ise arvasid, et kohvrite kaaluks on ca 3 kg tühjalt (reeglina kaalub tühi käsipagasi kohver umbes 3,2-3,5 kg, alla selle kaaluv kohver on superhea lahendus, eriti arvestades, et olenevalt lennufirmast on käsipagasi kaalupiiranguks 7 või 8 kg koos kohvri kaaluga), siis mulle oli juba enne selge, et suur kohver nii kerge olla ei saa. Üks suur kohver kaalus veidi üle 4, teine üle 5 kg, kuid tuleb arvestada ka, et iga lisalukk ja lisasahtel ning 4 ratast annavad kaalule ka kohe hoobilt juurde, ent minu seisukoht on, et kohver peab olema mugav ja praktiline kasutada. Mis aga müüjaid hoopis hämmastas, oli meie pagasikaal, millega kohvreid kaalusin. Nad ei olnud ilmselgelt sellist asja varem näinud ja nendelegi oli huvitav teada, mis kohvrid tegelikult kaaluvad. Igatahes olen lõpptulemusena ostetud kohvritega väga rahul.
Peale pikka päeva jalul olemist ja väsitavat kauplemist otsisime LP-st välja katuseterrassiga korralikuma restorani, kus neljakesi koos Vietnamis viimast korda õhtust süüa. Mahutasime end pisikese laua taha ära, vaatega otse all olevale vanalinna tänavale, kus inimesed tihedasti ringi sibasid. Terve reisi olime rääkinud, et tahaks ära proovida ka kohaliku elusõlu (bia hoi), kuid meil polnud õnnestunud seda veel teha ning teades ka oma tundlikku seedimist, polnud julgenud ma seda proovida. Kui Sapas saime oma kokatuni kõrvale proovida kohalikku isetehtud õunaveini, mis oli üllatavalt hea, ent suhteliselt kange, siis tuli ära proovida ikkagi ka Vietnami kuulus õlu. Valitud restoran seda ka õnneks pakkus ning L otsustas endale toobi tellida, millest me kõik maitsta saime. Maitse poolest on Vietnami elusõlu mahe ja meenutab veidi karastusjooki, õllele omapärane viha maik puudub, ent jook pole sellegipoolest lääge või magusavõitu.
Kui laud oli kaetud kõikvõimalike toidukaussidega, mida omavahel rõõmsalt jagasime, et kõikvõimalikke toite maitsta (traditsioonilises Vietnami köögis tuuakse toit lauda kaussidega, igaühe ette asetatakse väike tühi kauss, kuhu saab siis igaüks ise endale sobiva koguse meelepärast toitu tõsta ja pulkadega süüa), läks meist mööda üks turistipaar, kes äkitselt kommenteeris kõva häälega eesti keeles meie rongisõitu, millest just rääkisime. Need olid siis reisil esimesed eestlased, keda juhuslikult kohtasime. Kuigi Eesti on Vietnamis toodetavatel maailmakaartidel kenasti olemas, siis kohana on Eesti võõras ja meid peetakse pigem austraallasteks või isegi ameeriklasteks, sest meie inglise keel on piisavalt hea (kuigi eesti keel ehk salakeel, mida omavahel räägime peaks andma vihje, et me pole inglise keelse emakeelega pärit riigist, see kohalike loogikale ilmselt ei vasta). Söögid lõpetatud ja eestlastega veidi juttugi puhutud, jalutasime hotelli, et kohvrid pakkida ning väsinult voodisse kukkuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar