Hommikul ärkasime varakult, et jõuaksime õigeks ajaks autorenti. Autobroneeringut tehes avastasime, et enamkäidavamatesse kohtadesse broneerides lisandub hinnale kohe ca 100€ ainuüksi selle eest, et soovid auto kätte saada lennujaamast, rongijaamast vms kohast. Niisiis, kuna meil aega oli, tegime reserveeringu lennujaamale kõige lähemasse täiendava lisatasuta kohta, kuhu oli vaja jalutada hommikul veidi üle 5 km. Google Mapsi järi läinuks ühistranspordiga sinna sama kaua kui jalgsi. Võibolla oleks mõni teine koht olnud ühistranspordiga paremini ja kiiremini ligipääsetavam, kuid auto broneeringut tehes me seda kohe vaadata ei taibanud. Pealegi on suvise sooja ilmaga tunnike jalutuskäiku puhas nauding.
Sõime kõhu korralikult täis, panime telefoni gps-i sisse autorendi aadressi ning seadsime sammud jõe äärde. Bremenit läbib lai jõgi, mida ääristab linna servas rohelus kena pargi ja mõnusate radadega, mida nii jooksu- kui koerasõbrad ohtralt kasutavad. Ka armastavad kohalikud murukamaral päikest võtta ning jõevees end jahutamas käia. Nagu tõeline suvi.
Bremeni äärelinn on iseenesest nunnu. Majad on madalad, reeglina kahe-kolmekordsed ning vägagi Belgia moodi. Ilmselt on siin kandis arhitektuuriline maitse sarnane. Kui mööda väikseid tänavaid jalutasime, kippusid vastutulevad inimesed meid noogutades tervitama, kuigi meile oli turist otsaette kirjutatud - paremaid vihjeid turistiks olemisest kui Lonely Planeti Saksamaa raamat, linnakaart ja ratastel järgiveetav kohver on raske otsida. Samas majade rajoonis nägime ka eramajade aedadel protestisilte, millega avaldati meelt jõekalda äärsesse piirkonda kõrghoonete kerkimise vastu. See piirkond on tõesti nunnu ja kaunis. Me ei kujutaks ju ette, kui keset Nõmme väikseid tänavaid Tallinnas äkki kõrghooned tekiks. Just selline näeb välja Bremeni äärelinn, ainult saksalikum.
Olime otsustanud seekord autorendist võtta veidi parema sõiduki, et ära proovida, kuidas on sõita veidi kallima autoga. Lootsime saada Mercedese, kuid autorenditädi teatas, et tal on meile vaid BMW-d pakkuda, kui me just suuremat autot ei taha ja selle eest juurde ei ole nõus maksma. Mõtlesime korra ning otsustasime suurema auto kasuks - kulgeme nüüd mööda linnatänavaid ja maanteid E-klassi Mercedesega. Minu jaoks on kabariitidelt see auto harjumatult suur, kuid see-eest on sõidumugavust omajagu ja välismaal tiirutades on sisseehitatud navigeerimissüsteem ikka äraütlemata mugav küll.
Kui varem autot rentinud oleme, siis auto kätteandmisel on ära märgitud suuremad kriimud või mõlgid, ent oleme pidanud ka ise teenindaja tähelepanu juhtima juba varasematele kriimustustele. Sixtis valitseb aga tõeline Saksa täpsus: ka kõige pisemad silmale peaaegu nähtamatud vigastused on süsteemis sees selliselt, et tehnik skaneerib telefoniga auto võtme ning seejärel kuvab ekraan talle visuaalselt kõik kahjustatud kohad, mida kliendiga üle käia.
Auto käes, otsisime Bremeni kesklinnas parkimiskoha ning asusime Bremeni vanalinna uudistama. See on pisike ja meie jaoks kuidagi harjumuspärane, meenutades mulle kohati väga Tšehhi linnakest Olomouci, mida väisasime korraks eelmisel aastal. Kompaktne vanaaegne turuplatsiga vanalinn, mille keskmes on kirik ja Bremeni tuntuks teinud Bremeni linna moosekantide kuju, mida kõik turistid rõõmsalt pildi tegemiseks ja hea õnne nimel silitavad. Minu jaoks vaid veider on nüanss, et sisuliselt meie mõistes Raekoja platsist sõidab tramm otse keskelt läbi. Ma olen kuidagi harjunud sellega, et vanalinn on püha ja puutumatu ning transpordil pole sinna keskmesse asja.
Kuna meie reisi üks peamine eesmärke oli ostureis, siis planeeritult sättisime sammud Ochtum Park ostulinnakusse. Veetsime seal eesmärgipäraselt mõned tunnid, enne kui saime koha risti ja põiki läbi käidud. Käes oli õhtusöögiaeg. Istusime autosse ning mõtlesime kuhugi eemale veidi sõita, ent meil ei olnud õhtuks ikka veel hotelli ja seega polnud päris kindel, kuhu me välja jõudma peaksime. Ka ei olnud selles ostulinnakus kohapeal tarbitavat wifit.
Austraalia reisist tuttavana otsustasime katsetada, kas ka Saksamaal on McDonalds see koht, kus saab tasuta wifit kasutada, kui muu ei aita. Tõepoolest, McDonaldsi territooriumil levis tasuta wifi, mida oli võimalik kasutada kaks tundi. Nii me istusime kiirtoidurestorani maha ning püüdsime endale õhtuks öömaja leida, enne mida tuli lõplik reisi marsruut paika panna. Otsustasime auto nina keerata Hollandi poole ning umbes poolele teele Bremenist Amsterdami leida endale ka hotelli. Selleks sai sobilikuks kohaks üpris maantee ligidal, kuid veidi filmilikult klassikaline kahekorruseline kvaliteetse motelli tüüpi hotell Zuidbroekis.
Sõitsime mööda kiirteed Saksamaalt Hollandi poole ning ootasin, millal tuleb viide riigivahetusele. Autoaknast välja vaadates oli maapind ammu juba tasaseks muutunud ning teeäärseid heinamaid ilmestasid elektrituulikud, mille all mälusid rahulikus õhtupäikeses lehmad rohelist rohtu. Ainsaks viiteks Hollandi lähedusele olid teel üha rohkem sõitvad kollase taustanumbriga sõidukid. Lõpuks saabus ka väike infotahvel tee ääres, et oleme sisenenud Hollandisse, ent see tuli nii kiiresti, et pildi tegemiseks ei jõudnudki ma reageerida.
Jõudsime hotelli, tegime check-ini ära ja saime juhised sõita autoga veidi eemal oleva maja juurde, kus asuvad hotellitoad. Maja ise on kahekordne, igal toal oma väike terrass või rõdu, mida mööda on kõigil hotellikülalistel võimalik mugavalt jalutada. Administraator oli meile öelnud, et tuba asub esimesel korrusel. Käisime mööda esimest korrust ringi, kuid numbriga 163 me ühtki tuba ei leidnud. Oli küll tuba numbriga 63, ent selle ust meie kaart ei avanud. Ühtäkki taipasime piiluda ülemisele korrusele, kus algasidki toad sajaga, selgus, et olime seni otsinud tuba valel korrusel. Hollandis, nagu ka Saksamaal ja paljudes teistes riikides, ei ole esimene korrus mitte maapinnal asuv esimene korrus, nagu meil, vaid meie mõistes teine. Õnnelikult oma toa üles leidnud, saime asuda videvikku veetma.
Üks väike tähelepanek veel Saksamaa kohta: siin kõik suitsetavad. Suitsukohti on tehtud nii hotellide, poodide, kohvikutekui kõikvõimalike muude kohtade lähedusse. Ka on pigem oluline ära märkida, kus ei või suitsetada, mitte niivõrd seda, kus tohib. Tänavanurkadel näeb väikeste poodide ja kioskite asemel pigem müntidega toimivaid suitsuautomaate. Ahjaa, Saksamaa on endiselt tsoonis, mis ei armasta kaardimakseid, nii et siiakanti tulles tuleb alati endale sularaha kaasa varuda.
Minu jaoks on veidi harjumatu reisi planeerida reisil olles, see võtab uskumatult kaua aega ning keerulisemaks teeb asjaolu veel nüanss, et Hollandi kohta pole meil ei kaarti ega muud turistiinfot, nii et samal ajal tuleb ka hoolega googeldada. Tegelikult on teistpidi niimoodi ka veidike põnevam, alati ei pea ju kõik detailid eelnevalt 100% paigas olema. Homme oleme me õhtuks ilmselt kuskil Rotterdami kandis. Eks me jooksvalt otsustame. Lõppeks, elu on ju seiklus!
Sõime kõhu korralikult täis, panime telefoni gps-i sisse autorendi aadressi ning seadsime sammud jõe äärde. Bremenit läbib lai jõgi, mida ääristab linna servas rohelus kena pargi ja mõnusate radadega, mida nii jooksu- kui koerasõbrad ohtralt kasutavad. Ka armastavad kohalikud murukamaral päikest võtta ning jõevees end jahutamas käia. Nagu tõeline suvi.
Bremeni äärelinn on iseenesest nunnu. Majad on madalad, reeglina kahe-kolmekordsed ning vägagi Belgia moodi. Ilmselt on siin kandis arhitektuuriline maitse sarnane. Kui mööda väikseid tänavaid jalutasime, kippusid vastutulevad inimesed meid noogutades tervitama, kuigi meile oli turist otsaette kirjutatud - paremaid vihjeid turistiks olemisest kui Lonely Planeti Saksamaa raamat, linnakaart ja ratastel järgiveetav kohver on raske otsida. Samas majade rajoonis nägime ka eramajade aedadel protestisilte, millega avaldati meelt jõekalda äärsesse piirkonda kõrghoonete kerkimise vastu. See piirkond on tõesti nunnu ja kaunis. Me ei kujutaks ju ette, kui keset Nõmme väikseid tänavaid Tallinnas äkki kõrghooned tekiks. Just selline näeb välja Bremeni äärelinn, ainult saksalikum.
Olime otsustanud seekord autorendist võtta veidi parema sõiduki, et ära proovida, kuidas on sõita veidi kallima autoga. Lootsime saada Mercedese, kuid autorenditädi teatas, et tal on meile vaid BMW-d pakkuda, kui me just suuremat autot ei taha ja selle eest juurde ei ole nõus maksma. Mõtlesime korra ning otsustasime suurema auto kasuks - kulgeme nüüd mööda linnatänavaid ja maanteid E-klassi Mercedesega. Minu jaoks on kabariitidelt see auto harjumatult suur, kuid see-eest on sõidumugavust omajagu ja välismaal tiirutades on sisseehitatud navigeerimissüsteem ikka äraütlemata mugav küll.
Kui varem autot rentinud oleme, siis auto kätteandmisel on ära märgitud suuremad kriimud või mõlgid, ent oleme pidanud ka ise teenindaja tähelepanu juhtima juba varasematele kriimustustele. Sixtis valitseb aga tõeline Saksa täpsus: ka kõige pisemad silmale peaaegu nähtamatud vigastused on süsteemis sees selliselt, et tehnik skaneerib telefoniga auto võtme ning seejärel kuvab ekraan talle visuaalselt kõik kahjustatud kohad, mida kliendiga üle käia.
Auto käes, otsisime Bremeni kesklinnas parkimiskoha ning asusime Bremeni vanalinna uudistama. See on pisike ja meie jaoks kuidagi harjumuspärane, meenutades mulle kohati väga Tšehhi linnakest Olomouci, mida väisasime korraks eelmisel aastal. Kompaktne vanaaegne turuplatsiga vanalinn, mille keskmes on kirik ja Bremeni tuntuks teinud Bremeni linna moosekantide kuju, mida kõik turistid rõõmsalt pildi tegemiseks ja hea õnne nimel silitavad. Minu jaoks vaid veider on nüanss, et sisuliselt meie mõistes Raekoja platsist sõidab tramm otse keskelt läbi. Ma olen kuidagi harjunud sellega, et vanalinn on püha ja puutumatu ning transpordil pole sinna keskmesse asja.
Kuna meie reisi üks peamine eesmärke oli ostureis, siis planeeritult sättisime sammud Ochtum Park ostulinnakusse. Veetsime seal eesmärgipäraselt mõned tunnid, enne kui saime koha risti ja põiki läbi käidud. Käes oli õhtusöögiaeg. Istusime autosse ning mõtlesime kuhugi eemale veidi sõita, ent meil ei olnud õhtuks ikka veel hotelli ja seega polnud päris kindel, kuhu me välja jõudma peaksime. Ka ei olnud selles ostulinnakus kohapeal tarbitavat wifit.
Austraalia reisist tuttavana otsustasime katsetada, kas ka Saksamaal on McDonalds see koht, kus saab tasuta wifit kasutada, kui muu ei aita. Tõepoolest, McDonaldsi territooriumil levis tasuta wifi, mida oli võimalik kasutada kaks tundi. Nii me istusime kiirtoidurestorani maha ning püüdsime endale õhtuks öömaja leida, enne mida tuli lõplik reisi marsruut paika panna. Otsustasime auto nina keerata Hollandi poole ning umbes poolele teele Bremenist Amsterdami leida endale ka hotelli. Selleks sai sobilikuks kohaks üpris maantee ligidal, kuid veidi filmilikult klassikaline kahekorruseline kvaliteetse motelli tüüpi hotell Zuidbroekis.
Sõitsime mööda kiirteed Saksamaalt Hollandi poole ning ootasin, millal tuleb viide riigivahetusele. Autoaknast välja vaadates oli maapind ammu juba tasaseks muutunud ning teeäärseid heinamaid ilmestasid elektrituulikud, mille all mälusid rahulikus õhtupäikeses lehmad rohelist rohtu. Ainsaks viiteks Hollandi lähedusele olid teel üha rohkem sõitvad kollase taustanumbriga sõidukid. Lõpuks saabus ka väike infotahvel tee ääres, et oleme sisenenud Hollandisse, ent see tuli nii kiiresti, et pildi tegemiseks ei jõudnudki ma reageerida.
Jõudsime hotelli, tegime check-ini ära ja saime juhised sõita autoga veidi eemal oleva maja juurde, kus asuvad hotellitoad. Maja ise on kahekordne, igal toal oma väike terrass või rõdu, mida mööda on kõigil hotellikülalistel võimalik mugavalt jalutada. Administraator oli meile öelnud, et tuba asub esimesel korrusel. Käisime mööda esimest korrust ringi, kuid numbriga 163 me ühtki tuba ei leidnud. Oli küll tuba numbriga 63, ent selle ust meie kaart ei avanud. Ühtäkki taipasime piiluda ülemisele korrusele, kus algasidki toad sajaga, selgus, et olime seni otsinud tuba valel korrusel. Hollandis, nagu ka Saksamaal ja paljudes teistes riikides, ei ole esimene korrus mitte maapinnal asuv esimene korrus, nagu meil, vaid meie mõistes teine. Õnnelikult oma toa üles leidnud, saime asuda videvikku veetma.
Üks väike tähelepanek veel Saksamaa kohta: siin kõik suitsetavad. Suitsukohti on tehtud nii hotellide, poodide, kohvikutekui kõikvõimalike muude kohtade lähedusse. Ka on pigem oluline ära märkida, kus ei või suitsetada, mitte niivõrd seda, kus tohib. Tänavanurkadel näeb väikeste poodide ja kioskite asemel pigem müntidega toimivaid suitsuautomaate. Ahjaa, Saksamaa on endiselt tsoonis, mis ei armasta kaardimakseid, nii et siiakanti tulles tuleb alati endale sularaha kaasa varuda.
Minu jaoks on veidi harjumatu reisi planeerida reisil olles, see võtab uskumatult kaua aega ning keerulisemaks teeb asjaolu veel nüanss, et Hollandi kohta pole meil ei kaarti ega muud turistiinfot, nii et samal ajal tuleb ka hoolega googeldada. Tegelikult on teistpidi niimoodi ka veidike põnevam, alati ei pea ju kõik detailid eelnevalt 100% paigas olema. Homme oleme me õhtuks ilmselt kuskil Rotterdami kandis. Eks me jooksvalt otsustame. Lõppeks, elu on ju seiklus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar