neljapäev, 6. august 2015

Reisusihiks oli meile Rotterdam

Ärkasime hommikul kella peale, kuigi uni oli nii magus, et seda võinuks jätkuda veel kauaks. Olin õhtul netist välja otsinud kiidetud hommikusöögikoha ja nii ei jäänud muud üle, kui GPS-i aadress sisestada ja suund õigesse kohta võtta. Olin teinud selle vea, et meie Rotterdami loomaaia kõrval, kuhu me ei jõudnud, asuvast hotellist lahkudes, olin jätnud telefonile wifi sisse ja see omakorda tähendas, et wifi levialast lahkudes hakkas telefon lehte muudkui uuendama ja juba mällu laetud lehe info oli läinud. Omakorda tähendas see meile aga seda, et õiget kohvikut me kuidagi üles leida ei suutnud ja täpsustada polnud ka kusagilt. Otsustasime keerata auto nina Rotterdami kesklinna poole.

Siinkandi parkimismajadesse sisenemine ja väljumine on tehtud sertifitseeritult euronõuetele vastavaks, aga meie mõistes tähendab see ülikitsast rada, nii et auto kõik parkimisandurid punasesse löövad ja undama hakkavad. Nii mõnelgi korral tuli mul hinge kinni hoida, et me sisse- ja väljasõidul oma rendiautot kuskil ära ei rihiks. Pidevast teiste reisijate poolt autoga kuhugi vastuminekust andsid märku ka sisse- ja väljasõidu juures olevate postide peale aja jooksul tekkinud kerged autovärvikriimud. Maa hind on kallis ja nii on iga sentimneeter arvel, ka parkimiskohtade osas.

Veetsime endale märkamatult kolm tundi Rotterdami kesklinnas ning enamus üles märgitud vaatamisväärsusi jäi ka slele ajaga nägemata. Rotterdam tundub kuidagi väga suur või laiali pillutatud, nii et see linn vajab kahtlemata eraldi aega ja teist reisi, et Rotterdamist päriselt sotti saada. Mis aga kindlalt silma hakkas, oli sadamalinna Rotterdami erakordne arhitektuur. On viltused, tagurpidi akendega või seest tühjad majad ja muud seesugused ebatraditsioonilised ehitised seotud Hollandis vabalt kättesaadava kanepi olemasoluga või on arhitektid kunagi disaininud need majad protestivaimus sooviga teha midagi täiesti tavapärasele vastupidist, jäi meil seekord välja uurimata. Kui teisi linnu olen ma suutnud kuidagi hoomata, siis Rotterdami osas ei suutnud ma kuidagi kompaktset tunnetust endale tekitada. Põgusal vaatlusel jättis Rotterdam mulle pigem mulje kui laialivenitatud ilma küngasteta Brüsseli ja Luksemburgi segu, ent selle linnaga ühte hingamiseks tuleb sinna kindlasti tagasi minna.

Üks nüanss, mis mul varasemalt Hollandi kohta märkimata on jäänud, on kiirteede eripära. Teed on väga heas korras, nagu siinpool Euroopat ikka, kuid pidevalt ületavad teed jõgesid või on kaevatud tunnelid laevatatava jõe alt läbi, nii et tunnelis või pikal sillal sõites kiirteel 130km/h kiirusepiirangut reeglina ei vähendata. Ent siinsetel kiirteedel võib tekkida ootamatu liiklusseisak ajal, kui sillad üles tõsetakse, et mööda jõge sõitvad laevad ja paadid kiirtee alt läbi pääseksid. Meie jaoks oli selline keset kiirteed silla ülestõstmine täielik eksootika. Mööda jõgesid, ja neid on väga palju, pidevalt kulgevaid purjekaid, jahte, laevu ja paate on siin tohutus koguses. Ma arvan, et selline jõge mööda ahiga vaikne kulgemine on väga romantiline ning sellist kogemust tahaks ise kunagi endalegi saada. Lihtsalt tiksud rahulikult külast külla ja linnast linna, teed vahepeal petuase, kui viitsid ja kui ei viitsi, viskad kuhugi jõesuudmesse või lahesoppi paadi lihtsalt vahepeal ankrusse. Ah, milline rahu!

Mis puutub aga maanteedesse ja liiklusesse, mis jääb Rotterdami ja Brüsseli vahele, siis need vahemaad on väikesed ja autoga läbitavad väga kiiresti, kui just tipptunni ummikusse ei satu. Rotterdamist lahkusime lõuna paiku, et teha väike osturetk Rosada Outletis, mis praegu on veel suhteliselt pisike, aga ilmselt umbes aasta pärast valmib selle juurdeehitus, mis teeb outleti poole suuremaks, ning jõudsime teele jäävasse Antwerpenisse pärastlõunasel ajal.

Antwerpenis olen ma käinud varem vaid korra - 2004. aastal, kui oma esimesel iseseisval välisreisil koos E-ga minu perekond belglastele kaheks nädalaks külla tulime. Mäletan sellest reisist, et Antwerpen oli ainus linn, mida siis väisasime, mis mulle tõesti ei meeldinud. Mulle on mällu jäänud emotsioon, et Antwerpeni linnatänavad on räpased, linn ise välismuselt pigem tööstuslinn. Ainus suurem positiivne emotsioon tollest ajast oli Antwerpeni loomaaed, kus tuli meil E-ga selgeks teha, kas sebra triibud on valge peal mustad või vastupidi, sest just siis oli välja tulnud esimene Madagaskari multikas, kus üheks peategelaseks oli sebra. Seda suurem oli minu ootus, kas 11 aastat hiljem on mu arusaamad ning tunnetus sama või on linn vahepeal muutunud. Antwerpenisse sissesõit näeb välja nagu jõuaksime tehaselinna, mille oluliseks osaks on mööda vett liikuv transport. Jõeäärne ala tuli kõik tuttav ette, kuid raekoja platsi ma ei mäletanud. Raekoja plats on suurem munakividega kaetud väljak, mida ääristavad pubid ja restoranid ning mille ühes servas seisab vana ja võimas raekoja hoone, mille üks sein on täis riputatud erinevate riikide lippe. Ka Eesti lipp lehvis kerges õhtutuules teiste omasuguste seas.

Kui raekoja platsi ümbruses Antwerpenis veidi ringi jalutada, ja see ala on tõeliselt väike, siis haarab silm paljudele majadele riputatud vikerkaare värvi lippe. Siinpool Euroopas on omasooliste liikumise rõhutamine kuidagi väga oluline või hakkab see teema veidi enam miskipärast silma. Raekoja platsi servas märkasin aga 8. augustil toimuva geiparaadi kuulutust, mille peaesinejateks olid märgitud Conchita Wurst ja Alexandr Rybak, mis selgitas ka seda, miks meile kõikjal just vikerkaare värvi lipud silma hakkasid. Teine huvitav tähelepanek olid Antwerpeni vanalinnas olevad inimesed - suurem enamus söögikohas õlut või einet võtvaid inimesi olid vanemaealised ning reeglina pundis koos liikuvad või istuvad härrasmehed. Kuidas Antwerpenis selline konsentratsioon nii tugevasti silma hakkas erinevalt muudest linnadest, me teada ei saanudki.

Meie tänase päeva lõplik reisisiht oli Brüssel, et minna A ja U juurde nende vastvalminud kodusse soolaleivale. Mäletan selgelt, kui umbes kaks aastat tagasi koolis loengus istudes A esimest korda mainis mõtet endale Brüsseli külje alla päris oma kodu soetada. See oli ilus unistus, mille etappe õnnestus mul kõrvalt aeg-ajalt jälgida, nähes A käest valmiva ehitise majaplaane, kuuldes tema sisustuse otsingutest ja aasta tagasi neil Brüsselis külas olles ka pooliku maja ehitusel käies. Täna oli nende uus kodu lõpuks valmis saanud, kuhu nad napilt kuu enne meie küllatulekut sisse olid jõudnud kolida. Nii äge oli jalutada mööda nende kodu ja meenutada eelmisel aastal nähtud poolikut majaehitust, saades aru, kus nüüd seisab köök, kus majapidamisruum, kus peauks. See on väga vinge aeg nende elus, kui tunned, et raha on üpris otsas ja nii palju on veel poolik, iga samm ja element toob kodusemat tunnet täpselt oma käe järgi paigutades ja sisustades. Meie saime seda tunda 2 aastat tagasi oma kodu rajades. Mul on siiras hea meel, et 10 aastat on toonud A ja U jaoks soovitud tulemuse - nende elu on Belgias lõplikult ja päriselt paigas. Kahekesi tuldud kolme kotiga korrast on 10 aasta jooksul saanud päris oma kodu terve täisväärtusliku perega. See on väga vinge saavutus, mida on lihtne mõõta. Õnn peitubki omaks olemises. 

Kommentaare ei ole: