Hommikul ärkasin veidi enne kella, võtsin läpaka ja kolisin hotellitoas alumisele korrusele blogi kirjutama, et M mitte äratada. Kasteel Daelenbroeck - Hampshire Classic on kahtlemata kõige romantilisem hotell, kus ma viibinud olen ja mõistan täiesti, miks siin palju pulmi peetakse.
Hommikul avasin terrassiukse ning astusin kastest niiskele kiviterrassile, ringutasin ning ahmisin sisse tugeva sõõmu hommikuselt karget kopsutäie värsket õhku. Meie toa terrassi ääristas lehtpõõsahekk ning piiritles kõrge elupuuviirg, milleni viis mitu head meetrit hoolitsetud muru. Seal samas maja kõrval asus hobuste aedik ning veidi eemal tall. Tee hotellitoast viis mööda kergelt kruusast rada piki autoparkla serva, üle kaitsekraavi otse kindluse õuele, kus ootas meid juba kaetud hommikusöögilaud. Mul oli tahtmine seda kohta veel kauem nautida. Mul oli tunne, nagu oleks ma kuskil romantilises Inglise filmis. Sellisest kohast ei raatsi kuidagi lahkuda!
Meie päevakava oli aga piiratud õhtuse kojulennuga. Tegime veel viimase ostutuuri Roermond Outlet keskuses, hüppasime läbi korraks teel Duisburgi jäävast C&A-st ning võtsime suuna R ja K uue kodu poole. Kui suvel reisimõte tuli, siis selgus, et meie reisiplaani ajal on R ja K just kolimas uude korterisse Duisburgis ning paslik on neile korraks soolaleivaks sisse põigata. Vahetult enne meie reisi algust selgus aga, et R ja K peres oli selle hooaja kõige paremini hoitud saladus just ilmavalgust näinud - neile sündis peretütar K. Nii olime ootamatult sattunud lisaks soolaleivale ka katsikule, et uut ilmakodanikku tervitada.
Tegime R ja K juures väikse tee, jutustasime tunnikese ning asutasime end edasi Düsseldorf Weeze lennujaama poole teele. Düsseldorf Weeze lennujaama nimetus on selles mõttes ekslik, et Düsseldorfiga pole siin mingit pistmist - Düssedorf on vaid piirkonna tähiseks, linn ise asub mõnekümne kilomeetri kaugusel. Weeze on väikelinn, mille ühes servas asub vana sõjaväebaas ning pisike lennujaam on rajatud just sinna lahmakale maa-alale. Kui olime juba lennujaama territooriumile sisenenud, parkisime auto korraks tee ääres olevasse parklasse, et oma viimased asjad kohvrites ümber pakkida, pagas korraks üle kaaluda ja rahuliku südamega lennujaama minna. Otsisime ka võimalust autosse kogunenud prügi äraviskamiseks, kuid ühtki prügikasti me kuskil leida ei suutnud.
Parkisime oma rendiauto Sixti parkimisplatsile, võtsime asjad ning sisenesime lennujaama. Saksamaale kohaselt ei ole ka lennujaamas õhukonditsioneeri, nii et töötajate vahele on paigutatud tiivikud, mis kuuma suveõhku veidigi talutavamaks muudavad. Andsime oma pagasi ära ning enne turvakontrolli läbimist meenus veel kotti jäänud õlu ja poolik veepudel. Me olime lennujaama tulnud piisava ajavaruga, et mitte kiirustada - nii saime me rahulikult leida ühe pinginurga lennujaama tagumises servas ja oma autos kaasa loksunud õhu käes soojaks läinud õlle rahulikult kahepeale ära lahendada.
Kojulend Ryanairiga oli lihtne. Hops lennukisse oma märgitud istekohale, paar tundi endale tegevust leida ja seejärel sujuv maandumine Tallinna lennujaamas. Pikemaid lende muidugi Ryanairiga eriti teha ei kannatakski, aga linnaliinibussi laadses lennukis paar tundi istuda on täiesti ok. Ka ei ole Ryanair oma müügitegevuse ja reklaamiga enam nii paletükkiv kui mõned aastad tagasi. Ainus, mis veidi häiris arvutiga midagi tegemast lennu ajal, olid pidevad õhuaugud ja tekkinud raputamine tänu sellele. Kuigi ilm oli ilus ja soe, ent kergelt tuuline, siis piloodil ei jäänud muud üle, kui raputamiste vältimiseks tõusta 11,5 km kõrgusele. Õnneks koju jõudsime lõpuks kenasti ja tervelt ning koos kogu pagasiga.
Koju jõudes ootas meid trepi esisele tõmmatud pikk maalriteibi rida, mille külge riputatud paberil seisis tervitus kojutulekuks. H, kes oli meie juures vahepeal maja garantiitöid teinud, oli sättinud meile üllatuseks tervituse. Nii armas on oma koju jõuda, nõnda, et sind üllatusena tervitatakse. Aitäh koju ootamast!
Hommikul avasin terrassiukse ning astusin kastest niiskele kiviterrassile, ringutasin ning ahmisin sisse tugeva sõõmu hommikuselt karget kopsutäie värsket õhku. Meie toa terrassi ääristas lehtpõõsahekk ning piiritles kõrge elupuuviirg, milleni viis mitu head meetrit hoolitsetud muru. Seal samas maja kõrval asus hobuste aedik ning veidi eemal tall. Tee hotellitoast viis mööda kergelt kruusast rada piki autoparkla serva, üle kaitsekraavi otse kindluse õuele, kus ootas meid juba kaetud hommikusöögilaud. Mul oli tahtmine seda kohta veel kauem nautida. Mul oli tunne, nagu oleks ma kuskil romantilises Inglise filmis. Sellisest kohast ei raatsi kuidagi lahkuda!
Meie päevakava oli aga piiratud õhtuse kojulennuga. Tegime veel viimase ostutuuri Roermond Outlet keskuses, hüppasime läbi korraks teel Duisburgi jäävast C&A-st ning võtsime suuna R ja K uue kodu poole. Kui suvel reisimõte tuli, siis selgus, et meie reisiplaani ajal on R ja K just kolimas uude korterisse Duisburgis ning paslik on neile korraks soolaleivaks sisse põigata. Vahetult enne meie reisi algust selgus aga, et R ja K peres oli selle hooaja kõige paremini hoitud saladus just ilmavalgust näinud - neile sündis peretütar K. Nii olime ootamatult sattunud lisaks soolaleivale ka katsikule, et uut ilmakodanikku tervitada.
Tegime R ja K juures väikse tee, jutustasime tunnikese ning asutasime end edasi Düsseldorf Weeze lennujaama poole teele. Düsseldorf Weeze lennujaama nimetus on selles mõttes ekslik, et Düsseldorfiga pole siin mingit pistmist - Düssedorf on vaid piirkonna tähiseks, linn ise asub mõnekümne kilomeetri kaugusel. Weeze on väikelinn, mille ühes servas asub vana sõjaväebaas ning pisike lennujaam on rajatud just sinna lahmakale maa-alale. Kui olime juba lennujaama territooriumile sisenenud, parkisime auto korraks tee ääres olevasse parklasse, et oma viimased asjad kohvrites ümber pakkida, pagas korraks üle kaaluda ja rahuliku südamega lennujaama minna. Otsisime ka võimalust autosse kogunenud prügi äraviskamiseks, kuid ühtki prügikasti me kuskil leida ei suutnud.
Parkisime oma rendiauto Sixti parkimisplatsile, võtsime asjad ning sisenesime lennujaama. Saksamaale kohaselt ei ole ka lennujaamas õhukonditsioneeri, nii et töötajate vahele on paigutatud tiivikud, mis kuuma suveõhku veidigi talutavamaks muudavad. Andsime oma pagasi ära ning enne turvakontrolli läbimist meenus veel kotti jäänud õlu ja poolik veepudel. Me olime lennujaama tulnud piisava ajavaruga, et mitte kiirustada - nii saime me rahulikult leida ühe pinginurga lennujaama tagumises servas ja oma autos kaasa loksunud õhu käes soojaks läinud õlle rahulikult kahepeale ära lahendada.
Kojulend Ryanairiga oli lihtne. Hops lennukisse oma märgitud istekohale, paar tundi endale tegevust leida ja seejärel sujuv maandumine Tallinna lennujaamas. Pikemaid lende muidugi Ryanairiga eriti teha ei kannatakski, aga linnaliinibussi laadses lennukis paar tundi istuda on täiesti ok. Ka ei ole Ryanair oma müügitegevuse ja reklaamiga enam nii paletükkiv kui mõned aastad tagasi. Ainus, mis veidi häiris arvutiga midagi tegemast lennu ajal, olid pidevad õhuaugud ja tekkinud raputamine tänu sellele. Kuigi ilm oli ilus ja soe, ent kergelt tuuline, siis piloodil ei jäänud muud üle, kui raputamiste vältimiseks tõusta 11,5 km kõrgusele. Õnneks koju jõudsime lõpuks kenasti ja tervelt ning koos kogu pagasiga.
Koju jõudes ootas meid trepi esisele tõmmatud pikk maalriteibi rida, mille külge riputatud paberil seisis tervitus kojutulekuks. H, kes oli meie juures vahepeal maja garantiitöid teinud, oli sättinud meile üllatuseks tervituse. Nii armas on oma koju jõuda, nõnda, et sind üllatusena tervitatakse. Aitäh koju ootamast!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar