teisipäev, 18. oktoober 2016

Omad Euroopa südames

Täna oli meie puhkuse viimane paikne päev. Homme hommikust hakkame tasapisi tagasi kodupoole tüürima ja ausalt öeldes hakkab peale tulema juba kerge reisiväsimus ning koju jõudmine kõlab väga motiveerivalt. Ootame seda M-ga mõlemad.

Nüüdseks on sügis jõudnud ka Brüsselisse. Hommikust saadik oli ilm pilves ja vahelduvalt vihmane, väljas küll 13 soojakraadi, kuid jahe tuuleke tekitas eheda sügise tunde. Kuigi öeldakse, et ei ole halba ilma, on vaid valesti valitud riietus, siis tänane ilm ei kutsunud kuidagi aega looduses või vabas õhus veetma. Õnneks polnud meil tänaseks ka kuigi suuri plaane peale paari kohtumise.

Eilseks olime lõuna kokku leppinud AT-ga, kuid lükkasime tema tervisest tulenevalt selle tänaseks ja püüdsime lõuna ühildada MP-ga. Kui olime AT-ga maha istunud, saatis MP sõnumi, et ta hilineb veidi. Tunnike hiljem, kui oma lõunat lõpetasime, saime MP-lt vabandava teate, et ta lõunale seekord siiski kahjuks ei jõua - töögruppide koosolekud läksid ajas üle. Euroametnike elu ei ole kerge, Eesti tulevane eesistumine pingestab ajakava ilmselt omajagu. Mul on siiras hea meel, et vähemasti AT-ga õnnestus meil lõunale jõuda. Peale seda, kui ta meie külast Brüsselisse kolis, on ka temaga suhtlus jäänud üha harvemaks, ent kui kohtume, on see endiselt ehe. Täna oli ka mul võimalus esmakordselt maitsta Liibanoni kööki Lebanon House restoranis. Kuigi Lähis-Ida köök on põnev, on see mulle võõras ja harjumatu, ent on hea, kui ei pea toiduelamuse saamiseks päriselt Lähis-Itta sõitma.

Lõuna ja kokkulepitud hilise õhtusöögi vahele jäi meile mõni tund aega. Tiirutasime autoga ringi Brüsseli linnapeal ja käisime paaris poes. Teel oma sihtmärki läbisime ka Molenbeeki linnaosa, kus tabati kevadised terrorirünnaku planeerijad. Ma oleks eeldanud Molenbeekist välimuselt midagi koledamat, arvestades sealset pagulaste ja immigrantide kontsentratsiooni. Sellegipoolest ei olnud meil julgust sinna poodi minekuks oma autot ka päevasel ajal parklasse jätta. Kuidagi harjumatu on näha nii palju rättidega kaetud päid ja tõmmunahalisi ühes kohas korraga.

Viimase 12 aasta jooksul olen Brüsselisse sattunud vist 7 või 8 korda. Mida aeg edasi, seda vähem see linn mulle meeldib. Siin on ilusaid kohti ja turistina korra siin ära käia on vägagi mõistlik, näha vanalinna ja Eurokvartalit ning mõnda ilusamat parki, Atoomiumit ja Mini Euroopat, kuid selle linnaga ei teki mul kuidagi suhet, et ma võiks tahta siia kolida. Brüssel ei ole lihtsalt linnana minu unistuste koht elamiseks.

Jõudsime A ja U juurde tagasi klassikalise tööpäeva lõpu ajal. Juba hommikul ärgates tundsin ma end veidralt ning päeva lõpuks see tunne üha süvenes. Nüüd, reisi lõpus, kui ees on pikk pingutust nõudev autosõit koju, ei tahaks kuidagi haigeks jääda. Võtsime M-ga mõlemad ära ühe sooja külmetusevastase graanulijoogi, mina kangema, tema lahjema ja keerasime end tunnikeseks magama enne õhtusöögile minekut. Ma olen siiralt tänulik A-le ja U-le, et saan tunda end nende juures väga kodusena. Sellistes olukordades on see hädavajalik.

Meie Euroopa reiside üks sihte on alati kohtuda minu perekonna belglastega. Viimased umbes 15 aastat suhtlemist nendega on olnud pikk ja oluline aeg. Nad on mu südamesse kasvanud nagu osa mu perest ja ma tunnen alati siirast rõõmu, kui mul õnnestub nendega kohtuda. See on minu jaoks oluline. Kui mõne muu kohtumise oleks võinud täna õhtul ära jätta, arvestades enesetunnet, siis nendega kohtumist kindlasti mitte. Viimati käisin nende juures külas vist 6 aastat tagasi, vahepeal oleme kohtunud restoranides. Nii veider on tunne, kui justkui iseenesest tead, kuhu tänavale keerata, milline on nende koduuks ja kus kodus enam-vähem midagi asub. Kuigi laias plaanis on asjad muutumatud, siis nende kodune väike loomaaed on ajas kasvanud. Kui varem olid neil ainult kümme kassi, siis nüüd on kassidele lisandunud kanad, kalad ja kõrbehiired. Elutoas tervitas meid suur, umbes meetri kõrgune kollane karu, mille perepoeg W kunagi meiega Brüsseli tänavatel jalutades üles korjas. Nii palju nii häid mälestusi! Perekonna belglastega suhtlus on puhas kvaliteetaeg. Nad on nii vahetud, avatud ja siirad, nii ehedad. Nad on minu perekond belglasi.

Kommentaare ei ole: