neljapäev, 20. oktoober 2016

Pole paremat kohta kui kodu

Peale viit tundi und ärgates tuikas mu pea nagu oleksin eelmisel õhtul korraliku peo maha pidanud. Kehas ei olnud kohta, mis poleks valutanud. Väsimus, pikk sundasend autos ja haigusevimm andsid end tunda. Turgutasin kuuma dushiga end ärkvele. Tunnike hiljem asutasime Lodzi hotellist end kodu poole teele. Terve ennelõuna ei suutnud ma kuidagi silmi lahti hoida ja mul oli hea meel, et M roolis oli.

Eile meile ühtegi apteeki teepeale ei jäänud ja ma ei raatsinud kuidagi kuhugi suuremasse linna sisse keerutada, et külmetuse vastu rohtu leida. Täna selle eest avastasin, et Poola tanklates on päris korralik valik käsimüügiravimeid olemas. Kahju, et seda Saksamaal polnud.

Kui roadtrippida, siis paned tähele ka liikluskultuuri erinevusi. Poolas, nagu varem, enamjaolt pikkade antennidega kihutavaid autosid ei liigu ja liikluskultuur on rahulikumaks jäänud. Lätlased ei sõida enam üks ratas teepervel. Väljaspool Baltikumi on kaks väga head kommet ohu märkimiseks teel: kui keegi tuleb seljatagant kiiremini, vilgutatakse tulesid korraks. Kui kunagi ajas mind see kohutavalt närvi, siis täna tegelikult hindan seda väga. Kui ees tekib ootamatu liiklustakistus, mis tempo äkki maha võtab, pannakse ohutuled sõites tööle, et tagant tulijad teaksid pidurdada. See hoidis meil nii mõnegi halva olukorra ära ja peagi hakkasime seda ka ise kasutama. Baltikumiski oleks aeg-ajalt ohutulede vilgutamine eesoleva ootamatu situatsiooni märkamiseks vägagi abiks.

Kui olime alles teel oma reisile, siis kuulsime Saksamaal ummikus olles veidrat vilinat-viginat. Peagi saime aru, et see tuli meie auto rehvide juurest. M arvas, et äkki piduriklotsidest, kuigi ta lasi auto enne reisile tulekut üle kontrollida kuluvmaterjalide osas. See vilin saatis meid terve reisi ja kostus eelkõige siis, kui autoga aeglasemini sõita. Eile lisandus aga kiirel sõidul, 180 km/h ka mootoritule süttimine ja veojõukontrolli kadumine. Õnneks oli selleks ajaks enamus Saksamaad juba läbitud ja madalamatel kiirustel seda viga ei tekkinud. Meie truu punane ratsu vajab ilmselgelt ka puhkust ja on auga välja teeninud väikse spaa-puhkuse.

Sügisesel ajal liigub Eesti autosid Euroopas vähe. Tavaliselt märkab neid siiski omajagu. Minnes nägime viimast Eesti autot Leedu piiri ääres Poolas ja sama oli ka tulles. Selle eest hakaks meie auto aga paremini silma, nii et W nägi meid üleeile juhuslikult Brüsselis ringi sõitmas.

Poola-Leedu piirilt koju, Tallinna on puhas sõiduaeg 7,5 tundi. Olles selleks ajaks juba teist samapalju maha sõitnud, oli see paras väljakutse üheks päevaks. Kui kiirteedel suurtel kiirustel sõitmine on väsitav, siis veel väsitavam on Leedu 70 ja 90 alade vahel pidev pendeldamine - aeg läheb, aga tee mitte nii väga. Leedu on üldse läbitud riikidest ilmselt kõige väsitavam läbida. Seda nii pimedas kui päevavalges.

Hommikul Lodzist startides näitas õhutemperatuur 10 plusskraadi, koju jõudes aga -2. Pärnust alates kukkus temperatuur nulli, kuid jälgisime juba poolest Lätist alates, et suverehvidega libe ei oleks. Meie õnneks oli tee kuiv ja hästi läbitav. Kokku trippisime seekord 14 päeva ja 5745 km ja kulutasime 547 liitrit kütust. Täna, peale 17,5 tundi sõitmist ja 1100 km hiljem olime lõpuks turvaliselt kodus, koduteel saatmas suur punane poolik kuu ja säravad tähed öises taevas.





Kommentaare ei ole: