Täna võtsime suuna idaranniku poole, läbides ka jupi Mallorca keskosast. Kolleeg K oli soovitanud meil Mallorcal kindlasti mõnele linnaturule sattuda, kui turupäevad on ning just täna jäi meie teele hommikupoolikul Llucmajori linn, kus turg aset leidis. Kohale jõudsime kiiresti ning turu asukoha tuvastasime hetkega kinni pandud tänavate järgi, ent edasi võttis üle poole tunni, enne kui suutsime leida kuhugi parkimiskoha. Mallorca linnakestes on selgelt aru saada kuhu parkida ei või - need alad on tähistatud kas kollase joonega või kollase katkendjoonega (peatumine üksnes lubatud), ent viitu selle kohta, kus võiksid olla avalikud parklad, sisuliselt ei leidu. Nii on kitsad tänavad palistatud parkivate autode roduga, millest aeglaselt mööda roomates loodad, et ehk tuleb keegi ja sõidab just sel hetkel minema, kui temani jõudma hakkad ning vabastab ühe väärtusliku parkimiskoha tänavaservas. Ja umbes samasugune tunne valdab kõikides linnakestes, olenemata sellest, kas seal hetkel midagi suuremat ka toimumas on.
Turupäev on üks huvitav kogemus. Kesklinna tänavad suletakse autoliikluseks ning tänavaservadesse seavad üles ajutised letid rändkaupmehed, kes pakuvad kõikvõimalikku kaupa alustades jalatsitest, kottidest ja riietest ning lõpetades värske puu- ja juurviljaga. Isegi elusad kanad, pardid ja tuvid olid müügil. Kui me algselt arvasime, et turukülastajateks on pigem turistid, siis tegelikkuses oli pilt vastupidine - tänavatel tungles palju rahvast tihedalt koos ning enamus neist olid kohalikud. Küll jäi silma kohaliku turukülastaja profiil: kas väikeste lastega pere või ema või pensioniealine paar või proua sõbrannadega. Täistööealisi inimesi kohtas seal pigem vähem - eks nemad olid ilmselt siis tööl. Kusjuures, turupäev tundub olevat kohalikele ka meeldiv kohtumispaik, sest harvad pole rõõmsad hispaaniakeelsed hüüatused kedagi tänaval kohates ning täiesti normaalne on jääda keset tunglevat rahvamassi kitsasse kohta seisma ja mõnusasti juttu ajama.
Llucmajori linnakesest umbes poole tunni tee kaugusel Felanitxi linnakese jalamil asub mäe otsas, merepinnast ca 500 m kõrgusel Santuari de Sant Salvadori klooster. See on kahtlemata Mallorca keskmaa üks ilusamaid kohti, kust avaneb 360-kraadine vaade ümbruskonna loodusele, linnale, mägedele ja taamal merele. Keset mäeküngast asuv klooster oli katku ajal pelgupaigaks ellujäänutele, sest katk sinna alt linnast ei ulatunud. Teise mäe otsas on suur kivist rist, mis vaatab alla linnapoole ja justkui võtab linna oma kaitsva tiiva alla. Need vaated on võrratud, seda eriti päikselise ilmaga nagu täna.
Mallorca on mägine saar ning siin leidub mitmel pool väikseid koopaid, kuid parimaks ja suurimaks, kuigi äärmiselt turistikaks, peetakse Coves del Draci koopaid. Kõrghooajal on seal selline tunglemine, et piletid on mõistlik netist ette ära osta, seda enam, et koobastesse lastakse sisse suurem rahvamass vaid igal täistunnil. Jõudsime koobaste juurde napilt kolm minutit enne kella kolme pärastlõunal. Kuna madalhooajal, nagu praegu, seal saba ei ole, siis ostsime kassast kiiresti piletid ja lippasime koopa sissepääsu juurde, kuhu oli kogunenud juba umbes sadakond inimest. Koopad on seest kenasti varjude mänguga valgustatud ning neid läbib piiretega sile betoontee. Ringkäigu lõpus palutakse külastajatel pinkidele istet võtta, kuhu mahub vabalt ca tuhatkond inimest, ning hetk hiljem saabub pimedasse koopasse kolm tulukestega valgustatud paati, millest ühes mängivad muusikud viiuleid ja orelit. See on südantnõretavalt romantiline hetk pimedas koopas. Külastuskäigu lõpuks on võimalik soovijatel samade paatidega läbida ca 20 meetri pikkune lõik mööda koopajõge väljapääsu poole, kust tuleb omal jalal paarsada sammu mööda kivitreppi üles ronida. Mulle tundub, et üks maailma veidramaid ameteid võib olla sõidutada paadiga kord tunnis päevast päeva pimedal koopajõel nelja klassikalist muusikat mängivat muusikut. Muide, üks tähelepanek veel. Kui reeglina on koobastes külm ja rõske, siis Draci koobastes on sees peaaegu sama soe kui õues ja ka koopajõe vesi on soe. Sooja koobast ei ole ma veel varem oma reisidel kohanud.
Enne kui päriselt rannikule jõudsime, tegime peatuse pisikeses Capdepera linnas, mille suurimaks vaatamisväärsuseks on linna kohal asuv suur keskaegne kindlus. See kindlus on täpselt selline, mida kujutatid lapsepõlve muinasjuttudes ja vanemates arvutimängudes, sakilise kivimüüriga ning asub mäe otsas. Mallorcal leiutati keskajal süsteem mille kohaselt mereäärsed kindlused jälgisid türgi piraate merel, andsid lähenevate laevade arvust märku lõketega mäe peal ning kui arv ületas kümmet, süüdati lõkked või tehti suitsu vähemalt 15 minutit järjest. See sõnum korjati üles vaatekauguses järgmisest tornist, mis sama info sisemaa ja Palma poole sama süsteemiga edasi saatis. Seetõttu ei olnud tol ajal Mallorcal kirikud ega külad ehitatud ka merekaldale, vaid need on tekkinud sinna hiljem, et külaelanikel oleks aega ja võimalust lähenevate piraatide eest maapakku pugeda.
Minu jaoks oli üllatav ka see, et esimene inimasustus Mallorcal oli juba 5000 aastat e.Kr. See on hoomamatu aeg, mida ei ole kuidagi võimalik täna ette kujutada. Inimasustus siin saarel järjepidevalt on kestnud kokku ca 7000 aastat järjest ja vaid viimase tuhatkonna aasta kohta on teada, et kõigepealt tulid araablased, siis moslemid ja lõpuks ristisõdalased. See saar on tõeliselt vana ja iidne, sügavama ajalooga, kui ma eal ette oskaks kujutada.
Peale kindluse külastust otsustasime võtta Capdepera linnakese keskväljaku restoranis kerge eine paari tapase kujul. Tapas on väike suupiste ja kui meil on sellest maalitud justkui mingi väga eriline pilt, siis siin menüüdega tutvudes võib tapas olla sisuliselt ükskõik milline asi, mida serveeritakse ühetaolise toiduna väikeses koguses ja kõrvale alati valge sai, täna esmakordselt ka tume leib. Näiteks oleme tapastena kohanud nii saksapärast kartulisalatit, selget maksakastet sibulaga, kalmaarirõngaid, oliive, datleid peekonis kui saiatükkidele määritud pestot päikesekuivatatud tomatiga. Teisisõnu on tapas lihtne snäkk meie harjumuspäraselt toidulaualt, siin mõjutab nende sisu üksnes kohaliku tooraine kättekäimine. Muide, olime küll linna keskväljaku restoranis, kuid nii soodsat arvet ei olnud me veel oma reisil kuskil kohanud. Mida kaugemal klassikalise turisti trajektoorist, seda ehedam on kogemus.
Rannikule jõudsime Cala Ratjada linna alles siis, kui juba hämarduma hakkas ning päike kohe-kohe mägede taha vajus. See on pisike sadamalinn, kus linna elu keerleb keskmes asuva sadamaala ümber, mille kaunisse serva on rajatud restoranide tänav, terrassivaadetega otse jahisadamale. Seal oli õhtul algamas mingi suuremat sorti toidufestival, milleks politsei juba ümberkaudseid tänavaid sulges ja parkimist piiras. Kui soovisime auto vabale parkimiskohale panna, tuli naeratav politseinik meie juurde ning selgitas meile viisakalt inglise keeles, et algava ürituse tõttu ei ole lubatud siin parkida ning andis soovitused paar tänavat edasi vaadata sobiliku koha leidmiseks. Nii meeldiv suhtlus ja abivalmis lähenemine!
Hotelli tagasi jõudsime alles päris kottpimedas. Täna viis maantee meid mööda lennujaama lennuradadest selliselt, et lennukid maandusid täpselt üle meie pea, rattad napid mõnedsajad meetrid meist eemal maad puutumas. Õhtupimeduses sõites on selline kogemus päris võimas vaatepilt, kuidas suur reisilennuk nii lähedal on su pea kohal. Tallinna lennujaamas tegelikult kogeb midagi sarnast, kuid kuna lendude tihedus on oluliselt väiksem, on tõenäosus mõne suurema lennuki maandumishetkel just samal ajal Tartu maanteel olla, üsna väikeseks. Siin aga maandusid suured lennukid iga minuti-paari järel, ent alati ei ole see nii olnud. Lennujaam on Mallorcal olnud vaid 60 aastat ning enne seda pääses siia saarele üksnes laevaga.
Istun meie hotellitoa rõdul ja kirjutan sõlearvutiga blogi, nagu kõik eelnevadki õhtud. Väljas on soe ja ritsikad siristavad taustaks, eemal vaid kenasti valgustatud pargiteed basseiniümbruses ning helesinine basseinivesi kutsuvalt pimeduses sätendamas. Meie hotellil on ka katuseterrassibaar, kus aeg-ajalt õhtuti on elav muusika. Meie toa rõdu on kõrvaltiivas ja just samale poole, nii et kontsert kostub täpselt ära mõnusasti rõdul istudes. Ah, see on täielik puhkuseidüll, istuda oma hotellitoa rõdul, käes klaas kvaliteetset kohalikku veini ja kuulata elavat muusikat. Paremat on keeruline soovida.
Turupäev on üks huvitav kogemus. Kesklinna tänavad suletakse autoliikluseks ning tänavaservadesse seavad üles ajutised letid rändkaupmehed, kes pakuvad kõikvõimalikku kaupa alustades jalatsitest, kottidest ja riietest ning lõpetades värske puu- ja juurviljaga. Isegi elusad kanad, pardid ja tuvid olid müügil. Kui me algselt arvasime, et turukülastajateks on pigem turistid, siis tegelikkuses oli pilt vastupidine - tänavatel tungles palju rahvast tihedalt koos ning enamus neist olid kohalikud. Küll jäi silma kohaliku turukülastaja profiil: kas väikeste lastega pere või ema või pensioniealine paar või proua sõbrannadega. Täistööealisi inimesi kohtas seal pigem vähem - eks nemad olid ilmselt siis tööl. Kusjuures, turupäev tundub olevat kohalikele ka meeldiv kohtumispaik, sest harvad pole rõõmsad hispaaniakeelsed hüüatused kedagi tänaval kohates ning täiesti normaalne on jääda keset tunglevat rahvamassi kitsasse kohta seisma ja mõnusasti juttu ajama.
Llucmajori linnakesest umbes poole tunni tee kaugusel Felanitxi linnakese jalamil asub mäe otsas, merepinnast ca 500 m kõrgusel Santuari de Sant Salvadori klooster. See on kahtlemata Mallorca keskmaa üks ilusamaid kohti, kust avaneb 360-kraadine vaade ümbruskonna loodusele, linnale, mägedele ja taamal merele. Keset mäeküngast asuv klooster oli katku ajal pelgupaigaks ellujäänutele, sest katk sinna alt linnast ei ulatunud. Teise mäe otsas on suur kivist rist, mis vaatab alla linnapoole ja justkui võtab linna oma kaitsva tiiva alla. Need vaated on võrratud, seda eriti päikselise ilmaga nagu täna.
Mallorca on mägine saar ning siin leidub mitmel pool väikseid koopaid, kuid parimaks ja suurimaks, kuigi äärmiselt turistikaks, peetakse Coves del Draci koopaid. Kõrghooajal on seal selline tunglemine, et piletid on mõistlik netist ette ära osta, seda enam, et koobastesse lastakse sisse suurem rahvamass vaid igal täistunnil. Jõudsime koobaste juurde napilt kolm minutit enne kella kolme pärastlõunal. Kuna madalhooajal, nagu praegu, seal saba ei ole, siis ostsime kassast kiiresti piletid ja lippasime koopa sissepääsu juurde, kuhu oli kogunenud juba umbes sadakond inimest. Koopad on seest kenasti varjude mänguga valgustatud ning neid läbib piiretega sile betoontee. Ringkäigu lõpus palutakse külastajatel pinkidele istet võtta, kuhu mahub vabalt ca tuhatkond inimest, ning hetk hiljem saabub pimedasse koopasse kolm tulukestega valgustatud paati, millest ühes mängivad muusikud viiuleid ja orelit. See on südantnõretavalt romantiline hetk pimedas koopas. Külastuskäigu lõpuks on võimalik soovijatel samade paatidega läbida ca 20 meetri pikkune lõik mööda koopajõge väljapääsu poole, kust tuleb omal jalal paarsada sammu mööda kivitreppi üles ronida. Mulle tundub, et üks maailma veidramaid ameteid võib olla sõidutada paadiga kord tunnis päevast päeva pimedal koopajõel nelja klassikalist muusikat mängivat muusikut. Muide, üks tähelepanek veel. Kui reeglina on koobastes külm ja rõske, siis Draci koobastes on sees peaaegu sama soe kui õues ja ka koopajõe vesi on soe. Sooja koobast ei ole ma veel varem oma reisidel kohanud.
Enne kui päriselt rannikule jõudsime, tegime peatuse pisikeses Capdepera linnas, mille suurimaks vaatamisväärsuseks on linna kohal asuv suur keskaegne kindlus. See kindlus on täpselt selline, mida kujutatid lapsepõlve muinasjuttudes ja vanemates arvutimängudes, sakilise kivimüüriga ning asub mäe otsas. Mallorcal leiutati keskajal süsteem mille kohaselt mereäärsed kindlused jälgisid türgi piraate merel, andsid lähenevate laevade arvust märku lõketega mäe peal ning kui arv ületas kümmet, süüdati lõkked või tehti suitsu vähemalt 15 minutit järjest. See sõnum korjati üles vaatekauguses järgmisest tornist, mis sama info sisemaa ja Palma poole sama süsteemiga edasi saatis. Seetõttu ei olnud tol ajal Mallorcal kirikud ega külad ehitatud ka merekaldale, vaid need on tekkinud sinna hiljem, et külaelanikel oleks aega ja võimalust lähenevate piraatide eest maapakku pugeda.
Minu jaoks oli üllatav ka see, et esimene inimasustus Mallorcal oli juba 5000 aastat e.Kr. See on hoomamatu aeg, mida ei ole kuidagi võimalik täna ette kujutada. Inimasustus siin saarel järjepidevalt on kestnud kokku ca 7000 aastat järjest ja vaid viimase tuhatkonna aasta kohta on teada, et kõigepealt tulid araablased, siis moslemid ja lõpuks ristisõdalased. See saar on tõeliselt vana ja iidne, sügavama ajalooga, kui ma eal ette oskaks kujutada.
Peale kindluse külastust otsustasime võtta Capdepera linnakese keskväljaku restoranis kerge eine paari tapase kujul. Tapas on väike suupiste ja kui meil on sellest maalitud justkui mingi väga eriline pilt, siis siin menüüdega tutvudes võib tapas olla sisuliselt ükskõik milline asi, mida serveeritakse ühetaolise toiduna väikeses koguses ja kõrvale alati valge sai, täna esmakordselt ka tume leib. Näiteks oleme tapastena kohanud nii saksapärast kartulisalatit, selget maksakastet sibulaga, kalmaarirõngaid, oliive, datleid peekonis kui saiatükkidele määritud pestot päikesekuivatatud tomatiga. Teisisõnu on tapas lihtne snäkk meie harjumuspäraselt toidulaualt, siin mõjutab nende sisu üksnes kohaliku tooraine kättekäimine. Muide, olime küll linna keskväljaku restoranis, kuid nii soodsat arvet ei olnud me veel oma reisil kuskil kohanud. Mida kaugemal klassikalise turisti trajektoorist, seda ehedam on kogemus.
Rannikule jõudsime Cala Ratjada linna alles siis, kui juba hämarduma hakkas ning päike kohe-kohe mägede taha vajus. See on pisike sadamalinn, kus linna elu keerleb keskmes asuva sadamaala ümber, mille kaunisse serva on rajatud restoranide tänav, terrassivaadetega otse jahisadamale. Seal oli õhtul algamas mingi suuremat sorti toidufestival, milleks politsei juba ümberkaudseid tänavaid sulges ja parkimist piiras. Kui soovisime auto vabale parkimiskohale panna, tuli naeratav politseinik meie juurde ning selgitas meile viisakalt inglise keeles, et algava ürituse tõttu ei ole lubatud siin parkida ning andis soovitused paar tänavat edasi vaadata sobiliku koha leidmiseks. Nii meeldiv suhtlus ja abivalmis lähenemine!
Hotelli tagasi jõudsime alles päris kottpimedas. Täna viis maantee meid mööda lennujaama lennuradadest selliselt, et lennukid maandusid täpselt üle meie pea, rattad napid mõnedsajad meetrid meist eemal maad puutumas. Õhtupimeduses sõites on selline kogemus päris võimas vaatepilt, kuidas suur reisilennuk nii lähedal on su pea kohal. Tallinna lennujaamas tegelikult kogeb midagi sarnast, kuid kuna lendude tihedus on oluliselt väiksem, on tõenäosus mõne suurema lennuki maandumishetkel just samal ajal Tartu maanteel olla, üsna väikeseks. Siin aga maandusid suured lennukid iga minuti-paari järel, ent alati ei ole see nii olnud. Lennujaam on Mallorcal olnud vaid 60 aastat ning enne seda pääses siia saarele üksnes laevaga.
Istun meie hotellitoa rõdul ja kirjutan sõlearvutiga blogi, nagu kõik eelnevadki õhtud. Väljas on soe ja ritsikad siristavad taustaks, eemal vaid kenasti valgustatud pargiteed basseiniümbruses ning helesinine basseinivesi kutsuvalt pimeduses sätendamas. Meie hotellil on ka katuseterrassibaar, kus aeg-ajalt õhtuti on elav muusika. Meie toa rõdu on kõrvaltiivas ja just samale poole, nii et kontsert kostub täpselt ära mõnusasti rõdul istudes. Ah, see on täielik puhkuseidüll, istuda oma hotellitoa rõdul, käes klaas kvaliteetset kohalikku veini ja kuulata elavat muusikat. Paremat on keeruline soovida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar