laupäev, 14. oktoober 2017

Meri, päike ja klaverimuusika

Ükskõik millisest küljest läheneda, tuleb ühel hetkel ikkagi meri vastu. Nii on Mallorca rannad väga erinevate ilmetega, osad liivased ja osad kivised. Cala Llamp on Andratx linna külje all asuv väike, üsna varjatud kivine rannasopp, kus meeldib kohalikel käia aega veetmas, päikest ja veemõnusid nautimas. Sealt on hea vaade otse rannast üles tõusvatele kivikaljudele, mis on ääristatud merevaatega heledates toonides kivimajadega. Samas all palistavad kaljuserva päikesetekid ja rannarestoranid, millest ühte kaeti just lauda ja pandi üles tsirkuse teemalisi dekoratsioone Mia nimelisele sünnipäevalapsele. Sellises kohas koos kõigi lähedastega oma sünnipäeva pidada oleks nagu filmis, nii ebareaalne.

Mõned päevad tagasi olin veidi googeldanud võimalust Mallorcal sukelduda ja sama laevareisi raames snorgeldada ning selle raames mõned meilidki saatnud, sest koheselt ei leidnud ühtki sobivat võimalust - pakuti küll sukeldumisreise ja snorgeldamist, ent mõlemat koos mitte. M tegi kevadel ära PADI avamere sukeldumiskursused ning siin, Vahemeres, oleks hea võimalus praktiseerimiseks. Minul aga sukeldumise soolikat pole, mulle ei meeldi olla vee all, lisaks pole ma ka kuigi hea ujuja, nii et piirdun meeleldi snorgeldamisega ja sedagi turvalistes vetes. Igatahes õnnestus mul saada üksnes ühelt teenusepakkujalt kinnitav e-mail, et nemad just sellist võimalust, kus üks sukeldub ja teine samal ajal snorgeldab, pakuvad ning vabad kohad on paadis veel laupäeval kell 15. See sobis meile hästi ja broneerisime selle.

Meil oli veel paar tundi vaba aega, enne kui sukeldumisklubisse jõudma pidime. Vaatasin kaardi pealt järele meile tee peale jääva rannikuäärse ala ja samas lähedal oleva vaateplatvormi Santa Ponca linnakese juures. Kui asulasse sisse jõudsime, keerutasime end üsna lootusetuna tunduvasse ummikusse. Laupäeva lõuna ajal. Hetk hiljem saime aru, et olime tunnistajaks triatloni etapile ning ratturite tarbeks oli terve linn ja ümberkaudsed linnad liikluse osas tugevalt ümber korraldatud. Püüdsime küll suunda võtta Portals Vellsi poole, kuid täiesti lootusetult suunas politsei meid ikka ja jälle teise suunda kuniks me otsustasime sellest mõttest loobuda, vaadata vastutulevaid rattureid 26-kraadises lauspäikeses higistamas ning võtta suuna Palmanovasse sukeldumisklubisse.

Big Blue Diving sukeldumisklubi, mida peab sakslastest abielupaar, asub Palma linna läänekaldal, mida väisavad reeglina briti turistid, nii et ümberkaudsed söögikohad on enamasti spordibaarid ja inglisekeelsete sisse kutsuvate siltidega, samas kui piirkond, Platja de Palma, kus meie peatume, idapool Palma linna, on just saksa turistide meelispaik. Kui klubisse kohale jõudsime, tervitati meid nimepidi ning paluti ära täita merele minekuks vajalik dokumentatsioon, uurides, kas meie reisikindlustus katab ka sukeldumise, sest Mallorcal on sukeldumiseks kohustuslik kindlustuse olemasolu. Lükkasin telefonil wifi sisse ja vaatasin kiiresti kindlustustingimused järele, jah, meie aastane reisikindlustus katab ka sukeldumise kuni 20 meetri sügavusele. Huh, vedas. Järgmiseks uuris teenusepakkuja, kas M-l on olemas ka inglisekeelne arstitõend, mis kinnitab, et ta tervislik seisund lubab sukelduda. Kuulsime sellest esimest korda, kuid õnneks ei takistanud sellise paberi mitte kaasas olek sukelduma minemast - kohapeal oli vaja vaid täita küsimustik ja juhul, kui mõni asi oleks vajanud täpsustamist, asus arsti kontor just sukeldumisklubi peal, teisel korrusel.

Tõmbasime 5 mm paksused täispikad kalipsod selga, kuigi vee temperatuur jääb ca 23 kraadi juurde ja õues oli varjus tervelt 26 kraadi sooja. Meiega koos oli mootoriga kummipaadis veel brittidest õed, prantslasest härrasmees, noor soome kutt, hollandlasest ja hispaalnasest instruktorid ning kohalik laevakapten, kes jäi paati valvama ajaks, mil sukeldujad vee all ja snoreldajad, see tähendab tänases paadis ainult mina üksi, vee peal on. Esimese hooga tundus mulle, et vastu laineid rügav kummipaat, tahab mu üle parda visata, kuid õnneks oli paadi keskel metallist käsipuu, millest sai korralikult kinni hoida.

Meie paatkond tegi kaks peatust. Neist esimene asus kaljuses meresopis kuskil Cala Vinyes O de Salamo kandis, kus paat ankrusse pandi, sukeldujad vette kadusid ja minul oli võimalus üksi sulistada piki kaljuserva ja koopasuud edasi-tagasi, tehes lähemat tutvust Vahemere pisikeste kalade parvedega, tuulehaugi laadsete pikkade peenikeste kalade ning klassikaliste hõbedaste kaladega. See pisike meresopp on popp koht, seal oli merele pargitud paat-paati kinni ning nende vahel andis omajagu laveerida. Kui algselt tundus mulle veider olla ainsana täispikas kalipsos, samas kui mujalt tulnud külastajad solberdasid vees bikiinide väel, snorgeldusmask peas, siis veidi hiljem vaadelda kalu rahulikult kohal hulpides, sest kalipso hoiab mõnusalt pinnal, oli igati mugav tegevus.

Sukeldumisreisi teine peatus asus veidi eemal, väikse keset merd asuva kaljusaare, Sa Porrassa juures. Mulle ei ole lained kunagi meeldinud ning üsna ammu, seitse aastat tagasi Austraalias avaookeanil snorgeldades sattusime tohutu suurte lainete kätte, nii et M-l tuli mind nattipidi paati tagasi lohistada, et ma päriselt ära ei upuks, ise ma sellega tollases laintemöllus hakkama ei saanud. See väike kaljusaar asus tänagi keset Vahemerd, rannikust mitte küll liiga kaugel, kuid siiski piisavalt, et seal oleksid juba ehedad merelained, mis ulatusid kohati oma pooleteise meetrini. Minu jaoks oli üksinda snorgeldama minek juba niigi paras eneseületus, kuid üksi snorgeldada keset suuremaid laineid, tundus terve mõistusega võttes liiga suur väljakutse ja asjatu risk, kuigi kaalusin paaril korral siiski mõtet korraks vette minna, katsetada lained ära ja kui mulle ei meeldi, siis paati tagasi ronida.

Jälgisin mõnda aega, mida lained ankurdatud paadiga teevad ja märkasin, kuidas lained paati jõuliselt oma teele tahavad viia. Kui peale minu oleks keegi veel snorgeldamas seal olnud, oleksin need lained isegi ära katsetanud, ent ihuüksi ei olnud ma päris kindel, mis saanuks siis, kui lained mind endaga oleks kaasa haaranud, arvestades mu üsna pinnapealset ujumisoskust, millest kriitilises olukorras kahtlemata puudu tuleb. Nii istusin ma vaikselt paadiservale, koorisin märja kalipso endalt ülakeha pealt maha, keerasin näo päikese poole ja lasin soojal meretuulel oma juukseid sasida ja snorgeldamisest niiskeid bikiine kuivatada. Kapten, kes minuga koos paati jäi, sättis püsti päikesevarju ning keeras end paadi trepile selle alla päikese kätte mõnusasse uinakusse. Lainetel loksuv paat, eemal lained pekslemas mühinal vastu kaljusaart, üksik kajakas lendamas mu pea kohal ning taamal päikese käes sätendamas linn rannikuribal. Meri ja päike. Aeg iseendale. See ongi puhkus.

Ma arvan, et ükski mu reis ei ole möödunud veel väikese shopingu peatuseta. Meil on ajapikku kujunenud välja kindlad lemmikpoed, mida Eestis ei ole ja kui satume mõnda riiki, kus need olemas on, püüame sealt läbi lipata. Täna õhtul jäi täpselt meie kodutee peale Fani ostukeskus, kus olid nii spordiriiete pood Decathlon kui igapäevariiete jaoks C&A. Kuigi siinkandis kiputakse poode sulgema meie mõistes pigem varakult, on siiski suured ostukeskused õhtul 21-22ni avatud, ent ei pruugi olla seda iga päev. Tihti on poed laupäeviti avatud vaid lõunani ja pühapäeviti üldse suletud. Nagu näha, siis tegelikult kohalikele õhtune ostlemine meeldib - ostukeskus oli tihedalt rahvast täis ja hoolimata suurest parklast nii maa all kui maa peal, oli vaba parkimiskohta sisuliselt võimatu leida ning meil tuli omajagu ringi tiirutada, enne kui autole koha leidsime.

Vaatasime murelikult kella - hotelli õhtusöök algab kell 19 ning 21:30 pakitakse toidulauad kokku, kuid kell oli märkamatult saanud juba 20 ning me alles jõudsime ostukeskusesse. Õnneks oleme me varemgi kiirshopingut harrastanud. Seadsime sammud joonelt õigesse poodi, tegime paar kiiret ringi, haarasime seda, mida vaja, jõudsime selgagi proovida, kassa sabas seista ja kahes soovitud poes ostlemise kokku umbes poole tunniga lõpule viia. Ausalt, shoping on sport.

Kuigi jõudsime hotelli restorani napilt enne õhtusöögi lõppu, olles eelnevalt ka õhtusöögiks riided vahetanud ja esmakordselt täiesti umbselt täis pargitud hotelli ümbruses leida viimase vaba parkimiskoha juhuslikult hotelli hoovis, ei olnud me restoranis sugugi viimased. Mida päev edasi, seda hilisemaks me õhtusöögid jäävad, kuigi õnneks paneb õhtusöögi määratletud kellaaeg meie käikudele teatava piiri, mis ei lase meil päevi ilmatuma pikaks teha.

Meie hotellis on peaaegu igal õhtul keegi esinemas, reeglina hotelli katusebaaris. Täna lasi pianist kaunil klaverimuusikal kõlada aga hotelli lobbybaaris. Kui reeglina istun ma õhtul hotellitoa rõdul ja kuulan niiviisi eemalt katusebaarist kostuvat muusikat, M samal ajal lobby baari terrassi nautimas, siis täna nautisime ehedat ja väga hästi kõlavat klaverimuusikat koos. Meil on mingi sõnulseletamatu nõrkus kohtade järgi, kus nauditavas atmosfääris on elav klaverimuusika. Pianist mängis tõesti väga hästi, kuid minutitega jäi baaris rahvast aina vähemaks kuniks istusime seal M-ga üksnes kahekesi. Öeldakse, et viimane kustutab tule. Seekord vajutas baarman tuled ükshaaval vaikselt lobby baaris kustu. See oli ilmselge märguanne meile end tuppa sättida ja lasta ööl langeda maapeale.








Kommentaare ei ole: