Peale korralikku hommikusööki oli meil veel paar tundi aega, enne kui pidime hakkama lennukile sättima. Olin juba varakult planeerinud selle aja basseini ääres veeta päikest võttes ja raamatut lugedes. Täna ei olnud taevas ka pilvine, helesinises taevas, kus säras soe päike, paistsid vaid üksikud laisad rünkpilved ning termomeeter näitas 26 soojakraadi. Natuke kahju oli seda ilma siia maha jätta ja kui oleks saanud, tahtnuks killukese päikesesoojust, valgust ja energiat kohvrisse kaasa pakkida, et Eestimaa rõskesse sügisesse midagi säravat ja sooja tuua.
M läks veel rannapromenaadile korraks jalutama ning mina olin valmistunud toas kiireks riiete vahetuseks ja basseiniäärde minekuks. Läksin kindlal sammul riiuli juurde, kuhu olin hilisõhtul valmis seadnud riided, mis pidid täna koduteele selga minema, kindlal teadmisel, et olin sinna sättinud ka bikiinid, aga mida ei olnud, olid päevitusriided. Seisin ahastades poolalasti keset hotellituba ja vaatasin ehmunud näoga öösel pakitud kohvreid. Kuskil seal, asjade vahel pidid olema mu päevitusriided, mida on nii hädasti vaja nende viimaste soojade päikesekiirte püüdmiseks sel sügisel. Ja mul ei olnud vähematki aimu kus. Veerand tundi hiljem olin tuulanud lahti kaks kotti ja suure kohvri ning leidsin oma bikiinid mugavalt paigutatuna väikseks augutäiteks suure kohvri keskmes. No ei tasu öösel asju pakkides nii agar olla.
Meie hotellist oli check-out keskpäeval nagu hotellides on reeglina kombeks. Kuna asjad olid meil koos ja vajasime vaid kiiret riiete vahetust enne hotellist enda väljakirjutamist ja lennujaama poole teele asumist, jätsime tuppa mineku basseini äärest üsna viimasele hetkele. M oli just natuke varem üles korjanud ühe saksa härrasmehe, kes korduvalt oli Eestis käinud, on seotud DnB pangaga ning nüüd juhtusime temast just mööda jalutama. Härra tegi meiega põgusalt juttu, mistõttu jõudsime oma toa ukseni 12:01 ning avastasime, et meie toa uksekaart on deaktiveeritud, sest check-oudi aeg oli kukkunud. Vantsisime hotelli vastuvõttu, palusime uksekaarti ajaliselt veidi pikendada, võtsime oma asjad ning sõitsime lennujaama.
Lennujaam asub meie hotellist vaid mõne kilomeetri kaugusel, kuid lennukite müra pole hotelli juurde üldse kuulda. Nii on meie hotellist ka lennujaama väga lihtne sõita mööda kiirteed. Vahetult enne lennujaama jõudmist tankisime auto paagi täis ja mõtlesime, et GPSi ei ole rohkem vaja jälgida, sest seal samas olid viidad teiste rendiautode tagastamisele. Võtsime suuna ühe rahvusvahelise rendifirma järgi, mille tagastuspunkt oli meie rendifirma oma läheduses, kuid avastasime end ühtäkki täiesti valest kohast. Jah, rahvusvahelise rendifirma tagastuspunkt küll, kuid mitte lennujaama oma, vaid mõeldud lennujaama lähistel väikebusside jaoks. Ikkagi tuli GPS appi võtta ja keerutada end ringteede rägastikust läbi lennujaama parkimismajja.
Palma lennujaam ei ole tegelikult väga suur, kuid sellegipoolest suutsime seal omajagu tiirutada, sest sildid ei ole alati üheselt arusaadavad. Õnneks oli meil piisav ajavaru, kuid suurte kohvritega ühest lennujaama otsast teise minna oli lihtsalt veidi tüütu. Sain küll eile veebis Eurowingsi lennule check-ini ära teha, kuid Air Balticu jätkulendu süsteem mulle küll näitas, aga check-ini ma millegipärast teha ei saanud. Otsisin eraldi välja Air Balticu veebilehe ning tegin meie jätkulennu check-ini ära seal, nähes, et meie esimene lend on kinnitatud, kuid teisele sai siiski pardakaardid alles Air Balticu lehelt. Täna lennujaamas läksime oma pagasit ära andma ning tädi pagasilauas teatas meile külma kõhuga, et peame oma pagasi Viinis välja võtma, uuesti check-ini tegema, turvakontrolli läbima ja pagasi uuesti ära andma. Jäin teda uskumatul ilmel vaatama, sest just see on ju ühe pileti peale erinevate lendude panemise mõte, et pagas otse läheks ja vahepeal ei peaks tunde veetma pagasit oodates, uuesti check-ini tehes, uuesti pagasit ära andes ja uuesti turvakontrolli läbides. Õnneks tuli siiski pagasimasinast kleeps sellisena, et meie pagas postitatakse otse Tallinnasse. Huh.
Viini lennujaamas kaks ja pool tundi hiljem maandudes tervitas stjuuardess meid saksakeelselt saabumise puhul Frankfurti, mida ta küll koheselt korrigeeris Viiniks, ent sai siiski saksakeelsete reisijate naerupahvaka osaliseks. Lisaks pandi südamele, et suitsetamisega tuleks oodata kuni jõutakse terminali vastavasse alasse. Mitte ühelgi teisel lennul pole kunagi varem mainitud maandumisel ära suitsetamist, vaid üksnes seda, et pardal pole suitsetamine, sh e-sigarett, lubatud. Kas tõesti austerlased on nii suitsunäljased?
Viini lennujaam on seest väga anonüümne. Seal olles saad selgelt aru, et tegemist on klassikalise lennujaamaga, kuid sisuliselt ei viita suurt kuskil midagi sellele, et tegemist on Austria pealinnaga, kui välja arvata mõned üksikud müügil olevad kommikarbid vastava viitega. Küll aga erineb Viini lennujaam selle poolest, et lennult tulles sattusime koheselt pagasialasse, millest edasi tuli meil liikuda läbi ostuala oma kodulennu terminali poole, läbides uuesti turvakontrolli. Selline täiendav turvakontroll on veidi harjumatu, mis tähendab, et inimesed, kes on endale ostnud midagi maksuvabalt ostualalt, võivad halvimal juhul sellest kaubast uues turvakontrollis lihtsalt ilma jääda, kui seda ei ole eraldi pakendatud turvatud kinni kleebitud kilekotti ostukohas. Nii jäi meie seljataga üks meesterahvas turvatöötajale seletama miks tal oli käsipagasis suurem kui 100 ml vedelik turvakotis (ka see tuleb eraldi koos turvakotiga välja tõsta) ning teine ilma oma äsja ostetud veepudelist.
Meie kahe lennu vahe oli neli tundi. See on piisavalt lühike aeg, et mitte jõuda linna peale ja piisavalt pikk, et lõpuks jõuaks istumisest kerge kopp ette saada. Istutasime end maha ühte söögikohta, einestasime, surfasime veebis, jalutasime ringi ja istusime jälle. Sellest terminalist oli Tallinna lend täna viimane, nii et enne meie lahkumist olid kõik müügipunktid juba suletud. Kasutasin seda aega, et teha ära veebist toidupoe tellimus, millega leevendada homset külmkapi vaakumit ning kirjutada osaliselt valmis tänane blogipostitus. Ühtäkki enam mu hiir arvutiekraanil reageerida ei tahtnud ning hakkas omapäi kergelt toimetama. Vaatasin seda sekundi hämmingus näoga, siis aga lükkasin kiirelt M soovitusel wifi välja ja panin läpaka lennurežiimi, mis katkestab kõik ühendused. Ma ei teagi, kas see oli lihtsalt mingi veider tehniline viperus või oli keegi pahatahtlik üritanud mu arvuti pilti siseneda, igal juhul tundus targem mõte olevat karta kui kahetseda. M lubas hiljem korraks arvutile ka pilgu peale visata, et välistada kellegi varasemad pahatahtlikud kavatsused.
Tallinna kohale olid täna kerkinud mustad pilved, nii et päev läbi olla sadanud ja õieti valgeks ei olnudki väidetavalt läinud. Sünoptikud ennustasid õhtuks korralikku tormi. See ei olnud just parim väljavaade lennuilmaks, kuid ajaks, mil me Eesti kohale jõudsime, oli torm juba möödas ning meie viimane lend sujus viperusteta. Kiiresti pooltühjast lennukist maha, pagas kenasti meie koduses lennujaamas käes, tõi M parklast auto ära ning juba peagi olime taas koduseinte vahel. Olgugi, et väljas on klassikaline oktoobri ilm vihmasajuga, tervitas meid 11-kraadine soojus. Olime valmistunud hullemaks Eestimaa ilmaks. Päike, soojus ning helesinine meri on mõnusad, kuid kodu vastu ei vaheta miskit!
M läks veel rannapromenaadile korraks jalutama ning mina olin valmistunud toas kiireks riiete vahetuseks ja basseiniäärde minekuks. Läksin kindlal sammul riiuli juurde, kuhu olin hilisõhtul valmis seadnud riided, mis pidid täna koduteele selga minema, kindlal teadmisel, et olin sinna sättinud ka bikiinid, aga mida ei olnud, olid päevitusriided. Seisin ahastades poolalasti keset hotellituba ja vaatasin ehmunud näoga öösel pakitud kohvreid. Kuskil seal, asjade vahel pidid olema mu päevitusriided, mida on nii hädasti vaja nende viimaste soojade päikesekiirte püüdmiseks sel sügisel. Ja mul ei olnud vähematki aimu kus. Veerand tundi hiljem olin tuulanud lahti kaks kotti ja suure kohvri ning leidsin oma bikiinid mugavalt paigutatuna väikseks augutäiteks suure kohvri keskmes. No ei tasu öösel asju pakkides nii agar olla.
Meie hotellist oli check-out keskpäeval nagu hotellides on reeglina kombeks. Kuna asjad olid meil koos ja vajasime vaid kiiret riiete vahetust enne hotellist enda väljakirjutamist ja lennujaama poole teele asumist, jätsime tuppa mineku basseini äärest üsna viimasele hetkele. M oli just natuke varem üles korjanud ühe saksa härrasmehe, kes korduvalt oli Eestis käinud, on seotud DnB pangaga ning nüüd juhtusime temast just mööda jalutama. Härra tegi meiega põgusalt juttu, mistõttu jõudsime oma toa ukseni 12:01 ning avastasime, et meie toa uksekaart on deaktiveeritud, sest check-oudi aeg oli kukkunud. Vantsisime hotelli vastuvõttu, palusime uksekaarti ajaliselt veidi pikendada, võtsime oma asjad ning sõitsime lennujaama.
Lennujaam asub meie hotellist vaid mõne kilomeetri kaugusel, kuid lennukite müra pole hotelli juurde üldse kuulda. Nii on meie hotellist ka lennujaama väga lihtne sõita mööda kiirteed. Vahetult enne lennujaama jõudmist tankisime auto paagi täis ja mõtlesime, et GPSi ei ole rohkem vaja jälgida, sest seal samas olid viidad teiste rendiautode tagastamisele. Võtsime suuna ühe rahvusvahelise rendifirma järgi, mille tagastuspunkt oli meie rendifirma oma läheduses, kuid avastasime end ühtäkki täiesti valest kohast. Jah, rahvusvahelise rendifirma tagastuspunkt küll, kuid mitte lennujaama oma, vaid mõeldud lennujaama lähistel väikebusside jaoks. Ikkagi tuli GPS appi võtta ja keerutada end ringteede rägastikust läbi lennujaama parkimismajja.
Palma lennujaam ei ole tegelikult väga suur, kuid sellegipoolest suutsime seal omajagu tiirutada, sest sildid ei ole alati üheselt arusaadavad. Õnneks oli meil piisav ajavaru, kuid suurte kohvritega ühest lennujaama otsast teise minna oli lihtsalt veidi tüütu. Sain küll eile veebis Eurowingsi lennule check-ini ära teha, kuid Air Balticu jätkulendu süsteem mulle küll näitas, aga check-ini ma millegipärast teha ei saanud. Otsisin eraldi välja Air Balticu veebilehe ning tegin meie jätkulennu check-ini ära seal, nähes, et meie esimene lend on kinnitatud, kuid teisele sai siiski pardakaardid alles Air Balticu lehelt. Täna lennujaamas läksime oma pagasit ära andma ning tädi pagasilauas teatas meile külma kõhuga, et peame oma pagasi Viinis välja võtma, uuesti check-ini tegema, turvakontrolli läbima ja pagasi uuesti ära andma. Jäin teda uskumatul ilmel vaatama, sest just see on ju ühe pileti peale erinevate lendude panemise mõte, et pagas otse läheks ja vahepeal ei peaks tunde veetma pagasit oodates, uuesti check-ini tehes, uuesti pagasit ära andes ja uuesti turvakontrolli läbides. Õnneks tuli siiski pagasimasinast kleeps sellisena, et meie pagas postitatakse otse Tallinnasse. Huh.
Viini lennujaamas kaks ja pool tundi hiljem maandudes tervitas stjuuardess meid saksakeelselt saabumise puhul Frankfurti, mida ta küll koheselt korrigeeris Viiniks, ent sai siiski saksakeelsete reisijate naerupahvaka osaliseks. Lisaks pandi südamele, et suitsetamisega tuleks oodata kuni jõutakse terminali vastavasse alasse. Mitte ühelgi teisel lennul pole kunagi varem mainitud maandumisel ära suitsetamist, vaid üksnes seda, et pardal pole suitsetamine, sh e-sigarett, lubatud. Kas tõesti austerlased on nii suitsunäljased?
Viini lennujaam on seest väga anonüümne. Seal olles saad selgelt aru, et tegemist on klassikalise lennujaamaga, kuid sisuliselt ei viita suurt kuskil midagi sellele, et tegemist on Austria pealinnaga, kui välja arvata mõned üksikud müügil olevad kommikarbid vastava viitega. Küll aga erineb Viini lennujaam selle poolest, et lennult tulles sattusime koheselt pagasialasse, millest edasi tuli meil liikuda läbi ostuala oma kodulennu terminali poole, läbides uuesti turvakontrolli. Selline täiendav turvakontroll on veidi harjumatu, mis tähendab, et inimesed, kes on endale ostnud midagi maksuvabalt ostualalt, võivad halvimal juhul sellest kaubast uues turvakontrollis lihtsalt ilma jääda, kui seda ei ole eraldi pakendatud turvatud kinni kleebitud kilekotti ostukohas. Nii jäi meie seljataga üks meesterahvas turvatöötajale seletama miks tal oli käsipagasis suurem kui 100 ml vedelik turvakotis (ka see tuleb eraldi koos turvakotiga välja tõsta) ning teine ilma oma äsja ostetud veepudelist.
Meie kahe lennu vahe oli neli tundi. See on piisavalt lühike aeg, et mitte jõuda linna peale ja piisavalt pikk, et lõpuks jõuaks istumisest kerge kopp ette saada. Istutasime end maha ühte söögikohta, einestasime, surfasime veebis, jalutasime ringi ja istusime jälle. Sellest terminalist oli Tallinna lend täna viimane, nii et enne meie lahkumist olid kõik müügipunktid juba suletud. Kasutasin seda aega, et teha ära veebist toidupoe tellimus, millega leevendada homset külmkapi vaakumit ning kirjutada osaliselt valmis tänane blogipostitus. Ühtäkki enam mu hiir arvutiekraanil reageerida ei tahtnud ning hakkas omapäi kergelt toimetama. Vaatasin seda sekundi hämmingus näoga, siis aga lükkasin kiirelt M soovitusel wifi välja ja panin läpaka lennurežiimi, mis katkestab kõik ühendused. Ma ei teagi, kas see oli lihtsalt mingi veider tehniline viperus või oli keegi pahatahtlik üritanud mu arvuti pilti siseneda, igal juhul tundus targem mõte olevat karta kui kahetseda. M lubas hiljem korraks arvutile ka pilgu peale visata, et välistada kellegi varasemad pahatahtlikud kavatsused.
Tallinna kohale olid täna kerkinud mustad pilved, nii et päev läbi olla sadanud ja õieti valgeks ei olnudki väidetavalt läinud. Sünoptikud ennustasid õhtuks korralikku tormi. See ei olnud just parim väljavaade lennuilmaks, kuid ajaks, mil me Eesti kohale jõudsime, oli torm juba möödas ning meie viimane lend sujus viperusteta. Kiiresti pooltühjast lennukist maha, pagas kenasti meie koduses lennujaamas käes, tõi M parklast auto ära ning juba peagi olime taas koduseinte vahel. Olgugi, et väljas on klassikaline oktoobri ilm vihmasajuga, tervitas meid 11-kraadine soojus. Olime valmistunud hullemaks Eestimaa ilmaks. Päike, soojus ning helesinine meri on mõnusad, kuid kodu vastu ei vaheta miskit!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar