kolmapäev, 14. märts 2018

Reis nagu filmis: 50 pikka tundi koduteed

Ärkasime Torontos, kui väljas oli valge ning meie jaoks oli tegemist justkui uue päevaga, mis aitas koduteed alustada oluliselt parema enesetundega. Istutasime end kolmeks tunniks hotelli restorani, et seal midagi einestada ning taas lennujaama minekuks aega parajaks teha. Meil polnud mitte mingit soovi minna Torontos linna peale, kuigi lumist Torontot me varem näinud ei olnud.

Hotellis kohtasime mitmeid teisi meiega samal lennul olnud reisijaid, kellega tervitasime sõbralikult omavahel ning pärisime millal keegi uue lennu on endale saanud. Meil vedas, me saime uue pileti Frankfurti õhtul kella 18ks ning sealt edasi Tallinnasse juhuslikult täpselt nendele lendudele, mida ka R meile kiirelt Messengeris soovitas. Kõigil aga päris nii hästi ei läinud - oli ka neid, kellele ei leitud uut lendu enne kahte päeva ning kuulsime nendest, kes paigutati kuhugi 24 km kaugusele linnast nö pärapõrgusse oma lende ootama, aga ka neid, kes polnud varem Torontot külastanud ning tulenevalt pikast elnnu ooteajast otsustasid seda ära kasutada hea võimalusena linna nägemiseks. Eks iga halb asi on millekski hea.

Tagasi lennujaamas läks pagasi äraandmine koos turvakontrolliga kiiresti ning valutult, kuigi automaatkiosk meile mingil põhjusel pagasikleepse printima nõus polnud ja pidime selleks teenindaja poole pöörduma. Meiega koos lendas Frankfurti Florida muusikakooli enam kui 100-liikmeline keskkooli õpilastest koosnev orkester oma Saksamaa-Austria esinemistuurile, kellest umbes pooled olid juba Euroopas kohal, kuid meiega koos olev hulk jäi oma lennust maha sama Air Canada elektroonikasüsteemide viperuse pärast mistõttu meie Havanas oma lendu 4 tundi ootama pidime.

Meie Toronto-Frankfurdi lend oli täis meile juba tuttavate reisijate nägusid. Siit-sealt oli kuulda, kuidas meie kaasreisijad oma uutele reisikaaslastele rääkisid oma läbielatust. Hädamaandumisest olid kuulnud ka hotellitöötajad ning taksojuhid, kes ka meiega meeleldi sel teemal veidi ettevaatlikult juttu tegid. See on teema, millest ei saa mööda vaadata ja inimesed tahavad teada, kuidas tegelikult olukord oli, kui filmilik see kõik on olnud ning kui palju oli lennukis tegelikult paanikat või karjumist - meil oli lennukis vaikus.

Olime sattunud pikemalt suhtlema Sloveenia tüdrukutega, kes meist Sheratoni hotelli maha jäid, sest nende Londoni lend pidi minema alles peale kella 19 ning sealt edasi pidid nad lendama Veneetsiasse, kust võtavad auto, et sõita koju Sloveeniasse. Meie üllatus oli suur, kui nägime neid meiega samale Frankfurdi lennule tulemas, meist vaid paar rida tagapool istumas. Selgus, et mingil põhjusel neile antud uuute piletite broneering ei olnud siiski kehtiv ning nad paigutati kiiresti ümber Frankfurdi lennule, et sealt lõpuks lennutada nad oma kodulinna, ilma vahepealse autorendita, mis neile lõppkokkuvõttes oluliselt mugavam oli, arvestades kõiki väntsutusi.

Minu algne plaan oli pikal lennul korralikult magada, et jõuaksime võimalikult kergelt tagasi kodusesse ajatsooni. Lisaks pidi jääma mul veel üks puhkusepäev, enne kui ma tööle naasen. Nüüd seda kohanemispäeva meil enam ei olnud ja uni oli lausa hädavajalik. Lend Frankfurti kestis umbes 8 tundi, millest lennuk suurema osa teest turbulentsis raputas, nii et ca 70% ajast turvavööde peal hoidmise tuled lennukis põlesid. Oeh. Nii väga tahaks rahulikku lendu. M suutis umbes poole lennu pealt siiski magama end keerata, kuid mina sain sõba silmale vaid pooleteistkümneks tunniks enne hommikust maandumist.

Frankfurti jõudmise ajaks olin sellises väsimusastmes, et ma ei suutnud enam ennast normaalselt inglise keeles väljendada. Jalutasin aja parajaks tegemiseks Tax Free poes veidi ringi, soovides vaadata veidi kindlat kosmeetikat, kuid ma ei suutnud kuidagi teenindajale inglise keeles selgeks teha, mida ma otsin.

Lõpuks kell 9 hommikul näitasid ekraanid meie lennu boardingut, värava avamist teadvustati ka kõlaritest ning sättisime end M-ga restoranide alalt väravasse. Esitasime oma pardakaardid teenindajale, kuid süsteem andis punast tuld. Hetk hiljem küsis teenindaja meie nimesid ning ütles, et oli meid lokaalsetest kõlaritest korduvalt kutsunud. Nojah, see kostub ju ainult värava juures, ent kuna väravas pole peale istekohtade midagi, olime väravast eemal. Lisaks olid meil ju pardakaardid käes ja kõik justkui lennuga hästi.

Teenindaja palus meie passe, tippis sealt midagi arvutisse ja seejärel kukkus passi läbi lappama, meile lõpuks otsa vaadates ja küsides, kus on meie Eesti viisa. Mu väsimusaste oli selleks hetkeks täiesti ületamatus tasemes, tahtsin saada vaid koju. Jäin talle lolli näoga otsa jõllitama ja vastasin, et meil pole Eesti viisat. Me oleme Eesti kodanikud ja tahame vaid minna koju. Teenindaja vaatas meid hetkeks jahmunud näoga, siis klõbistas taas arvuti taga ja teatas, et siiski süsteem meid lennule ei lase ja nõuab viisat. Ma olin uskumatus hämmingus. Hetk hiljem siiski leidis teenindaja lahenduse - ta kustutas süsteemist meie broneeringu täiesti ja lisas selle käsitsi uuesti, printis uued pardakaardid ja alles seejärel saime end sättida lennukile. Oh, lõpuks ometi on kodu juba käega katsutavas kauguses.

Meie lend Tallinna ei väljunud siiski õigeaegselt, sest selgus, et meie lennule jõudis küll 9 reisija pagas, kuid inimesed ise mitte ning pagas tuleb lennukilt maha laadida. Täpselt sama teema oli ka paaril meie varasemal lennul. Mitte kunagi varem ei ole me sellist teadvustamist kuulnud ning lend pole pidanud seetõttu viibima. Pagasi väljaotsimise tõttu kaotasime oma õhku tõusmise augu ning ootasime veel pool tunnikest, enne kui lõplik kodutee alata sai.

Tallinna lennujaamas maandudes oli tunne enneolematult hea. Meie koju jõudmine oli lõpuks veninud 22 tundi plaanitust hilisemaks ning ajaks, mil kodu uksest sisse saime, oli kodutee alustamisest möödunud juba 50 tundi, millest olime magandu kokku vaid 6-7 tundi ning sedagi ärevat und. Mu keha oli kange ja nii üleväsinud, et varisesin esimese asjana koju jõudes voodisse. Ei ole olemas paremat kohta maailmas kui oma kodu! Lõpuks kodus olemise tunne on ikka veel veidi ebareaalne. Naljakas, kuidas 50 tundi võivad tundnuda vahel terve igavikuna.

Olen tänulik selle eest, et me siiski elusa ja tervena lõpuks turvaliselt koju jõudsime. Samuti kõigile kaasaelajaile ja muret tundijaile. Ma ei taha mõeldagi, mida mu vanemad tundsid hetkel, kui reaalajas meie Havana-Toronto lendu jälgisid ja märkasid, et lennukil on midagi täiesti valesti. Või M vanemad hetkel, kui said teate, et tegime hädamaandumise - on nad ju M puhul lennuõnnetuse juba korraks pidanud läbi elama. Ja mul on siiras hea meel, et tänapäeval on olemas kõikvõimalikud tehnoloogilised vahendid suhtlemiseks ning teada andmaks kallitele, et meiega läks kõik tegelikult väga hästi. Õnnelikud õnnetused on siiski olemas ning inglid, kes meie üle valvavad, samuti. Nagu T Facebooki kogu selle teema peale kirjutas, et kaptenile tuleb edasi öelda, et lennata võib vaid sama kiiresti, kui jõuavad lennata inglid, siis peaks kõik korras olema. Jah, kirjutan sellele kahe käega alla.

Tegelikult oli kogu meie reis algusest saadik minu jaoks kuidagi veidi ebareaalne. Ütlesin seda ka reisi alguses M-le, kui olime jõudnud esimest korda Havanasse, et mul on tunne nagu me oleksime sattunud mingisse filmi ja see kõik, mida näeme ja kogeme, ei ole tegelikult päris. Võttes arvesse ka reisi lõppu, on tunne siiani täpselt sama. See kõik on kuidagi sürreaalne, nagu teises dimmensioonis. Meie Kuuba reis oli justkui üks suur mängufilm, kus mängisime endalegi arusaamatult peaosa. Elu on ikka seiklus.

1 kommentaar:

Kaili Leming ütles ...

Tere!
Te Pakute trip.ee kaudu Kuuba Interneti kaarte, kuid ei vasta sõnumile! Olen huvitatud! Lahkun juba 21.03. Võin igal ajal Tallinnas igale poole järgi tulla. Minu nr on 50 82 159. Ette tänades!