Varadero – pilvine ja tuuline päikesepuhkus

Öösel ärkasin mitu korda tugeva kaelavalu peale – olin ilmselgelt saanud tuult lahtiste autoakendega sõites. Head ei teinud ka õhtune tuul ning jahe olek. Hommikul ärgates olin poolenisti magamata.

Olime tänaseks planeerinud päeva päikese all veeta ning teha vahelduseks mitte midagi. Ega ausalt öeldes Varaderos ka suurt midagi teha ei ole, lisaks asuvad enamik hotelle linnakese keskmest omajagu eemal, hotell hotelli kõrval. Ent taevas oli täiesti pilves, kaetud valgete tihedate pilvedega, mis andsid vaid eemalt aimu, et kusagil nende taga peitub päike. Temperatuur oli jahe. Istusime basseini äärde maha, pikad riided seljas, pakkisin talveriiete kohvri lahti ning otsisin sealt välja pika salli, mida ümber kaela mässida, et õlavalu veidigi järele aknnaks. See on juba mitmes puhkusereis, kus olen reisi lõppu planeerinud mõned päevad niisama lebotamiseks ja päikese võtmiseks ning just siis otsustab päike pilve taha pugeda. Oma kangekaelsuses ei jäta ma siiski jonni reise sedapidi planeerides.

Kuskil lõuna ajal ajas jahe tuul korraks pilved nii palju laiali, et terav ja tuline päike pääses korraks paistma ning jahenenud kehasid soojendama. Viskasime kiiresti riided seljast ja keerasime kõhud päikese poole. Umbes paarkümmend minutit hiljem oli aga terav Kuuba päike meie valgele põhjamaisele nahale jõudnud veidi liigagi teha. Egas midagi, korralik päikesejärgne kreemitamine ning edaspidi pidevalt korralik enne päikest kreemitamine sinna otsa, et nahk niisutatud oleks. Nii raske on seda vähest päikestki nähes soojust mitte nautida ning kuulata mõistuse häält.

Kui päeva teises pooles toa rõdult üle tee keskaegse välimusega torni juures pruutpaari ilupildistamist jälgisin, märkasin, kuidas kõrval rõdule ilmus kutt naabertoast – rootslane, kes oli Varaderosse tulnud üksi puhkama kaheks nädalaks. Mõni tund ja paar rummi kokteili hiljem oli meil juba pool ta elulugu teada, lisaks Rootsi hetkel aktuaalsetele teemadele ja poliitilisele olukorrale. Õhtu möödus linnutiivul.

Suuremates kuurortites on planeeritud reeglina ka mingi meelelahutusprogramm. Nii on iga päev basseini ääres laval kolm aktivisti, kes püüavad päikest nautivaid turiste lavale meelitada endaga tantsima või mingeid väikseid mange mängima. Õhtul on samas kohas muusikaline ettaste. Kui esimene õhtu magasime selle lihtsalt sõna otseses mõttes maha, siis täna oli kavas rokk-kontsert. Eemalt kostvate helide põhjal võis julgelt kinnitada – kuubakad oskavad päris hästi laulda. Kui basseini äärde kõndisin showd lähemalt vaatama, sain sellele ka kinnituse.

Siinsetel bändidel on kombeks laval keset esinemist omavahel pille vahetada ning üsna tavapärane on ka solitsi jooksev vahetus. Seekord oli bändil kaks peamist solitsi, kes olid laval kordamööda, lisaks ainsale tõmmule naisterahvale, kes muidu bassi mängis, ent soolona ka loo vahele tegi. Kavasse olid valitud head rokihitid 80-datest ja 90-datest, see muusikastiil on üldse selline, mida kuuleb Kuubal väga palju pea igal sammul. 7-liikmeline band aga ise tundis end laval kui tõelised rokk-staarid, keda lavatagune meeskond tihti poputamas käis. Kuuba võib olla küll selline riik, kus asju tehakse käepäraste vahenditega, kuid andekad on nad igal juhul ning 90-date lõpu, 2000-date alguse muusikavideod on neile ilmselt pealuu sisse kulunud, et nad staaride käitumist ja välimust laval ka une pealt jäljendada oskavad. Tõesti, sellist asja võib täna näha ilmselt veel ainult Kuubal.