Male - miniatuurne aasialik linn

Hommikul kontrollisime üle, et meie pärastlõunane Male reis on ikka jõus ja toimub. Sinnamaani saime rahulikult lebotada, päikest võtta ja snorgeldada. Kui nii palju ja tihti snorgeldamas käia, võib selle lõpuks isegi selgeks saada. Kuigi ma olen üsna kehva ujuja, siis lestadega saan enda arust juba päris eduliselt edasi.

Malele viis meid sama kiirkaater millega tulime. Kiire pooletunnine sõit laineharjadel oli tõeliselt vahva. Turistina, kes seda harva saab, väga nauditav, iseasi, kui peaks siinkandis elama, oleks see ilmselt üpris tuttu – ükskõik kuhu minna soovid, peab sul olema korralik veetransport. Logistilises mõttes peab siin olema kõik väga hästi läbi mõeldud.

Siin saarel peatub ka suurem grupp hiinlasi. Hiinlased on alati tiba meie jaoks veidrad tundunud. Ka Male ekskursioonile tuli neid kuus. Terve tee Malele nad kiljusid kõik ühtemoodi valjuhäälselt iga kord, kui paat laineharjalt õhku tõusis. Ja loomulikult olid hiinlased viimased, kes üldse paadile jõudsid, tubadest kaasa haaratud suured vihmavarjud käes. Ka hiinlaste riietumisstiil on meie jaoks veidi mõistmatu – nad näevad välja, nagu jääksid alati lasteks. Hello Kitty kotid ja Miki Hiire nokamütsid on endiselt teemaks, aga ka poolläbipaistvad ülilühikesed riided. Alles paar päeva tagasi nägime, kuidas pea 30-kraadisesse vette läksid snorgeldama kaks hiinlast täispikas kalipsos. Siin vetes ei ole millimallikaid või muid tegelasi, kes snorgeldamisel võiksid laguunis neile ohtlikud olla, ka on vesi pigem vannisoe.

Üldiselt tundub, et temperatuuriga oleme hakanud ära harjuma. Hommikul ärgates tundus mulle, et täna on väljas tavapärasest jahedam ilm. M ei olnud minuga esimese hooga nõus. Igal juhul kummalgi meil higi enam ainuüksi õueukse avamisest leemendama ei hakanud ja suutsin esimest korda aru saada, kuidas kohalikud siinses kliimas saavad kanda pikki riideid ega taha end koguaeg alasti kiskuda.

Malele jõudes jagati meid keelte järgi gruppidesse. Meie grupp oli kokku neli inimest oma isikliku giidiga. Sisuliselt privaattuur. Ülejäänud kaks meie grupist olid viimast päeva Maldiividel olev paar Ungarist. Kuigi eesti ja ungari keeled peaksid olema sugulussuhtes, siis ausalt öeldes nende omavahelisest jutust ei olnud võimalik küll ühestki sõnast aru saada.

Male saar on tilluke, kõigest ca 4 km2 ja pilgeni täis ehitatud. Tänavad on kitsad ja liikluseks kasutatakse pigem rollereid. Autod, mis enamjaolt rollerite vahele püüavad end ära mahutada, on taksod või väiksemat sorti transpordi kastiautod. Kui mujal Aasias on rollerite hullus meeletu ja liiklus pigem kaos, siis siin on inimesi nii palju vähem, nii et pidev rollerite vool küll toimib, ent ei ole hullumeelne. Pidurit nad siiski reeglina ei kasuta.

Male tuur võtab aega keskeltläbi 45 minutit ja siis on linn risti-põiki läbi jalutatud. Suurimaks vaatamisväärsuseks on 12. sajandil korallidest ilma vaheseguta ehitatud mošee, mille hoovi on maetud ka kogu kuninglik perekond. Maldiividelt on valitsejaid käinud üle üldse väga erinevaid: sultanid, kuningad, nüüd president, kes valitakse ametisse viieks aastaks nagu Eestiski.

Male sadamast paistab veidi eemal vanglasaar, kus on palju ka poliitvange. Alles paar nädalat tagasi lasi uus president eelmise presidendi poliitvangina saarele ära saata. Seetõttu pidid igapäevaselt Males kogunema protestiaktsioonid, sest rahvale see otsus ei pidavat meeldima. Meie siiski ühtki protestiaktsiooni ei kohanud.

Käisime ka Male suurimas mošees, kuhu kogunetakse palvetama Meka suunas viis korda päevas. Reedeti, kui Maldiividel on vaba päev (nagu meie pühapäev), on suurim mošee ainult naiste päralt ning sinna mahub palvetama korraga kuni 15 000 naist. Muidu on mošee jagatud selliselt, et mehed palvetavad esimesel, naised teisel ja kolmandal korrusel. Mošee põrand on kaetud ülemistel korruselt valge marmoriga, millest jooksevad läbi tumedad paralleelsed marmorist triibud, alumise korruse punast vaipa läbivad kuldsed triibud. Meie giid selgitas, et triipudevaheline ala on palvetamiseks ning triibud kõndimise kohaks palvetajate vahel. Päris kaval süsteem.

Kuna teadsin, et Maldiivid on moslemimaa ja siin austatakse moslemitraditsioone, panin targu ekskursioonile minnes selga pika seeliku ja haarasin kaasa õhukese pika varrukaga jaki. Alguses tundus see jaburalt palava ideena, kuid mõne hetkega harjusin ära pikkade riietega õues olemise ning see tundus juba pigem loomulik. Me olime M-ga meie grupikesest ainsad, kes olid piisavalt korrektselt riides mošeesse sisenema, teistele anti ennatlikult ümber piisavalt palju rätikuid enese katmiseks. Ka tänaval kõndides oli mul jakk peal. Kuigi nägin teisi turiste õlapaeltega pluusi väel kõndimas, siis tundsin end kuidagi kohatult, kui paljad õlad tabasid kohalike ebamugavaid pilke. Kohalike traditsioonide ja tavadega tuleb siiski arvestada ka turistil.

Külastasime ka kalaturgu ning tavalist turgu. Meie mõistes on kõik seal omajagu räpakas ja ostma tegelikult ei kutsu, kuid põnev vaadata siiski. Ma kujutan ette, kui kopp ees võib nii mõnelgi kaupmehel olla igapäevastest turistide hordidest, kes seal uudistavad, aga suurt midagi ei osta. Lisaks kohapealsele ruupiale saab maksta eelistatult ka dollarites, kuid ka eurosid võtavad nad meeleldi vastu. Hotellis lugesin kuskilt vaid, et välismaa münte nad väga ei armasta, kuna kohalikud pangad neid lahti ei vaheta.

Ekskursioonile tüüpiliselt viidi meid ka viimase asjana suveniiripoodi. Iseenesest olime sellega ka arvestanud, sest see on ekskursioonide suhtes tavapärane ja teada on, et seal röövitakse hoolega. Valisime oma asjad välja, siis paluti meil kassaleti taga istet võtta ning läks koguhinna kauplemiseks. Kauplesime veidi ja jäime lõpphinnaga rahule, kuid kokkuvõttes saime siiski ilmselt vähemasti poolega petta. Samas, kuidagi peavad nad ju end ära elatama ning turism on nende peamine elatusallikas kalanduse kõrval.

Ekskursiooni käigus külastasime ka suurt sultani parki keset Malet. Sinna on mitmed tuntud riigipead istutanud terve hulga erinevaid puid. Kuna Maldiivid on olnud nii Inglise koloonia, Portugali võimu, kui ka Maroko sultani valitseda, kokku on neist käinud üle umbes kuus erinevat rahvust, siis see seletab ka, miks keskmine maldiivlane meie jaoks näeb välja heade euroopalike näojoontega, ainult harjumatu tumeda nahaga.

Samas sultani pargis rääkis ka giid 2004 Jõulude ajal ka Maldiive tabanud tsunamist. Nägin sellekohast filmi, kuidas tsunami Taid tabas, alles õnnetuse 10. aastapäeval Jõulude ajal. Kui Indoneesias ja Tais sai hukka läbi tsunami väga-väga palju inimesi, siis Maldiividel läks kergemini. Kokku hukkus veidi üle saja inimese, kellest umbes pooled olid maldiivlased ja pooled turistid. Kui küsisin giidilt, kuidas nad selle üle elasid, siis selgitas ta, et ka antud pargist oli terve meetri jagu kõik vee all. Maldiivlaste õnn pidi olema see, et nad kõik oskavad ujuda ja nii ei ole keskmise maldiivlase jaoks probleem 30-40 minutit ujuda ka tsunami korral. Küll aga ei pea sellele vastu lapsed ja nii olid enamus, kes kohalikest hukkusid, just nimelt lapsed. Arvestades sellega, et maldiivlasi on kokku üldse ainult sama palju kui Tallinnas elanikke ning pihta sai tsunamiga 60% saarestikust, siis ka ca 60 inimese hukkumine nende rahvusest on suur kõiki puudutav katastroof.

Ka rääkis meie giid sellest, et alles hiljuti oli tabanud Male saart puhta vee kriis. Terve Male peale on vaid üks vee filtreerimisjaam ning seal toimus ootamatult tulekahju, mis jättis terve Male ilma mageda veeta – ei jooki, söögitegemist ega duši all käimist. Meie uudistes polnud sellest sõnagi mainitud ja meie giid oli sellest väga suures hämmingus, sest appi tulid neile selles kohe suured riigid, sealhulgas Euroopast. Samasugust abi anti ka siis, kui tsunami oli kõik ära laastanud – tol korral oli lähim olnud Saksamaa laevastik, kes tuli maldiivlastele koheselt appi vee tarnimisega. Rahvusvahelised abipakid jõudsid maldiivlastele kiiresti ning nad olid selle eest väga tänulikud. Kuna poliitiline olukord on riigis keeruline ja seetõttu kipuvad asjad venima, siis ka täna, veel 10 aastat peale katastroofi leidub Maldiividel hulk inimesi, kes elavad siiani telkides.

Kui sadamas juba oma kaatrit ootasime, saabus eemalt äkki tumedates toonides sõjaväe kaater vilkuriga, siis teine suur ja uhke valge kaater vilkuritega ja selle järel veel suurem ja uhkem valge kaater tõmbus doki äärde. Maldiivide president saabus. Esmalt lahkus paadist tema turvameeskond ja saatjaskond, lõpuks astus kajutist välja tekile ka üleni mustas ülikonnas president ise. Dokile oli reastunud mõnikümmend inimest kiiretsi üles, keda president kättpidi igaüht tervitas, enne kui ta oma süsimusta läikivasse Mercedesesse istus ning saateautodega koos minema sõitis. Sellist lisaboonust oma ekskursioonile saavad turistid ilmselt harva.