Viimane päev paradiisis

Kui hommikul ärkasime, oli vesi hoolega taandunud, nii et kõik kivid ja pool riifi, mis muidu vee all oli, särasid lauspäikeses, ümbritsemas laguuni helesinine vesi. Vaatasin seda kõike kerge üllatusega. Taamal paistev ookean oli samuti rahulikum, kui seni nähtu.

Mina oma muretseva meelega, jõudsin kiirelt läbi mõelda tsunami tuleku tunnusmärgid, aga jätsin targu midagi ütlemata. M, kes on väga ratsionaalne ja kahe jalaga maapeal, uuris minult ääri-veeri nagu muuseas tsunami märkide kohta. Ilmselt oli meie mõlema mõte läinud samadele radadele - olime ju tundmatus keskkonnas ja nii madalat vett ei olnud me veel näinud, kuid mõõn ei olnud ka päris äärmuslik.

Kui lõunasöögilt tagasi jõudsime, oli vesi laguuni tagasi voolanud ning ookeanis lained läinud suuremaks, kui seni näinud olime. Vett oli nii palju, et meie rannabangalo juures loksus vesi aeg-ajalt üle betoonserva, ajades terved krabide kolooniad nõutult betooni peale seisma. Minna ei olnud neil kuhugi: nende kodud olid vee all ning teispool betooni ootas neid samuti vesi. Kui tavapäraselt pistab krabi kohe jooksu, mil keegi talle lähedale jõuab, siis nüüd passisid nad lihtsalt paigal ja lasid endale ka sisuliselt kõrvale astuda pildi tegemiseks.

Meist umbes kaks-kolm rannamajakest vasakule, kus muidu asus väike muuliots, oli vesi nii tugevasti tõusnud, et rannatoolid ujusid mööda laguuniserva ringi ja vesi ulatus maja trepiastmeteni. Lastele pakkus see rõõmu muidugi palju. Nad said nende jaoks vööni vees rahulikult nö koduhoovil ringi tuuseldada. Ka meist paremale, veidi eemale jääv muuliots oli vee alla jäänud ning ookeanilaine käis sellest nüüd mõnusasti üle. Kõrge vesi tõi suured ja värvilised kalad parvedena otse meie nina alla. Istusin rannabangalo terrassil lamamistoolil ning vaatasin suurte silmadega nina alt läbi ujuvaid suuri kalaparvi.

Enne päikese loojangut otsustasime viimast korda veel snorgeldama minna. Vette astuda oli seekord eriti lihtne, sest veetase oli kõrge. Need kivid, mis tavaliselt veest välja paistsid, olid nüüd täielikult vee all, nii et vette minnes tuli veidi vaadata, kuhu astuda, et mitte juhuslikult komistada mõne korallkivi juraka taha, mida enne justkui ei olnud.

Kaladel oli täpselt söögi aeg. Hulpisin mööda soolast vett ja lihtsalt vaatasin ahhetades, kuidas kalad üksteise võidu kivide ja merepõhja küljest midagi endale ampsavad, kord liiva üles keerutades, kord teineteist taga ajades. See oli nii mänguline vaatepilt!

Kui me Austraalias käisime, soetasime sealt enda väiksele fotokale veekindla koti, ent oleme selle suutnud kolimiste käigus nii hoolega ära panna, et seda leida enam ei suutnud. M laenuks võetud veekindel mobiili korpus oli korra juba kergelt vett immitsema hakanud, nii et M enam telefoni vee alla kaasa võtta ei julgenud. E&L käest kaasa laenatud vee- ja põrutuskindel fotokas oli samuti vett saanud ka seesmiselt, nii et see enam koostööd meiega ei jätkanud. Nii ei jäänudki muud üle, kui vee all lihtsalt avali silmi ringi vaadata ja imetleda seda veealust kummalist ja kaunist maailma.

Olin hetk varem üle ujunud riifi kõrgemast kohast ning selle põhjas märganud esmakordselt põhjaga üpris ühte värvi umbes meetri laiust rai-sarnast kala, mille saba otsas oli väike püstine lehvik. Hetk hiljem sattusime M-ga vees vastakuti ja vahtisime mõlemad pärani silmi (oleksime ka ammuli sui ilmselt vaadanud, kuid sel juhul oleks momentaalselt snorgeldamisel ka lõpp olnud ja vesi maski tulnud) meie kahe vahelt läbi ujuvat tohutult suurt kilpkonna, kes meist meetrike eemal pinnale tõusis õhku hingama. Kihk oli käsi välja sirutada ning ta kilpi puutuda, kuid mõistus hoidis targu tagasi: see on ikkagi metsik loodus ning olgugi armas ja vägev, ei tea, kuidas loomad ootamatult käituda võivad. Mina ju ka ei tahaks, et minu kodus tuleks keegi suvaline mind ette hoiatamata torkima. Küll aga pani nii rai-laadse kala kui kilpkonna nägemine meie reisile ideaalse punkti.

Päike oli minutitega kiiresti madalale vajunud ning kümme minutit hiljem oli sisuliselt kottpime. Ööpimeduse saabudes oli ka veetase taas jõudnud oma tavapärasele tasemele. Oli lõppenud harilik päev paradiisis.