Valu punanahkadele

Hommikul oli vesi kõrgem, kui seni olime näinud. Meie terrassi ääristab peale rannaliiva lõppemist betoonist serv, millele on kinnitatud kaheastmeline metalltrepp vette minekuks. Reeglina on trepi alumine aste vees, kuid oleme näinud ka veetaset, mis jääb alumise astme alla. Täna oli vesi üle ülemise astme, kuid betoonserva ülemise otsani siiski päriselt ei ulatunud. See tähendas, et vette minnes polnudki vaja kuhugi ronida ja pigem oli suur oht mõnele kalale peale astuda, sest suured parved ujusid kõik vägagi serva lähedal.

Enne lõunasööki jalutasime igaks juhuks läbi vastuvõtust, et olla kindlad meie Huraa ekskursiooni ära jäämises. Endiselt ilutses nimekirjas koos meiega vaid neli nime ning meile oli juba eelmisel õhtul kinnitatud, et alla 8 inimese gruppi kindlasti kokku ei saada ning ekskursioon jääb ära. Selles teadmises jalutasime sukeldumiskeskusesse.

M-le proovisukeldumine meeldis. Nüüd oli kord kokku leppida esimene scuba diving – see on sukeldumine kuni 4 meetri sügavusele koos instruktoriga. Vajab lühikest teoreetilist juhendamist, mõningaid harjutusi, kuid litsentsi selleks veel vaja ei ole. Järgmine samm oleks nö päris sukeldumine, mis nõuab juba sukelduja litsentsi ja põhjalikuma koolituse läbimist. Kuna meie pärastlõuna oli ootamatult vabaks saanud, tundus kell 16 olevat ideaalne aeg M-i esimeseks scuba divinguks.

Valmistusime lõunasöögilauas just endale söökide ette tõstmiseks, kui meie juurde astus naeratades punase särgiga naisterahvas, kes esimesel õhtul oli uurinud minu allergiate kohta ning teisel päeval abistanud magusalaua valikutega, mis allergia osas kindlasti mulle sobiks. Ta uuris naeratades, kas oleme tunnikese pärast minemas Huraale. Jäin ehmunult seisma. Oot, mismõttes? Huraa gruppi ei saadud ju kokku? Ekskursioon pidi ju ära jääma? Nüüd on meil üheks ja samaks ajaks planeeritud kaks tegevust, me ei olnud sellega arvestanud.

Selgitasime tekkinud olukorra neiule ära. Ta tegi paar telefonikõnet ning pakkus välja lahenduseks, et täna jääb meile siiski scuba diving ning pühapäeval saame minna Huraale. Meile see variant sobis. Väidetavalt pidid nad eelmisel õhtul tuppa andma info järgmise päeva ekskursioonide kohta – homme peaksime minema Malele ja see grupp on kindlasti juba täis, kuid mingit infot meile siin antud veel ei ole. Ilmselgelt käivad siin asjad veidi teisiti, kui me harjunud oleme. See kõik meenutab siin veidi Mehhikot, nii olemuse kui välimuse poolest. Ju on teatud kohtades ka suhtumine sarnane. Iseenesest usun, et kuidagi lõpuks kõik ikkagi laabub.

Kui M koos leedukast sukeldumisinstruktori Henryga dokumente täitis, istus minu kõrvale pingile üks araablastest pere: isa, üleni mustas ja kaetud maani hõlsti ning pearätiga ema ja nende välimuse järgi umbes pooleteistaastane poeg. Mees oli kärsitu, et temaga koheselt ei tegeletud. Kui Henry korraks laua tagant püsti tõusis, pöördus mees tema poole nõudlikul häälele araabia keeles. Henry ei saanud esimese hooga aru, et meesterahvas temaga räägib. Araablane oli eeldanud, et Henry on tuneeslane ja järelikult mõistab araabia keelt. Henry sõnutsi on teda peetud küll venelaseks, poolakaks, taanlaseks ja kelleks iganes, tuneeslaseks aga päris esimest korda.

Härra soov oli saada oma pojale tunni aja pärast sukeldumist. Kuna istusin nende kõrval, siis jälgisin kogu diskussiooni vägalähedalt. Jäime selle soovi peale mõlemad Henryga töllakil näoga väikest just-just kõndima hakanud mähkmetes araabiapoissi vahtima, kui Henry lõpuks jahmunud vaikuse katkestas ja arvas, et see laps on sukeldumiseks veel veidi liiga noor. Araablane pööritas kergelt silmi ja lisas täpsustuseks, et teisele pojale. Tunni aja pärast ei olnud sukeldumine kuidagi aga võimalik, sest Henry oli hõivatud M-ga. Araablane uuris edasi, kas saaks siis lihtsalt varustuse rentida ja ise minna. Henry küsis möödaminnes, kas kõnealusel poisil sukelduja litsents on. Tuli välja, et polnud ja see olnuks tema esimene sukeldumise kogemus. Henry näolt libises üle kerge hämmelduse vari, kui ta resoluutselt keeldus. Huvitav, kas Araabiamaades käibki niimoodi, et kes nõuab ja maksab, see ka kõike saab, olenemata reeglitest ja muudest nüanssidest? Ei ole see teenindaja elu ka siinpool maakera sugugi kerge, lisaks muudele kultuurilistele eripäradele.

Sel ajal, kui Henry ja M sukeldusid, istusin rannas ning vaatasin inimesi. Minu ette vette astus blondeeritud noor jaapani neiu, isa fotokaga tema kannul. Kui Eestis oleks täna veel rate.ee populaarne, siis need pildid oleksid küll sõna otseses mõttes reidikad olnud. Veidi eemal oli ankurdatud väike kaater. Blond jaapanlane ujus selleni, sättis end kaatrile istuma ning poosetas isale piltide jaoks ühes ja teises suunas. Kujutasin vaimusilmas ette, kuidas peagi on netis rippumas tema rohelistes bikiinides sõpru kadedaks tegevad pildid allkirjaga lebomas oma paadil.

Veidi eemal nautis piima(?)kokteile üks ilmselt briti paar. Kaks valget väga suurt inimest, mõlemad mitmelt poolt tätoveeritud, mobiiltelefon pulga otsa sätitud hea selfie tegemiseks. Siin näeb üldse palju turiste, kellel on käepikenduse pulk kasutuses, et oleks hea endast ilusaid ja seksikaid rannapilte teha. Seda on veidi kummaline kürvalt vaadata, kuid samas mõistan sellise pulga praktilisust.

Minust mõni meeter eemal snorgeldas vees üks moslemipaar. Nii naine kui mees olid riietatud lühikestesse pükstesse ja särki, naise riided oluliselt pikemad kui mehe omad. Mees oli ilmselgelt veega varemgi kokku puutunud, ent kaldast nad üle paari meetri siiski kaugemale minna ei tihanud. Naine end veega ega snorgeldamisega kuigi turvaliselt ei tundnud ning ronis peagi kaldale üpris õnnetu olekuga. Mõni minut hiljem jõudis ka mees tema kõrvale, võttis talt fotoka ning soovis teha mõned pildid. Kohe viskas naine end lainetesse kõhuli, manas näole rahuloleva naeratuse ning fotosessioon võis alata. Fotoka ära panemisega kadus ka taas naeratus naise näolt.

Minust veidi vasakul hulpisid vees kaks suuremat meest, üks päikseprillidega, tõmmu ja tugevalt lihases, teine valge, tugevalt ülekaaluline ja täis tätoveeritud. Pikkade pükste ja kingadega liivasel rannal teenindaja viis joogid neile veepiirile, kuid päris vette mitte. Kui mehed oma kauniste kaaslastega vestlema hakkasid, oli keel minu jaoks täiesti tundmatu. Üldse kuuleb siin palju erinevaid keeli, millest suurema osa puhul pole kõrval absoluutselt aimugi, kuhu riigi lähedussegi seda keelt paigutada võiks.

Eesti on siin endiselt haruldus. Eile baaris üks britt püüdis arvata, kust me pärit oleme. Ta pakkus Taanit, siis Norrat, seejärel Soomet ja Rootsit. Alles vihje Baltikumile aitas ta õigesse suunda. Ka samas asuva suveniiripoe müüja polnud Eestist kunagi kuulnud, imestades, kas Eesti on tõesti riik? Ta andis meile ette miniatuurse gloobuse, paludes näidata, kust me tuleme. Kui mainisime, et sukeldumisinstruktor on peaaegu meie naaberriigist, küsis müüja pahaaimamatult, kas Leedu ja Eesti on üks riik. Kui ütlesime, et Eesti on väga väike, ainult veidi üle miljoni elanikuga, arvas müüja, et noh, Eesti on siis ju umbes kolm korda suurem kui Maldiivid. Rahvaarvult tõesti.

Muretsesime eile endale kohapealt uue päiksekreemi, sest meie oma hakkas otsa lõppema. Päiksekreemi faktoririda oli suveniiripoes lõpmatu: 2-st 110-ni, nii et võta millist soovid. Ma olin varem näinud 50-st faktorit, kuulnud 70-sest, aga 110 ületas mu igasugused ootused. Mõtlesin tükk aega millist valida ja otsustasin lõpuks 30-se kasuks. Olin oma naha juba osaliselt punaselt valusaks põletanud, kuid päikesest loobuda siiski ei olnud mahti. Olen siin mitu päeva imestanud inimeste üle, kes hommikust õhtuni päikesetoolidel lauspäikeses lamavad, kuidas nad villideni ära ei põle. Ilmselt leidsin vastuse ülikõrgete faktoritega päikesekreemi riiulist.

Baaris, kus igal õhtul enne õhtusööki mõned dringid teeme kaardimängusaatel, töötab baarmen, kes meile juba mitmendat õhtut meenutab tuntud filmi ja seriaalinäitlejaid. M pakkus, et baarmen on rohkem Martin Lawrence moodi, mina pakkusin Adam Rodriguezit. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui baarmeni enda käest järele küsida kumma moodi ta rohkem arvab end olevat. Baarmen naeris ja vastas mõttepausita, et Martin Lawrencit, tal on isegi õlal sarnane tätoveering ning on kõrvas ka rõngast kandnud. Ilmselt polnud me esimesed talle seda mainima.

Töö paradiisis ei ole sama, mis puhkus paradiisis. Enamus teenindavast personalist ei ole pärit Maldiividelt, vaid lähiriikidest, suurem osa Sri Lankalt, nagu ka meie mainitud baarmen. Nad tulevad siia aastase lepinguga, kuus on vaid kaks vaba päeva ning tööpäevad on väga pikad: hommikune äratus on kell 6:30, baari saavad nad kinni panna reeglina alles südaöö paiku ja peale seda tuleb veel paberitöö, nii et magama saab tihti alles kahe paiku öösel. Ja nii iga päev. See selgitab ka, miks enamikel neist on reeglina suureekraanilised nutitelefonid, mis neil tihti jutustamiseks kõrva ääres on. Arvestades nn meremeheelu, siis on see suhteliselt ainus viis, kuidas üldse oma pere ja sõpradega suhelda.

Peale õhtusööki olime kokku leppinud trehvamise surfibaaris Henryga, et ta saaks meie fotokaga vee all tehtud pilte endale kopeerida. Olles instruktor, ei ole tal endal just palju veealuseid pilte. Jutustasime temaga pikalt. Instruktor on ta olnud vaid poolteist aastat, kuid viimased 14 aastat on ta mööda maailma ringi reisinud ja teinud erinevaid töid alustades meremehest ja puusepast lõpetades koolitaja ametiga. Selle pika aja jooksul on ta kohanud üksikuid leedukaid, peamiselt džunglis, ning meie oleme umbes neljandad eestlased. Ka siin saarel oleme meie esimesed eestlased, kuigi üksikud lätlased ja paar leedukat on siiagi enne meid jõudnud. Tema järeldus on, et baltikumi rahvas lihtsalt ei reisi mööda laia maailma väga palju ja kui, siis pigem turvalistes mõnusates kohtades nagu on kuurortid.

Surfibaaris asub ka piljardilaud. Olgem ausad, ma pole piljardit mänginud aastaid ning minu hiilgehetked selles mängus jäävad teismelise ikka. Vahelduseks oli piljardimäng päris tore. Arusaadavalt kohalik töötajaskond peamise meelelahutusena piljardi kõksimisega tegelebki, sest suurt muud siin tegelikult teha ei ole ka. Klassikalises mõttes on veider, kui keegi ütleb, et soovib pooleaastasest Maldiividel elamisest puhkust võtta, sest siinne mitte millegi tegemine on liiga ära väsitanud.

Lõpetasime õhtu surfibaaris tähistaeva all istudes ookeani lainete loksumise taustal vesipiibu popsimisega. Kui meie suurepärane kogemus oli veel selgelt meelest viie aasta tagusest Istanbuli hetkest, siis siinne piip oli niivõrd vänge, et jätsime selle targu pooleli. Mitte kibe ega tõrvane, vaid just vänge. Seda kohtab minu meelest pigem harva. Jõime joogid lõpuni ja jalutasime mööda tuledega ääristatud ookeanis asuvat laudteed tagasi oma rannabangalo juurde, et vajuda vaikselt pimedasse öhhe.