kolmapäev, 18. märts 2015

Rannapuhkus, ahoi!

Kirjutasin ilusa pika blogikirje juba valmis, kui äkitselt arvuti restardi tegi ilma ette hoiatamata. Nüüd teatab aku ikoon, et aku vajab vahetamist ja seega võib arvuti teha suvalisel hetkel restardi. Seega pole ma kindel mitu korda ma sama blogi kirjutama pean ja võib juhtuda, et nii mõnigi asi jääb tegelikult kirja panemata. Viis aastat vana arvuti ja aku jätavad oma jälje.

Hommikul ärkasime kella peale, et mitte maha magada hommikusöögi lõppu. Kuigi magama saime kohaliku aja järgi pigem vara ja käitume kui vanakesed, kes hilisõhtusele peole korvi annavad, siis hommikul oli ikkagi raske tõusta, et vahemikus 7:30-9:30 toimuvale hommikusöögile jõuda. Eestiga on ajavahe kolm tundi, nii et kui siin on magamamineku aeg, on Eestis alles kell poisike.

Mida teha rannapuhkusel, kus kõik söögikorrad ja enamik jooke on hinnas? Ega suurt peale päikese võtmise, magamise, snorgeldamise, söömise ja joomise teha olegi. Tegime oma 650x80 meetrit suurele saarele tiiru peale, kuid päris mööda rannaäärt siin kõikjal kõndida siiski ei saa. Lisaks broneerisime homseks Bali stiilis massaažid ja sukeldumise proovi, ülehomseks kohaliku saare külastuse ja laupäevaks pealinna Male ekskursiooni. Rannal kohtasime ennist inglasi, kes naasid just privaatselt delfiinide vaatluse tripilt, mida äärmiselt kiitsid ja soovitasid. Ma kardan, et kuuest päevast kohapeal jääb väheks, et kõike proovida ja nii tuleb teha valikuid.

Veealune elu on siin selline, mida tasub vaadata. Riif ei ole küll päris nii värvikirev ja elu nii küllane, kui oli Austraalias, ent siiski huvitav. Kui me poleks Eestist kaasa muretsenud endale snorgeldamise varustust koos lestadega, siis kohalikus suveniiripoes müüakse maski koos toruga $53 eest, mis on suhteliselt kallis hind, eriti arvestades, et hetkel on euro kurss dollari suhtes erakordselt madal ning sisuliselt on euro võrdne dollariga üks ühele. Muide, kui kõrvad kipuvad vees lukku minema, siis on suurepäraseks abiks silikoonist kõrvatropid. Ka tundsin ma taas reisil olles puudust vees kasutatavatest jalanõudest niisama ujuma minnes. Eesti kliimas ei oska millestki sellisest unistadagi.

Kuna vesi on helesinine ja väga läbipaistev, võib tegeleda kalade vaatlusega ka end märjaks kastmata. Suutsime muuhulgas tuvastada ka ühe kehva lainetes ujumise oskusega angerja laadse toote, kes iga kord laine tulekul vastu kive uhtus ning oma olemasoleva positsiooni kaotas.

Õhtusöögi eel tõusis taevasse ootamatu suur must äiksepilv, mis tegi ilma varajaselt pimedaks. Sellegipoolest tuli vihma sisuliselt vaid kolm piiska kahes reas, nii et isegi maapind ei saanud tegelikult märjaks, vaid piisad aurustusid juba enne. Väidetavalt sajab Maldiividel maist oktoobrini ja siis ka pigem vähem kui rohkem, nii et sünoptikutel on siingi täiesti õigus.

Kõik hinnas paketi eripäraks on söögikorrad alati samas restoranid samas lauas ning snäkid ja joogid alati samas baaris. Repliigi korras olgu öeldud, et Maldiividel kehtib reegel: pigem odavam tuba kallis kuurordis kui kallis tuba odavas kuurordis. Oleme siin küll alles teist õhtut, kuid praeguseni on kõik söögikorrad olnud eranditult erineva menüüga, üksikud detailid on vaid samad. Meie restoranid küpsetab tellimuse peale suures tünnis üks kohalik naane. Oleme neist endiselt vaimustuses ja tõenäoliselt püüame oma naani isu siin nädalaga täis süüa. Eestis ei saa ükski India restoran ligilähedalegi sellele, milline naan on siin kohapeal. Tänaõhtune tipphetk restoranis oli kahtlemata Hiina nurgas suurel leegil showkitchenis küpsetatav wok. Ehe ja ideaalne aasiapärane mekk. Mereandidele ei saa siinses asukohas miski vastu.

Inimesed vahelduvad, koht jääb samaks. Reeglina on siin puhkamas paarid, oleme kohanud ka mõnda üksikut perekonda koos lastega ning seni vaid ühte üksikut naist meie kõrvallauas. Kui hommikusöögil olid veel meie kõrvallauas ilmselt jaapanlased, siis õhtusöögil olid sättinud nende asemele end juba kaks saksa noormeest, kellest üks nägi välja oma soengu ja musta vuntsiga nagu Hitler (kui vunts oleks veidi lühem ja nina poleks juudilik, oleks sarnasus vägagi suur) ning teine, M sõnul nagu tema parem käsi, mulle meenutades L-i, mil tal olid veel pikad juuksed. Üldiselt kohtab siin kuurordis inglisekeelse emakeelega inimesi lisaks sakslastele, pilukatele ja üksikutele venelastele. Kõik muud on siin pigem eksootika ja vähemuses. Ka meile pakuti algselt rahvuseks sakslast, kuid täna inglise keele aktsendi järgi juba uuriti, kas räägime ka vene keelt. Ei saa ma kuidagi välismaal üle ega ümber sellest, et mind otsapidi venelaseks peetakse.

Meie kuurordis asub laste nurgas ka pinksi laud. Lauatennist mängisin vist viimati lapsena, kuid nüüd oleme kaks päeva seda aeg-ajalt kahekesi kõksinud. Päris vahva on, et võiks isegi kodukülas avalik pinksilaud olla. Peale meie oleme näinud veel üksnes pilusilmi pinksi tagumas, kuid nendega mesti lüüa ei kannata – neile on see üks rahvuslikest hobidest ja jääksime neile tugevasti oma algaja tasemega alla.

Maldiivide puhkuse üheks eripäraks on päikse võtmine. Püüan sellega mõistlikku piiri pidada ning end tihedasti päiksekreemiga kokku möksida – parem karta kui kahetseda. Siinne päike on aga nii efektiivne, et kui mõni koht saab kehvasti sisse määritud, ilmneb seal peagi tugev punane rant. Eks esimesed päevad õpetava. Pole ju päikest ammu näinud.

Kommentaare ei ole: