L nagu Liivimaa

Minu vanavanaisa on sündinud ametlikult Liivimaal, küll tänasel Eestimaa pinnal. Omal ajal oli Liivimaa Pärnumaast poole Lätini ja esimese Maailmasõja ajal polnud palju puudu ka sellest, et Riia võinuks Eesti linn olla. Vähemasti nii olla rääkinud vanaisa. Igal juhul, isal on pikalt olnud soov minna Liivimaa Läti poolset osa avastama ja nii me selle ette võtsime. 

Meie ööbimispaika oli kaheks ööks sätitud Kuldigasse ja kuigi esmapilgul ei tundu kaardilt vaadates justkui vahemaad pikad, sai mulle üsna kiiresti selgeks, et peame tegema mõningaid valikuid, kui kõike näha tahame, ja ka siis saab päev olema väga pikk. Sisuliselt on võimalik teha küll ring Kuldiga-Ventspils-Kolka-Talsi-Kuldiga, kuid Liepajasse sellisel juhul ei jõua ja tegelikult tahaks Ventspils juba tervenisti omaette päeva. Maigu saab suhu siiski ja olulisemad kohad ära vaadatud.

Ventspils üllatas mind oma rohelusega. Linnas on pargid iga natukese aja tagant ja hoolimata suurest sadamast ning tööstuslinna mainest, on linnasüda väga roheline ja pigem kompaktne. Meenutab veidi Haapsalut oma puumajade arhitektuuri poolest. Ranna osa liivaluidete taga on aga Pärnule nii sarnane, et lihtne on unustada, et oleme teises riigis, kuigi sama mere kaldal. Hoolimata juuli lõpust, oli rand üpris väheste külastajatega ning arvestasdes ka langetatud müügihindu toidukioskites, jäi mulje nagu sügis oleks juba saabunud. Meid õnnistati tõeliste suviste soojade ilmadega, ent merevesi näitas vaid napid 18 kraadi, mis väga ujuma ei kutsunud.

Ventspilsi linna on paigutatud erinevatesse avalikesse kohtadesse hulk värvilisi lehma kujusid, mille otsimisest saaks omaette linnaseikluse teha, umbes nagu Poolas Wroclawis päkapikkude otsimise, mida pidi nüüdseks olema juba ca 350 tükki. Ventspilsi lehmasid on küll oluliselt vähem, kuid eraldi lehmade asukoha kaarti mul leida ei õnnestunud ja nii nägime neid üsna juhuslikult nagu nad teele sattusid. Kõige kindlam on lehmasid kohata mööda merepromenaadi jalutades sadamast otse ranna poole.

Ventspilsis on ka vana Liivi kindlus, kus asub muuseum, mis kajastab nii liiviaegset ajalugu kuni ka hilisemat aega, ent ka osa tänapäevaseid asju. Kindlus ise on kaasaegselt korda tehtud ja selles on päris   Huvitav ringi jalutada, vaadata nii kontserdisaali kui kabelit ja suurt kandilist siseaatriumi. Ainult kassast pileti ostmine on pisut segadusse ajav, sest võimalik on valida mitme erineva pileti taseme vahel ja kordagi seal varem käimata, oli keeruline aru saada mida me siis päriselt valima peaks. Lõpuks kleebiti meile valged kleepsud ringi ja keegi meile ühtki ringi vaatamise piirangut ei sättinud, seega ju saime ikka täispileti. 

Lapsevankriga olen nüüdseks käinud päris mitmed Eesti muuseumid läbi ja vanemates majades on juurdepääsetavusega kohati päris keeruline. Liivi linnusesse on aga ehitatud kaasaegne klaasist invalift, millega on hea kergkäruga üles 4. Korrusele minna ja siis hakata tasapisi alla tulema. Et meie seltskonnas on ka neli pensionäri, kellest osa eelistaksid liftiga üles minekut ja siis vaikses tempos alla tulekut, astusid kolm neist korraga lifti, lift sõitis üles neljandale, vaatasime läbi klaasukse tõtt… ja lift uksi ei avanud, vaid jäi kinni! Muuseumi töötajad läksid ähmi täis ja kukkusid igale poole helistama. On pühapäev, lifti hooldab vaid üks mees, kes asub 160 km kaugusel Riias ja kes pole hetkel ka kodus. Õnneks hakkas lift siiski ise liikuma ja vanemad pääsesid liftist korrus allpool õnnelikult välja. Sel moodsal liftil pidid olema ühes seinas väga tundlikud andurid ja kui need tunnetavad midagi, siis muutub lift väga pirtsakaks. Üks muuseumi töötaja selgitas pärast, kui tal lifti küsimise peale iga kord ihukarvad püsti tõusevad ja ta ka meie vanemate pärast väga mures oli, sest see lift on kinni jäänud palju kordi varem. Eriti ehmatavad olukorrad on olnud need, kus pulma tseremoonia on algamas ja lifti on kinni jäänud kõndimisraamiga vanaema või pruut ise.

Ventspilsi vanalinna osa on üpris pisike. Seal on vana raekoja plats, kus raekoda kui sellist enam ei eksisteeri ja selle asemel on väike puidust majas muuseum, vastas õigeusu kirik ja edasi läheb linna vanim tänav, mis on muudetud jalakäijate tänavaks. Umbes sellega kogu vanalinna osa piirdubki, kuid linn jätab siiski endast sellise mulje, et siia võiks tagasi tulla ja pikemalt puhkuseks peatudagi. Seda enam, et Ventspilsis on nii Planetaarium kui Observatoorium aga ka Tehnika muuseum, mis kõik pidid päris põnevad kohad olema ringi uudistamiseks. 

Kui minna Ventspilsis Kolka Neeme poole, jääb kuhugi esimese kolmandiku peale kõrvalisele teele Irbene Radio Astronomy Center, mis oli nõukogude ajal suur sati panniga raadiolainete püüdmise keskus, millest nüüdseks on arendatud Tehnikaülikooli poolt teaduskeskus, kuhu on võimalik kevadest sügiseni ka ekskursioone ette broneerida, ent pühapäeviti nad ekskursioone ei tee, nii ei jäänud meil muud üle, kui kinnise aia tagant veidi suuri metalltaldrikuid piiluda. Seal samas asus ka sõjaväe linnak, millest nüüdseks on saanud maha jäetud kummituslinn keset liivadüüne ja männisalu. Oli see kõik siin ju kunagi kinnine sõjaväe tsoon, kuhu tavainimesel asja ei olnud.

Kolka neeme kandis oma päris mitmeid majakaid, kuid enamikke neist ei pääse ja võib vaadata vaid eemalt. Mikelbaka majakas on üks neist, mis küll ilusti auto teelt välja paistab, aga ligi sellele ei saa, sest see asub kellegi kortermaja hoovis eramaal. Kellel on aias mängumaja, kellel isiklik majakas. 

Kui Lätis eesti keelt väga tihti ei kohta, siis Kuramaal on siiski mõned turismi brozüürid eesti keeles siin-seal saadaval. Seda suurem oli avastamisrõõmu, et Mikelbakas asuv puidust laeva kujuline skulptuur “Purjelaevade sajand” omab lausa eestikeelset infosilti. See skulptuur on pühendatud 19.-20. Sajandi puulaevadele ja raudmeestele, kes lõid eeltingimused rahvuslikuks ärkamiseks. Nii oluline asi, nii kõrvalisele teele peidetud.

Liivlaste ajalooline keskus on Mazirbe. Seal on olnud liivlaste kultuurimaja juba sajandi jagu ja kui netist enne infot selle kohta otsisin, jäi mulje, et kultuurikeskus on lõplikult suletud, sest viimane info oli netis mitme aasta tagune. Seda suurem oli üllatus, et kohapeal on tehtud liivlaste kultuurimajja suvekohvik, nii et maja on täitsa olemas ja pisut ka külastatav. Otse kultuurimaja kõrval asub Mazirbe külastend ees seisvate sündmuste ja kohalike uudistega, millest nii mõnigi oli avaldatud paralleelselt Läti ja Liivi keeles. Lätikeelsest tekstist tegelikult ei saa ikka midagi aru. Küll aga olin väga üllatunud, et liivikeelset teksti olin täiesti suuteline lugema ja laias laastus seda ka mõistma - kõlas natuke võrukeele moodi. Augusti esimesel nädalavahetusel on suur liivlaste pidu “Mina um Livli. Ma tieb.” ja siis tuleb sinna ka Mari Kalkun esinema. Oled justkui maailma otsas, aga tunne on nagu kodusel Setumaal. 

Kolka, liivlaste suurim küla, otse Liivi lahe kaldal, on ikka väga meie Peipsi äärsete külade moodi ja sarnase hingamise ning tunnetusega. Iga natukese maa tagant müüakse suitsukala, küla läbiv tee on ääristatud puidust ja kivist väikeste majadega ning liivlaste keskuses tegutseb turismiinfo punkt, mis on avatud siis, kui seal juhtub rohkem külalisi olema, kuid muidu ametlike aegade järgi ežžõmpäva kuni pivapäva (esdmaspäevast pühapäevani) 9:30-17:00. Liivlaste keelest on ikka enamjaolt aru võimalik saada küll.

Kolka neem ise on väike merest välja ulatuv maa kolmnurk, kus kokku saavad kaks lahte ja mis jääb tegelikult otse Abruka saare vastu. Mazirbest on Saaremaale vaid 30 km üle mere minna ja kui meie jaoks tundub Ruhnu kaugel, justkui vanajumala selja taga, siis Ruhnu võib Kolka neemelt olla isegi lühem maa kui Saaremaale või Iklasse. Kui Eestil on palju saari, siis Lätile pole jagunud ühtegi ja nii saavad nad vaid üle mere meie saari vaadata. Kolka neeme tipus on mitmel pool suured hoiatused väljas, isegi templiga löödud tasulise parkla piletile, et ujumine on rangelt keelatud, sest see on väga ohtlik, ilmselt kahe lahe kokkusaamisel tekkivate hoovustega tõttu, tahaks ma arvata. Nii jätsime oma ujumisasjad autosse, kuid Kolka neeme tippu kõndides avastasime sealt ülimalt rahuliku väga sooja veega mereranna, kus kohalikud mõnusalt suplesid. Parem siiski karta kui kahetseda, sest hoiatused pole väljas nalja pärast, vaid ikka asja pärast ja pole vaja kuskil tundmatus kohas vette hüpata. 

Kolka kandis läks ikka rohkem aega, kui algselt ka koos igasuguse varuga plaaninud olin. Tee tagasi Kuldigasse läheb läbi mitme väiksema linnakese, kuid suurim neist on Talsi, kus on nii Läti põllumajandusmasinat kui Talsi mõis, mis mõlemad huvitavad tunduvad, aga meie jaoks oli aeg juba hiline ning õhtusöögi soov oli juba suur. Googledasin ja vaatasin erinevatest äppidest, kuid kõikides söögikohtades oli keegi millalgi kommenteerinud, et toidud tulid pigem aeglaselt - õigemini, oli märkuseks lisatud, et toidud saime kätte kiiresti, kõigest tunni ajaga! Ja seda isegi kebabi kiirsöögi kohas.  Lätlastel teenindusega tõesti aega on ja söögi pausiks tuleb aega varuda nagu Itaalias või Prantsusmaal, kus normaalne lõuna kestabki 2-3 tundi, mitte 20 minutiga söönuks, nagu meie harjunud oleme.

Talsi keskel on pargi ääres ilus järv ning kergelt künklike munakivi tänavatega meenutab vanalinn väga Viljandit. Otse järve kaldal on Jazz Cafe söögikoht, mille olin juba enne valmis vaadanud, aga kahtlesin sinna mineku osas just nimelt ooteaja kommentaaridest lähtuvalt. Et oli pühapäeva õhtu ja peale meie oli seal vaid üks väike laud, siis küsisin teenindajat kohe toidu ooteaegadega kohta. Kui ta täpsustas, kas meil on kiire, lubas ta, et köök valmistab toidud vähem kui poole tunniga. Ja tõesti, nii oli! Söök oli aus, hinnad mõistlikud, tempo hea ja teenindus igati meeldiv, lisaks ka imeline vaade õhtusele järvele, kus pardid üksteise võidu ujusid ja väike turisti rong puhkepausiks peatus. Otse sama kohviku kõrval järve ääres on ka üks suur sein puidust nööpidega - väga sobilik koht kuldpulma reisile mu emale poseerimiseks vihjeks tema neiupõlve nimele. 

K nagu Kuldpulmad!

Riias tervitas meid imeilus suveilm. Olen meie reisiplaani küll üsna täpselt paika pannud, aga siiski arvestanud sinna sisse omajagu paindlikkust ja tean juba ette, et kui me igale poole ei jõua, kuhu mõelnud olen, on see igati ok. Nii otsustasime hommikul jooksvalt, et teeme igaüks omal käel Riias väikse jalutuskäigu vanalinnas, enne kui taas teele asume ja suuna Kuldiga poole võtame. 

Mu vanematel on täna kuldpulmad! Nende esimene väike pulmareis toimus ka Lätti, kuigi teise regiooni, nii et seda sümboolsem on see reis seekord koos ette võtta. Olen lapsepõlves küll palju kordi nende reisi lugusid kuulnud, aga nüüd on see ometi kuidagi teistmoodi - teistsugune ettekujutus ja arusaam, olles ise omajagu reisinud, ja mõningaid asju ongi raske ette kujutada. Meile on nii loomulik, et enne reisile minekut ma broneerin majutused ette, sest kõrghooajal kuskil kohapeal midagi otsida ja suuremale seltskonnale oleks täiesti lootusetu ja mõeldamatu. Viiskümmend aastat tagasi ei olnud mingit ette broneerimist ja kui kellelgi oligi mingit kontakti majutuse kohta kuskil jagada, toimus kogu suhtlus posti teel. Tol ajal reisiti telkidega ja need ei olnud mugavad lihtsalt lahti käivad kerged ja Varblas, olid peokülalistele vanemad päev enne pulmi ise üles pannud telgid ööbimiseks. Külalisi oli 60-70 ringis, nii et neid telke pidi ka olema omajagu. Ja kui tellitud bussiga sai õhtul peokohta, pidi igaüks ise järgmise päeva õhtul peokohast tagasi koju liinibussiga saama. Täna täiesti mõeldamatu stsenaarium. 

Meie reisi ilmsestavad seekord suursugused mõisad. Ööbime Kuldigas Virkas Muiza kolme magamistoaga külaliskorteris ning siinkandis on ilusaid losse ja mõisu nii palju, et igaühte uudistama ei jõua ja kui tahtsime broneeritud õhtusöögi ajaks Kuldigasse jõuda, tuli meil teha valik. Esimesena jäi teele jalasirutuspausiks Tukumsis Durbe mõis, mis on lihtne kollane sammastega mõis, sarnane nagu Eestiski mitmeid on. Selle taga asub vana mõisapark, kust avaneb vaade alla orgu ja ümbritsevale külale. Kujutan ette, kuidas kunagi mõisahärra seisis seal kollaste lõvikujude vahel, muhelev ilme näol, jalutuskepp käes ja vaatas alla orgu oma valdustele. Mõisas sees on täna muuseum, kus on palju suursugust mööblit ja ajaloo huvilisel omajagu pikemat uudistamist.

Teine mõis meie teel oli Jaunmoku punastest tellistest loss. See on ikka väga suursugune ja tundub ideaalne koht olevat nii pulmade kui suurte pidulike sündmuste jaoks. Just siis, kui sinna parklasse maha keerasime, pakiti eilse õhtu punase roosi valikuid ja küünlajalgu autosse. Jaunmokus on ka hotell, aga sinna tuleb tuba broneerida oluliselt rohkem ette kui nädal või paar, sest kauni asukoha tõttu on see tihti täiesti broneeritud. Jaunmoku lossi ümbritseb imeline lossiparki koos tiigiga, kus on mitmed erinevad lilleaiad ja vaade juba eemalt on ahhetama panevalt ilus. Kui tahta veeta Lätis üks romantiline nädalalõpp, on see kahtlemata koht, kuhu tulla.

Tukums peaks olema rooside linn. Siin oli alles nädal tagasi roosifestival ja tänavatel peaksid olema haljasalad kaetud kõikvõimalike eriliste roosidega, mille kohta on linn isegi välja andnud roosi marsruudi jalutamiseks. Parkisime auto keskväljakule sooviga linnakeses veidi ringi vaadata ja lõuna leida ja kuigi linnakeses mõned söögikohad ka on, ei jätnud see linn mulle kuigi erilist muljet ja palju reklaamitud roose nägime vaid üksikuid ja kui poleks teadnud neid otsida, poleks neeed eriti silma hakanudki. Ei tea, kas me lihtsalt ei sattunud õigesse kohta, et selle linnakese võlu tabada või ongi siin head turundust tehtud pigem rohkem kui asi ise väärt on.

Lätlastelt, tundub, et aega on, eriti maakoha söögikohtades. Ei kiirusta keegi tellimust võtma ega sööke liigse tempoga valmistama. Siin peab söömiseks päriselt aega võtma, nii et tunne on pigem omane Lõuna-Euroopale kui Baltikumile. Aga kui söögid lõpuks lauda saabuvad, on need ausad ja olenemata kohast, kuumad ning maitsvad ja kõhu saab alati täis. Ei saaks öelda, et teenindus märkimisväärselt aeglane on, kuid nähtamatu on ta küll ja seda üpriski igas mõttes. Aga puhkusel olles ongi ju tegelikult aega. Aega istuda, nautida ja juttu rääkida. Eriti, kui oled koos oma kõige lähedasemate pereliikmetega.

Kuigi Lätis eesti keelt kuuled vaid turistidelt, siis võib siin eesti keel nii mõneski kohas veel üllatada. Kuldiga Bangert’s restorani aknalaualt leidsime kohalike vaatamisväärsuste turismibrožüüri eesti keeles, Durbe mõisa sissepääsu juures Tukumsi piirkonna eestikeelse vihiku lastega tegevusteks ja kui Rimisse minna, siis äpp ostupuldina ei tööta ja kassas eesti keelt valida ei saa, aga nii kui iseteeninduskassas kliendikaardi äpist ära registreerid, muutub kassa eestikeelseks. Tuleb tõdeda, et see kõik paneb turistina end tundma veidi kõrvust tõstetuna ja seda parema meelega jätad ka raha kohta, kus tunned, et sind külalisena väärtustatakse.

Veidi enne Kuldigat on pisike Sabile linnake, mis on Kurzeme piirkonna veiniregioon. Siin asub viinamarjamägi ja siin piirkonnas kasvavad viinamarjad pigem hästi. Juba aastakümneid on siin korraldatud juuli viimasel nädalavahetusel veinipäevi, kus kohalikud tootjad tulevad oma viinamarja ja marja alkohoolset joogitoodangut laadale tutvustama. Arvasin, et viinamarja mäele me jalutama ei jõua, kuid Sabile linnakeses asub ka Nuku aed (Doll Garden), mis on ühe memmekese initsiatiiv oma koduhoovis presenteerida erinevaid väikelapse suuruseid õlgedest tehtud kangaga kaetud riietatud nukke igapäevastes toimetustes. See aiake jääb täpselt linnakest läbiva kesktänava äärde ja on märkimisväärselt eriline vaatepilt. Et keegi on viitsinud selliselt nukke meisterdada, korras hoida, neid meie kliimas uuendada ja mõelda välja igapäevased situatsioonid, kuhu nukke tegevusse sättida, nõuab tõeliselt head fantaasiat ja kui siia kanti tulla, tasub sealt kindlalt läbi astuda.

Sabilesse jõudes märkasime kohe teede ääres parkivaid autosid - olime sattunud siia täpselt veinipäevade ajal. Kuigi viinamarjamäele me päriselt jalutama ei jõudnud, siis kohalike tootjate veini, siidri ja marjadest tehtud kange alkoholi ülevaate saime me küll väga hästi. Igal juhul, ajastuse mõttes täpp i peal ja tasus tulla. Kel soovi, saab siit laadalt ka uued viinamarja taimed kaasa otsa ning paar tänavavahet edasi on ka käsitöö laada osa, nii et vaatamist ja tegevust jätkub siin sel ajal pikemaks.

Kuldiga on vana linn UNESCO pärandi nimekirjas. Siin asub Euroopa kõige laiem kosk, kuigi kõrguse mõttes üpris madal, mida ületab jõe poolt vana telliskivi kaarsild ja kõiki linna tänavad on kas munakividest või laotud kividest tehtud. Siin ilmselt ei imestaks, kui hobuvanker linnavahel vastu tuleks. Samas on kohvikud kaasaegsed, köök ja söök trendikas ning kvaliteet selline nagu oleks mõnes suuremas linnas. Kuldiga on koht nagu filmitseenist, kus kõik tundub päris ja samal ajal selline, et vaatad ja mõtled, kas sa ikka oled päriselt Lätis, siinsamas, kodule nii lähedal. Kevadel ja sügisel näeb siin ka hüppavaid forelle, kes püüavad selliselt koske ületada ja see pidi olema juba omaette vaatepilt. Suvel aga näeb hüppavaid inimesi, kes koske mööda ujumisriietes jalutavad või püüavad ronida. Igal juhul on see koht maaliliselt ilus.