Madeira on subtroopilises kliimas roheline saar. Erinevalt nii mõnestki muust saarest, kus me käinud oleme, kasvab siin palju kõrgeid puid ja kaljud isegi mäe otsas on kaetud põõsastike ja rohuvaibaga, mis mägedes 1200 meetri peal pole alati just tavapärane. Kui mööda saart ringi sõita, siis võib nii mõnegi koha segi ajada Kanaari saartega, mis on siit vaid ca 500 km kaugusel üle mere, ainult et inimesi on siin oluliselt vähem ja tunneleid väga palju rohkem.
Madeira elu muutus oluliselt Portugali Euroopa Liiduga liitumisel, kui 1990ndatel ehitati siia ca 150 erinevat tunnelit, nii et tõesti võib juhtuda, et sõidad paari kilomeetrises tunnelis, mis lõppeb ringteelt ja kohe peale seda algab järgmine paari kilomeetrine tunnel või lõppeb üks, on hetk päevavalgust ja kohe algab uus tunnel. Erinevate allikate põhjal konkureerivad kaks tunnelit Madeira kõige kallima tunneli tiitlile - pikim, 3,1 km pikkune kahesuunaline Encumeada tunnel läks omal ajal maksma ca 80 miljonit eurot, mis teeb kilomeetri hinnaks ca 26 miljonit, ent Canical-Machico 2,8 km tunnel maksis üle 100 miljoni euro, kuid see koosneb kahest paralleelselt torust ehk neljast sõidureast, mis vähendas piki kaljuserva kulgevat ohtlikku teekonda 3-4 tunni pealt umbes 20 minutile. Märkimisväärne ajavõit. Igal juhul on tunnelite ehitamine kallis lõbu ja siinkohal võib julgelt öelda, et maksumaksja raha on küll õigesse kohta läinud.
Madeira liiklus on rahulik ja pigem paistab siin olevat lõunamaale omane suhtumine, et aega on. Kui on vaja keset teed kellegagi korra juttu ajada, siis peatatakse auto ja teised ootavad viisakalt. Liigelda on siin üldiselt lihtne, teed on hästi märgistatud ja autosid ei paista olevat liiga palju ning liikluskultuur on viisakas, kui need just turistid ei ole. Täna õhtul olime just Porto Monizi tasulisest parklast päikeseloojangul lahkumas ning ootasime tõkkepuu juures teise auto taga, et see välja sõidaks, kui too auto hoiatamata ootamatult suure hooga tagurdama hakkas. Õnneks M reaktsioon oli kiire, tagurpidi käik sisse, gaas põhja ja nii kiiresti selja taha, kui minna andis. Seljataha tagurdades enam vaadata ei jõudnud ja küsimus oli murdosa sekundis, kas pääseme kokkupõrkest või mitte. Vedas, et meie taga rohkem autosid polnud ja parkla oli üldiselt sisuliselt tühi. Signaali peale ehmatas ees olev auto vist isegi ära, tegi kannaka ja kaapis kiiresti parkla teise otsa. Tundus, et need prantsuse turistid kained polnud. Nii et kuigi Madeiral autot rentides soovitatakse võtta täis kindlustus peale, kuigi oleme varasemalt palju kitsamates oludes sõitnud palju rohkemate autode hulgaga, siis idiootidest teiste turistide vastu aitab tõesti vaid lisakindlustuse olemasolu.
Madeira lõunarannik on saare kõige päikeselisem osa. Siin on pisikesed külakesed ja linnakesed, mis mäe nõlvadelt otse mereni laskuvad, jättes linnakese suuruseks vaid mõne tänava, kus on hulk restorane sadamakail või kivise ranna promenaadil ja väikeses sadamas. Maalilised ja nunnud vaatepildid. Huvitav on aga see, et kui mujal maailmas sellistes kohtades ringi käia, on palju tursitsile suunatud teenuseid - küll püüab keegi midagi külastajale maha müüa oma ajutiselt laiali laotatud müügiletil, püütakse meelitada restorani, on hulk suveniiri poode, pakutakse müüa vett ja muud sellist, siis Madeiral seda üldiselt pole. Vaid Funchalis oleme näinud mere ääres kivi servale laiali laotatud paari üksikut müügipunkti, väikseid poode kust vett osta otsi ise taga ja keegi ei paku ranna ääres ei rätikud aga muid suveniire osta. Väidetavalt ei ole Madeiral kõrg- ja madalhooaega turismi suhtes, aga praegu on turiste siin küll üsna vähe, nii et paljud kohad on sisuliselt vaid iseenda päralt, aga siiski nii piisavalt palju, et teisi inimesi kohtad regulaarselt ja kui üks läheb, siis teine tuleb, ent ülerahvastatust pole kusagil olnud.
Lõunarannikul on Camara De Loboses väike vaateplatvorm, mis on ehitatud klaaspõrandaga otse kaljuservalt 580 meetri kõrgusele ookeani kohale. Mulle üldiselt kõrgused ei meeldi ja on tükk tegemist, et end kokku võtta ja klaasist platvormile astuda, kuid meie laps vaatab seda lõbuga pealt ja tunneb end seal täiesti vabalt, tirides käest kaasa. Sellistel juhtudel tuleb oma mugavustsoonist sõna otseses mõttes ikka korduvalt välja astuda.
Madeira on tehniliselt üsna hästi arenenud maa. Nii saab vaatamisväärsuste juures tihti osta piletid veebist, et ei peaks kuskil sabas seisma. Skaneerid QR koodi, paned piletid ostukorvi, maksad krediitkaardiga ära ja hetk hiljem on sul virtuaalsed piletid meilis, millega saad QR koodi alusel väravast läbi minna. Lihtne, kiire ja väga mugav.
Üldse, turist on siin ikka oodatud ja meeldivalt teenindatud. Avalikes kohtades on tualetid olemas tihti ja reeglina tasuta või 50 sendise mündi eest. Kui esineb ka selliseid, kus pole prill lauda ja seepi, siis WC paber on üldiselt siiski olemas ja tualetid on reeglina puhtad ega haise. Mähkmete vahetamise lauda on küll harva ja vähem kui mõnes muus turistikas kohas, aga see on esimene koht, kus näen mitmel pool eraldi spetsiaalselt lastele ehitatud tualette. Mänguväljaku kõrval Santa Cruzis oli eraldi tüdrukute ja poiste vets madalate väikeste pottide ja madala kraanikausiga. Porto Monizi ujumiskoha kõrval asuvas hotelli restoranis oli nii uhke laste WC, mis oli lausa sviit - ruumikas, puhas, väikese poti ja madala kraanikausi, mähkimislaua ja laste suuruses tugitooliga. Nii uhket varianti pole ma veel varem kohanud. Selline on lapsesõbralik ühiskond ja lähenemine ning muul maailmal on, millest siin õppida.
Porto Moniz on Madeira põhjarannikul tagumises nurgas väike linnake mere ääres, millele avaneb mäest alla sõites lummav vaade. Täna olid siin suured ookeani lained erilise tuuleta. Selline lainetus ei pidada siin tavapärane olema, kuid sinine vahutav vesi pakkus sellist vaatemängu, et jälgisime seda suu ammuli. Porto Monizis on ookeani äärde ehitatud välised ujumiskohad ja basseinid, kuhu merevesi end sisse ammutab, ent mis pakuvad mugavat, turvalist ujumiselamust. Täna oli laine nii tugev, et lõi üle basseini serva kivide ja loomulikult on sellisel juhul ujumiskoht suletud. Küll aga oli vaatepilt imetabaselt lummav, mida olekski võinud vaatama jääda, kui õhtupimedus poleks peale tulnud. Mägedes on veel midagi erilist ööpimeduses - kui mäe jalamil paistavad taamal tänavavalgustus ja majad säravate süttinud tähekestena ning seal samas kõrval peegeldab valge ümmargune täiskuu tagasi otse ookeani lainetust. Pimedad ööd on siin tegelikult säravad.
M võttis päeva videoga kokku: https://youtu.be/mrcuiJiZyUk
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar