Paketireisi juurde käib selline omapärane asi, et reisi alguses tahab kohalik reisikonsultant kokku saada ja reisi osas natuke nõu anda. Kuna aeg oli tema poolt ette seatud keskhommikusse, tegime veidi peale hommikusööki aega parajaks ja jalutasime vanalinnas üsna sihitult ringi. Peagi sai selgeks, et kuigi Funchal on küll mäe jalamil ja kergelt künklik, siis sellegi poolest tundub vanalinna ümbrus üsna kompaktne ja avastasime end kiiresti taas juba tuttavatest kohtadest.
Siinne elurütm tundub olevat veidi teine kui muidu lõuna-Euroopas. Ei ole märganud, et kohvikud või restoranid oleksid avatud veidratel aegadel nagu Kanaaridel, kus me ei suutnud päriselt välja raalida millal üldse mõni söögikoht või kohvik oleks lahti olnud. Vähemasti siin ringi jalutades tundus, et iga natukese aja tagant on mõni avatud söögikoht. Ja igal pool on rahvast. Hommikul kella 10 ajal olid söögikohad kohalikke täis. Kas see oli hiline lõuna või varajane hommikusöök? Seda ei suutnudki ma läbi hammustada. Igal juhul seisid inimesed ka tänaval järjekorras, nii et päris juhuslik see söögi aeg olla ei saanud.
Mere äärest, vanalinna servast läheb köisraudtee otse üles mäkke, kus asub Monte Palace Madeira troopiline aed. Köisraudtee oli vanasti saarel nädavajalik, sest loodusliku eripära tõttu on Madeira järskude nõlvade ja sügavate orgudega kivine saar, mille asukoha osas on loodus helde olnud - siin kasvab sisuliselt kõik, mida inimene kasvatada tahaks ning saaki on võimalik koristada mitu korda aastas. Küll aga on olnud keeruline saada see saak mägedest mere äärde ja tagasi, nii et kuigi suusatada siin üldiselt ei saa, on Madeiral köisraudtee üldiselt levinud ja suusalifti gondlid olid hädavajalikud kauba üles-alla liigutamiseks. Tänapäeval on need küll rohkem turistide meelelahutus, kuid teeb muidu võimatuna näiva mitme kilomeetrise mäkke tõusu jalavaeva väga meeldivalt olematuks.
Köisraudtee peatuse juures lookles tänaval pikk saba ning M&M võtsid seisukoha kuniks ma otsima läksin kust pileteid osta saab. Madeira on selles osas mõnusalt kaasaegne, et sisuliselt igal pool kohtad mõnda QR koodi, mis sind abistada tahab. Nii on piletimüügi leti ääres seinal QR kood veebist pileti ostmiseks, kui sabas seista ei taha, ja restoranis tšekil tagasiside jätmiseks teine säbruline kuubik, kuid ka pangakaardi makseterminalil saab panga äpiga koodi skaneerida ja makse kinnitada, kui viipemakset teha ei soovi. Isegi kirikus on ajaloo lugemiseks QR kood eraldi välja toodud ja annetada saab moodsalt pangamakse terminaliga QR koodi skaneerides või viipemakstes. Skaneerisin köisraudtee pileti ostu koodi ära, jõudsin sellega üsna lõpule, aga miskipärast jooksis leht siis kokku, kui pangas makset autentisin ja nii läksin ikkagi tavalisse piletikassasse. Hetk enne seda oli M sõnumi saatnud, et nad said juba uksest sisse - see järjekord liikus uskumatu kiirusega ja kuigi piletikassas minu ees enam järjekorda polnud, siis jõudsin M&M juurde tagasi napilt enne seda, kui meie kord oli piletikontrollist läbi minna.
Monte Palace Madeira troopiline aed on koloniaalstiilis troopiline aed sõna otseses mõttes. Selline tunne on nagu oleksin sattunud mõnda suhkruroo kasvataja iidsesse mõisa, kust mäe otsast lookleb allapoole kõikvõimalike eksootiliste taimede, lillede ja skulptuuridega risti-rästi teede ja treppidega imeline aed, mille kõikide soppide avastamine võtaks tunde, kui mitte päevi. Jätsime esimese hooga oma kergkäru kassa juurde käruparklasse, kuid õige pea läks M tagasi ja võttis meie käru kaasa, sest lapsel tuli lõuna une aeg peale.
Saanud lapse tuttu, olime tõsise dilemma ees - kui meie kergkäru saab üldiselt väga hästi hakkama plaaditud tänavatel ja väikestest siledatest kividest laotud teedel, siis piklike tillukeste munakivi teedega põrgatab ta last päris kõvasti ja üldiselt kipuvad ka rattad kinni jääma. Aga see, mis meie ees avanes, oli just piklike munakividega sillutatud tee, mis vaheldus lugematu arvuga kitsaste treppidega. Mis seal ikka - liikusime teo sammul allapoole ja kust edasi ei saanud, seal võtsime lapsevankri magava lapsega kahe vahele ja tassisime alla. Õhk oli meeldivalt soe, 23 kraadi juures, päikesepaisteline ja nii suure niiskusega, et pidevalt oli tunne nagu õhus oleks kerge, peaaegu märkamatu uduvihm. Sellises olukorras mööda treppe kapata, ca 20+ kg käru koos lapsega kaenlas, oli rohkem kui korralik jõutreening koos kardioga. Paar päeva veel niimoodi ja trennile on nii hea baas alla loodud, et tagasi kodus olles oleks kahju seda raisku lasta.
Monte Palace Madeira aed on tõesti selline nagu oma parimas ettekujutuses arvata võiks. Ma pole Balil käinud, aga miskipärast oma vaimusilmas kujutan ma Balit või Sri Lanka loodust umbes sellisena ette. See laiub enam kui 70 000 m2 ning oma enam kui 200 aasta pikkuse ajalooga on sisuliselt mõisakompleks, kust häärberi juurest avanem imeline vaade all-linnale ja ookeanile, samas kui pilku ülespoole viies haarab silm vaid erinevaid koskesid, palmipuid, tuhande aasta vanuseid oliivi puid, tiike flamingode ja luikedega, lõpmatul arvul kitsaid kivitreppe ja sillakesi looklemas roheliste eksootiliste põõsaste ja aasiapäraste skulptuuride vahel, sekka eksimas ka kolmel korrusel laiuva kunstimuuseumiga, kuhu igale tasandile on erinevast kohast sissepääs.
Kui olime juba paar tundi seal aias veetnud koos lõunapausiga ja lugematul arvul treppe läbinud, arvasin, et oleme juba üsna aia alla otsa jõudnud, kuid kaarti vaadates avastasin, et oleme endiselt esimese kolmandiku peal. Kui tihti tunduvad parkide ja aedade kaardid pigem ülepaisutatult keerulised ja suured, siis siin olin pigem hämmingus vastupidise üle. Umbes 2/3 tee pargi peal, häärberi kõrval, kus asub pargi suurim kosk, mille alt on võimalik lihtsasti läbi jalutada, kus ujuvad suured valged luiged ja pakutakse osta värskelt tehtud Pina Coladat, mida serveeritakse tühjaks lõigatud ananassi koorest, lähevad vanaaegse olemisega uhked elektri bussid tagasi üles mäe jalamile, kust on pargi sisse- ja väljapääs. See oli küll hästi kulutatud 5 eurot inimese kohta.
Olen alati suhtunud kerge reservatsiooniga reisiraamatute ajakulu soovitustesse, sest oleme korduvalt kogenud, et käime nii mõnedki kohad kiiremini läbi kui seda ametlikult soovitatakse. Siin pargis on aga asjalood teisiti. Monte Palacisse tulles tasub plaanida selleks sisuliselt terve päev, kui tahta kõik kohukesed läbi käia. Arvestada tuleks ka sellega, et kui pole täiesti kuiv ilm, nagu täna meil, võivad kivikestest konarlikud teed üsna libedaks muutuda, nii et hea matkajalats kulub siin kindlasti marjaks ära. Ja lastel ei tasuks lasta siin vabalt joosta, sest servad on piirdeta ja kui siin rahulikult liikuda, pole midagi ohtlikku, ent lapsed võivad joostes lihtsasti ebatasasel pinnal komistada ja kukkuda - nii nägime üht väikest tüdrukut istumas oma isa süles, jääkott verisele kuklale surutud ja kiirabi ootamas. Sellist juhtumit küll kellelegi soovida ei taha.
Monte Palace pileti hinna sisse kuulub ka Madeira veini degustatsioon ühele veinile. Madeira veini eripära on see, et tulenevalt ajaloolisest situatsioonist, kus veini transporditi merel pikalt mandrile, jõudis see vahepeal tünnides üle kuumeneda, muutes selle maitse omapäraselt magusaks, kuid andes nii ka veinile omaduse oma maitset lõputult säilitada, nii et ka pikalt avatud pudelis maitse ei muutu. Tänapäeval püüavad veinitootjad tehislikult sama tulemust saavutada ja nad on selle lihvinud peensusteni. Sisuliselt meenutab Madeira vein jääveini, kuid selle eripära on kuumutamise asemel vastupidiselt just viinamarjade külmuda laskmine. Küll aga on Madeira ikkagi veini ja alkoholi maa ja seda nad siin teha oskavad.
Madeiral toodetakse nii õlut, rummi, veini kui üht-teist alkoholi mõttes veel. Kuna siin on troopilised puuviljad vabalt saadaval, siis üheks traditsiooniliseks joogiks on poncha - suhkruroo rummil baseeruv väike kokteil, kus rumm segatakse värskelt pressitud puuvilja, traditsiooniliselt apelsini ja sidruni koos viljalihaga mahlaga, lisatakse tilk mett ja serveeritakse ilma jääta väikeses klaasis. Õlut oskavad nad ka siin teha - kohalik hele õlu on lahja, kuid mahe ja mitte viha maitsega. Brittide seas väga poppi õllelimonaadi teevad nad ka kohapeal lihtsalt - võtavad vaadiõlle ja panevad selle klaasi pooleks Spritega. Maitseb paremini kui kõlab.
Kuigi oleme siin saarel olnud vaid napilt üle 24 tunni, on inimestest esmamulje väga meeldiv. Teenindajad on sõbralikud ja tähelepanelikud ning kui ka midagi nihu läheb - näiteks unustatakse pearoad kööki saatmata ja peale 35 minutit selle meelde tuletamist hakkavad äkki kõik jooksma, toovad lauda tasuta kiire suupiste ja pakuvad tasuta lisa jooki ning vabandavad korduvalt ette ja taha, nii et hoolimata tühjast kõhust on see vägagi meelt liigutav - oskavad nad selle kogemuse positiivseks pöörata. Kui kelleltki nõu küsida, on nad pigem ausad ja avameelsed, kuid abivalmid ning otsivad sulle välja kiirelt mõne soovituse, lisades ka juurde kui nad ise seda kunagi proovinud pole või kas tegelikult tasub sinna minna või mitte. Nii soovitas hotelli üks administraator meile restorani, kus saaksime ka õhtusel ajal pannkooki tellida, mida üldiselt väga õhtuste restoranide menüüs ei ole. Või Monte Palaci teenindaja ja ka reisikonsultant mõlemad ütlesid ausalt, et punutud kelkudega asfalti sõitu nad ei soovita, sest jääd poole mäe peale ja siis pead ise mõtlema, kas viitsid veel kolmveerand tundi jala mäest alla kõndida mööda kitsaid munakivi autoteid või võtma takso, mis pole kõige soodsam lahendus. Ja samal ajal pakkus Monte Palaci teenindaja meile välja oma lemmik koha, kuhu turist tihti ei satu. Märkisin selle ära ja ehk saame mõni päev ette võtta.
Madeira üks veider ajalooline traditsioon on punutud kelkudega mööda teed alla liuglemine. Kui selle kohta netist ilma piltideta põgusalt lugesin, arvasin, et tõlkisin midagi oma peas valesti, aga tõesti, nii see on - siin sõidetakse puidust jalgadega laiade punutud kelkudega alla mööda asfalti. Kui Monte mäe otsas ära käia, on alla võimalik sealt tulla mitmel viisil - gondliga mööda köisraudteed, bussiga, jala, taksoga või autoga, aga ka koos täiskasvanud meestega puidust punutud korvis mööda asfalti kelgutades. Toboggan ongi sõna otseses mõttes umbes kolme inimese laiune punutud saan, millel on puidust jalused ja millega mäest 2 km mööda avalikku autoteed alla sõites teevad hoogu, pidurdavad oma kummitaldadega kingadega ja juhivad puidust jalastel seistes kaks valges vormis õlgkaabudega meest, keda kutsutakse carreiros. Algselt oli selline punutud korvidega kelgutamine vajalik just kauba transpordiks mäest alla, aga nüüd on sellest saanud ainulaadne turismi atraktsioon. On need madeirakad ikka leidlikud - ühe gondliga saab üles Monte Palaci troopilises aeda, samas kõrval teine köisraudtee viib botaanika aeda ning lõpuks saab mööda asfalti soojas kliimas ka vabalt kelgutada. Kes ütles, et kelgutamiseks on rattaid või lund vaja?
Kuigi päikse UV on hetkel madal, ainult 3-4 ehk selline päike väga ei võta, siis nädal tagasi oli siin UV olnud 11, mis põletab nahka kiiresti. Meie heleda naha osas soovitavad kohalikud kindlasti ka 3-4 UV taseme juures korralikku päikesekreemi peale panna, sest päike on siin salakaval. Ja valgus harjumatult ere. Meie siniste silmade osas ütleb prillipoe müüa kohe, et peaksime siin alati kandma nii päikeseprille ja lapsed kindlasti lisaks ka nokamütsi, sest meie sinised silmad on nii heledad, et siinne eredus teeb muidu silmadele kiiresti haiget. Kui eile naersin M-it, et ta unustas oma päikseprillid Eestisse ja pidi siit üsna kallid, ent korralikud prillid asemele ostma, siis eile õhtul hotelli toast läbi tulles panin toas olles oma päikseprillid kuhugi niimoodi korraks käest ära, et neid ei olegi meil õnnestunud üles leida, kuigi vaatasime igale poole. Hommikul ei jäänud muud üle, kui prillipoe uksest sisse astuda ja üht-teist proovida. Leidsingi paari Ray Ban päikeseprille, mis mulle päris meeldisid. Kui hinda vaatama hakkasin, pidin ikka kaks korda mõtlema, kas emotsiooni ost on väärt sisuliselt lennukipileti hinda kuhugi puhkusele Euroopasse, kuigi teenindaja lubas teha veel lisaks 15% allahindluse. Veidi kriipiva südamega need prillid minust sinna poodi jäid ja ostsin kiire lahendusena tänavalt Senegali mehe käest kümme korda soodsamad RayBani-laadsed prillid ajutise lahendusena kuniks satume veidi mõistlikuma hinnaga kvaliteet päikseprilli poodi. Loodetavasti pole selle reisi taks paar päikeseprille päevas.
Mulle meeldib Funchali vanalinna lõõgastunud melu. Tänavakohvikutes ja restoranide terrassidel istuvad ööpimeduse saabudes säravate lampide ja valguskettide all inimesed ning naudivad rahulikku õhtusööki. Kui Mercado de Hamburgesa restoranist, kus on äraütlemata lai burgeri valik menüüs ja ühe võimalusena ka soetada 500g pihviga burger, mille konsumeerimisel üksinda poole tunniga saad kingiks ka t-särgi ja nime seinale ning kogu eine tasuta, tagasi hotelli poole jalutasime, kuulsime kuskilt mõnusat muusikat. Tänavanurk edasi märkasime kleenukest noormeest kitarri mängimas ja laulmas - tema hääl kostis hästi ja muusika oli selgelt nauditav. Muusiku vastas monumendi jalamil istusid mõned inimesed ja kuulasid mõnuga. Meie tütar on suur tanstulõvi ja kuigi hetk varem oli ta kärus olles väga unine ja pikast päevast väsinud olnud, siis nüüd poissi kitarriga laulmas kuuldes, tahtis ka kindlalt tantsima minna. Läksime. Veidi aja pärast enda ümber ringi vaadates avastasime, et lisaks meile olid ka spontaanselt tantsima tulnud veel 3-4 last koos peredega, kes kõik tantsisid öisel Funchali vanalinna tänaval. Lihtsalt imeline.
M video tänasest päevast: https://youtu.be/5kZ9cCV1_hE
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar