Risti läbi Madeira saared lõunarannikult põhja rannikule saab üle mäe. Oleme mitmetel saartel mäe otsa sõitnud ja need kogemused on olnud üsna erinevad. Madeiral on tegelikult mitu mäge - kõrgeim Pico Ruivo 1862 m, mis asub saare keskel, siis Pico das Torres 1853 m, kuhu on ligipääs väga keeruline ja ametlikku matkarada sinna ei lähe, ning kõige tuntum tipp, Pico do Areeiro 1818 m, kuhu tippu viib auto tee. Kui Hawaiil Maui saarel naersime, et Ameeriklased on harjunud igale poole autoga saama ja nii viis ka lai asfalt tee üle 3500 m kõrgusele mäe tippu, siis väike lapse vanemana olen täna üli tänulik, et Madeira kõige tuntuma mäe tippu viib auto tee, nii et ka väikeste lastega on mägede külastamine väga lihtsasti võimalik.
Pico Areeirosse viib korralik asfalt tee ja kuigi mäe tipp on relevantselt kõrgel, ei kulge tee piki mäe külge serpentiini, vaid pigem mäe keskelt üle orgude ja nõlvade, mis omakorda teeb selle teekonna vähem närve kõditavad ja rohkem nauditavaks - puudub ebameeldiv külgtuul ning kuristiku serval sõitmise tunne. Terve Madeira saar on kaetud ilmastiku veebikaamerate võrgustikuga, kust on lihtsasti võimalik vaadata, kas ja kuhu tasub sel päeval minna, sest ilmastik on kiiresti muutuv ja kui ühes saare osas on vihm, võib teises olla lauspäike, nagu see vulkaanilistel saartel tihti on. Kuna meil on auto renditud vaid homse õhtuni, siis võtsime riski ilma kontrollimata - on, mis on ja kui näeme mägesid, siis näeme. Ilmataat oli meile täna igati armuline: mägedesse jõudes olid nii orud kui nõlvad kaunilt näha, päiksegi piilus, ilm oli sisuliselt tuuletu ja kuigi 1820 meetri kõrgusel näitas termomeeter autost välja vaid 10 kraadi, oli pool tunnikest seal jalutada õhukese pusa, lühikeste pükste ja rihmikutega igati ok. See 10 kraadi seal pole kaugeltki see, mis meil kodus niiskuse, rõskuse ja kontideni läbilõikava jahedusega. Siin on kuidagi kõik temperatuurid tuntavalt palju soojemad kui kraadiklaas näitab.
Tee Pico do Areeiro tippu viib läbi ürgmetsa, kus puude latvu ei ole näha ja tüved on jämedad, oksad kaetud samblaga ning maastikku katab roheline taimevaip. Sõnajalad on siin peaaegu minu pikkused ning kui kodus oleme hädas paarikümne sentimeetrise osjaga, millest kuidagi peenardes lahti ei saa, siis siin tervitasid meid mägedes kõrged, üle meetrised paksude vartega osja põõsad. Autost välja astudes tervitab kas eukalüptipuude või loorberi lõhn, sest loorber on Madeira põlispuu, mis kasvab saare niiskes mägimetsas ehk UNESCO maailmapärandisse kantud Laurisilvas. Kui tihti on mägede tipud väga kivised ja vähese loodusega, siis Madeiral on veel üpris suurtes kõrgustes täielik haljastus ja alles päris mäe tipus on pind veidi kivised, nii et punane muld saab lõpuks matkaradadelt välja paista. Mõistan täiesti, miks Madeira on matka maa ja siinsed rajad on äärmiselt populaarsed. Suur pluss on ka see, et igale raskusastmete on siin võimalik leida oma sobilik matkarada. Paljud turistid pidid tegema selliselt, et tulevad bussiga sobilikku matkaraja algusse - olgu öeldud, et bussid peatuvad küsimise peale igal tee- ja tänava nurgal - ja tellivad matkaraja lõppu endale sobilikuks ajaks ette takso vastu, et tagasi linna saada.
Pico de Areeiro tipus asub nii vaateplatvorm kui radari kuppel. Omaette keeruline võib olla seal parkimiskohta leida, kuid natuke maad allpool asub suur parkla, kui mõnesaja meetrist matka ülesmäge ei pelga. Parkimine tipus on tasuline, mis on vägagi mõistlik, arvestades sealset turistide hulka, ja piiratud tunnise maksimaalse parkimisega, millest pool tundi on kõigile tasuta. Sealt samast saab alguse ka kõigile sobilik 1,2 km pikkune matkarada ühes suunas, kuhu on võimalik netist soetada 3 eurone pilet või kohapeal raja alguses vestides meestele kaardimaksega tasuda. Nutikas lahendus - kõik võimalused on antud selleks, et saaksid ausalt ja mugavalt oma tasu äramaksta kättesaadava hinnna eest ning nautida kogu elamust. Madeiral on üldse ka ekskursioonide hinnad relevantselt mõistlikud, jäädes ca 40 euro kanti inimese kohta. Seetõttu on lihtne valida, kas rentida ise auto päevas umbes kahe inimese reisi tasu eest või minna mugavalt väikebussiga saare ringile. Kui minna ise rendiautoga, aga plaane pole jõudnud väga ette valmistada, tasub hotelli vastuvõtu lauast või turismi infost võtta mõned tuuri operaatori brozhüürid, kes kenasti sobilikud vaatamisväärsused kaardile märkinud on ja nii mitmest variandist endale sobilik marsruut paika panna.
Madeira loodus on imeline. Siin vahelduvad mäed ja orud ning mägede vahel õrnust kerkib uus mägi, mis drastiliselt merre kukub või mõne kuruga vaheldub. Eriliselt kaunis on mägi muidugi öösel, kui majade ja tänavavalgustuse tuled säravad keset mäge, taamal täiskuu helk peegeldumas mäslevast ookeanilainetest otse kivisesse randa. See on ilmselt vaade, mida võib lõputult vaadata nagu ka päevasel ajal valgele vahutavate lainete kivide vastu üles pritsimist. Meres on midagi rahustavat ja igavikulist ning Madeiral on ookean lihtsasti vaadeldav peaaegu igalt poolt - kui mitte kalju servalt mere äärest või kivisest rannast, siis vähemasti enamike mägede pealt.
Saare põhjarannik näeb tihti udu või vihma või uduvihma ja seal on alati mõni kraad jahedam kui lõunas. Meil paistis täna särav päike, kerge sooja tuule ja 20+ kraadise soojaga. Viimased päevad on Madeiral olnud tavapärasest tiba soojem mille üle ka kohalikud rõõmustavad, sest eelmine nädal oli kolm päeva korralikult sadanud. Samas kui suvisel ajal on saare lõuna osas kuum niiskus, võin põhja rannikul vägagi mõnusalt leebe olla.
Paljudel vulkaanilistel saartel on lõuna osa kuivem ja päikeselisem, ent looduse võrra vaesem - Kanaaridel on lõunas reeglina kõrbesem ja põhjas roheline, kuid niiske, siis Madeiral Selist drastilist vahet looduses otseselt ei märka. Küll aga on põhjas ikkagi loodus kuidagi veel lopsakam, rohelisem, õitsvam. Mere piiril kasvavad banaani istandused, pooles mäes viinamarjad veini piirkonnana, kõrgemale minnes metsa-mäe karjamaad. Siin rohelistes mägedes on midagi, mis meenutab mulle Kreeka Peloponnese poolsaare künkaid, ainult lehmi ja lambaid on siin vaid üksikuid ning kitsi polegi me veel kohanud.
Toidu osas on üldine reegel, et lõuna rannikul tasub süüa liha ja põhja rannikul kala, aga see pole alati tõene. Oleme saanud imelisi mereande just lõuna pool ning kõige paremat liha hoopis keset kõrgmäestiku väikeses tee äärses külakeses Arraial Do Ribeiro Frio restoranis Pico do Areeirost põhja sõites. Koht, kus traditsioonilist espetada veiseliha grillitakse lahtisel tulel tehtud sütel ja serveeritakse loorberipuu oksast valmistatud rippuval vardal. Liha oli nii hõrk, õigesti küpsetatud ja suurepäraselt maitsestatud, et see sulas suus. Lapsele valmistatud pool portsu spagetti carbonara maitses kuidagi eriti hästi ja noored meesteenindajad lehvitasid rõõmsalt lapsele. Kui autosse hakkasime minema ning talu õues siga ja musti lambaid vaadates lapse lutt maha kukkus, läksin kõrval olevasse restorani küsima, kus nende tualett asub, et lutti loputada, mille peale sealne kelner võttis luti tangide vahele, läks leti taha ja lasi selle kohvimasinat keeva veega üle. Kui laps hiljem ühes kohvikus kukkus ja otsaette muhu sai, tõi teenindaja koti jääga ja kuigi väiksemates kohtades kõik inglise keelt ei räägi, siis paljud kohalikud jagavad, kui neil on kodus umbes sama vana väikelaps. Tänaval jalutades on tavaline, kui inimesed tulevad vastu ja lapsele lehvitavad või temaga suhelda püüavad. Nii väikesed asjad, aga teevad südame alt väga soojaks. See on tõesti koht, kuhu lapsed on väga oodatud.
Madeira põhjarannik on järskude, otse sinisesse merre langevate kaljudega piirkond, kus küll tee ääres seisukohti napib, ent on rajatud mitmeid vaateplatvorme imeliste ja maaliliste vaadete nautimiseks. Neile selgelt meeldib ka klaaspõrandaga kaljudest väljaulatuvate vaateplatvormide rajamine, sest saarel on neid vähemalt kaks, kus käinud oleme. Põhjaranniku oma on Faialis ning kõigile tasuta ligipääsuga. Raske on öelda, kus on saare parimad vaated ookeanile, sest igas kohas on mõni oma eripära. Tänase päeva ilmselt kõige erilisem vaade ootas meid Porto da Cruzis, kus laine peksis vastu Kivisild sellisel moel, et valged pritsmetega lendasid mitme meetri kõrgusele. On veel ikka võim!
Kui üldises plaanis on Madeira arhitektuur punaste kivikatustega sirgete seintega kivimajad, mis meie mõistes justkui kõik villad on, siis alati pole see nii olnud ja põhjarannikul Santanas oli traditsiooniliseks majaks hoopis kolmnurkne madalate senine ja kõrgete pilliroo katustega majad, millel aknad vaid ees seinas olid. Täna neid niisama ringi sõites tegelikult ei kohta, kuid linna keskmes on mõned näidismajad endiselt alles kõigile uudistamiseks.
Madeira külalislahkus on usaldusele põhinev. Meil on kuidagi juhtunud, et mitmel korral ununeb osa tellimusest restoranis, mille eest vabandatakse viisakalt ning kui see arvel kajastuma ei pea, hoolitsetakse selle eest, et arve korrektne oleks. Või kui teenindaja arvab, et makse läks topelt, otsib ta ise su söögilauast üles ja toob üle makstud summa sularahas tagasi. Ja kui hotelli katusel olev vanalinna vaatega baar suleb oma uksed õhtul kell 22, siis ei tähenda see, et inimesed peaksid siit lahkuma - lihtsalt baarmani tööpäev lõppeb, ta paneb müügileti kinni, aga igaüks võib istuda seal edasi täpselt nii kaua kui soovib. Siinsete inimeste täpsus ja heasüdamlikkus on midagi erilist, mida igas turistile suunatud sihtkohas tihti ei kohta. Siin oled kuidagi lihtsasti oodatud.
M võttis päeva videoga kokku: https://youtu.be/BPIr51yenG4
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar