Hommiku alustasime supermarketis, et leida endale midagi hamba alla ja vaadata välist kõvaketast, kuhu fotoka pilte lisaks arvutile backuppida, sest nagu tundub, siis Internetti me neid vahepeal kuidagi üles täies mahus ei saa. Supermarket omandas minu sõnavaras aga sootuks uue tähenduse. Hommikul kell pool üheksa keskusesse astudes leidsime enda eest mereandide, liha, juustu, puuviljade ja värske saia eraldiu suured letid, kõik täis värsket kaupa, justkui eraldi väiksed poekesed. Nende taga laius kaks suurt meie mõistes tavalist supermarketit, kus kõiki neid samu asju samuti müüdi. Ühes kaubanduskeskuses kaks suurt toidupoodi... lisaks eraldi suurtele lettidele. Seda Eestis ei näe. Kella üheksast avasti ka kõik teised poed ning leidsime endale ka välise kõvaketta.
Tunnike hiljem saabusime Blue Mountainsi mägedesse. Blue Mountains laiutab üle miljoni hektari suurusel maalapil ning ajalooliselt peetakse neid umbes 10 korda vanemaks kui Ameerikas olevat Grand Canyonit. Seal kasvavad ka mõned haruldased puud, mis on sisuliselt sama harva leitavad kui dinosaurused tänapäeval, omades vanust mitmekümnete tuhandete aastate taha.
1813. aastal jõudsid kolm Eurooplast: Wentworth, Blaxland ja Lawson mägede vahelt kanuuga pikalt mägedest alla langeva vee koseni. Sinna olid varem jõudnud ka teised Eurooplased, ent otsa ringi pööranud ja oma teekonna lõpetanud. Ka need kolm tüüpi vaatasid, et kosest pole neil kuidagi võimalik üle saada. Küll aga tagasipöördumie asemel küsisid nad aborigeenidelt, kuidas üle mägede jõuda, teades, et aborigeenid on mägesid aastasadade jooksul pidevalt ületanud. Aborigeenid soovitasid neil mitte jälgida kosest langeva vee voolu, vaid minna piki jõemägesid. Et nad olid esimesed Eurooplased, kes suutsid mäed ületada, hakati suuremat koske kutsuma Wentworthi koseks. Kunagi oli levinud ka linnalegend, et Sydney poolt tulles mägesid ületades jüuab välja Hiina. Ilmselt tol ajal geograafiast veel palju ei teatud. Blue Mountainsisse on ehitatud pikad ja korralikud enamjaolt kividest tahutud trepid ja teed vaateplatvormidega. Kunagi ammu oli Sydney linnapea andnud vangidele võimaluse ennast nö vabaks osta, ehitades 6 kuuga küik vajalikud trepid ja rajad valmis. Vangid olid töötanud ennast sisuliselt segaseks, kuid jõudsid enne tähtaega valmis ja saavutasid sellega oma vabaduse. Tugevad korralikult tahutud trepid ja rajad seisavad seal siiani.
Nagu raamatudki ütlevad, ei ole võimalik Blue Mountainsi kirjeldada, seda saab üksnes kogeda. Ja kogemus on tõesti võimas. Mägedele tema sinaka tooni annavad eukalüptipuud, mida mäe orgudes kasvab nii palju, et nende lehtede kumad tekitavad kõikvõimalikke ettekujutatavaid sinise toone. Punane kõrge ja tugev liivakivi, millel kaiguvad erinevatel tasanditel rohelised puud ja seda kõike nii kaugele kui silm ulatub. Ma pole küll Grand Canyonis käinud, ent nähtud vaated olid niivõrd imelised, et kardan Grand Canyoni osaliselt selle kõige kõrval kahvatumas.
Pärastlõunal asutasime end tagasiteele Newcastlisse, kuhu saabusime pimeda hakul nagu lubatud. Johnny oli meile andnud eelnevalt oma kodu kirleduse umbes alljärgnevalt: lähed randa, näed sinise aiaga maja ja seal ma olengi. See tundus piisavalt võimatu ülesandena, mis tegelikkuses oli sama lihtne nagu kirjeldatud. J elab täpselt ookeaniga liivaranna kaldal kortermajas. Tema korter läheb läbi kahe korruse ning jagab ta seda veel kahe neiuga. J on pärit Blue Mountainsist ning omab valgenahalisi aborigeenseid juuri, mis pidi seletama ka tema paljajalu tänaval kõndimist, kuigi tuleb nentida, et inimesi paljajalu tänaval kõndimas nägime me omajagu isegi Sydneys. Nüüd saan esimest korda aru, miks inimesed siin papudega toas käivad: tänavad on lihtsalt niivõrd puhtad. Seepärast saavad nad endale lubada ka lumivalgeid jalatseid.
J on nii uskumatu inimene, et kui teda ei näeks, kuuleks ja tema videoklippe ei saaks telekast vaadata kaamera vahendusel, ei usukski, et ta jutud tõesed võivad olla, ent on. Ta on veidi üle 30 aasta vana noormees, kes on reisinud üle 120 riigis, keskeltläbi aastas 12-s riigis. Ta on käinud Eestis 6 korda ning tuleb järgmine kord Eestisse augustis. Meie oleme talle umbes 16.-17. eestlastest couchsurferid. Tal on sisuliselt korralikult külastamata enamjaolt üksnes Aafrika riigid, kuid enda sõnul hakkab teda reisimine juba kergelt väsitama. Sel aastal on ta käinud juba Balil ja Tšehhis ja ilmselt kusagil veel, kuid mulle ei jäänud lihtsalt meelde. Nädala-paari pärast läheb ta Fidžile.
Ta jutud on uskumatud. Ja ta on ilmselgelt hulljulge, kuid maailmarändurid ilmselt ongi. Tal on lihtne leida võõrastega ühsit keelt. Eelmisel aastal külastas ta muuhulgas ka Iraani ja Iraaki, kergelt imestades, miks ta peale enda kuigipalju turiste sealkandis ei kohanud. Ei tea küll, miks... Lisaks maailmas rändamisele on ta palju ringi käinud ka Austraalias, sh koos haidega ujunud. Hulljulge.
Ilmad on siin iga päevaga soojemaks läinud.Peagi tahaks ka ise saada sooja ooekanivette, kuid ainult tuvalises kohas, kus haidega vees kohtuda ole võimalik. Austraalias on ka selles mõttes huvitav, et isegi suurlinnas on võimalik vaadata rahulikult tähistaevast ning linnatuled seda ei häiri. Proovige vaadata taevast Tallinna kohal.
Homme täitub M elus uus verstapost. Plaanime päeval minna Hunter Valley veiniregiooni ja J sõnul pidi tal homme õhtul kodus pidu toimuma, justkui tellitult.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar