kolmapäev, 5. mai 2010

Pidu Austraalia moodi

Kella üheksani hommikul oli tänaval tasuta parkimine. Selliste asjadega tuleb arvestada juhul, kui plaanid pikemalt peatuda rajoonis, näiteks nagu linna suurim rand, kuhu teised üldjuhul tulevad aega veetma. Meie elupaik eilsel ja tänasel ööl aga asub just nimelt Newcastles ookeani kaldal. Nagu enamikes linnades Austraalias, on ka siin parkimise pikkus limiteeritud: tasuliselt maksimum 4h.

Ilm oli täna meie jaoks tõsiselt suvine. Kraade täpselt ei tea, aga lühikeste varrukatega pluusi ja seelikuga olla oli enamusel ajal täiesti sobiv. Vahepeal kiskus korraks pilve ja maa oli märg, kuid meil vihma kohata ei õnnestunud. Küll aga nägime tagasiteel Hunter Valleyst linna eemal sähvivat äikesepilve.

Hunter Valley on Austraalia vanim ja kuulsaim veiniregioon, milles asub üle 120 veiniistanduse, kus pea igaühes on võimalik veine maitsta ning endale ka sobilikke kaasa soetada. Austraalia ei ole odav veinimaa, kuid selle eest üsna hea. Siin on ka lubatud sõitmine 0,05 promilliga veres. Juhiste järgi tähendab see meestel 2 standardjooki esimesel tunnil ning 1 igal järgneval, naistel 1 standardjook esimesel tunnil ja 1 igal järgneval. Kui külastatavates istandustes igaühes natuke maitsta, siis lubatud kogust tegelikult ei ületa, ent loomulikult tuleb mõistusega piiri pidada.

Hunter Valley on ilus regioon. Sügisesel ajal nagu praegu, on viinamarjataimedelt lehed juba langenud ning peamiselt on püsti vaid varred. Regioonis asuvatel oliiviistandustel on oliivid just puudel valminud. Oliivid siin kandis mind väga ei vaimustanud ja neid tuleb ilmselt Itaaliasse kaema minna. Küll aga on veinikeldrid üsna mõnusad. Astud uksest sisse ja teed väikse tiiru kohaliku tootja poekeses, mille ühes seinas on pikad letid, mille taha on väikestesse kobaratesse inimesed kogunenud, tavaliselt oma seltskondade kaupa. Leti taga olev sommeljee uurib, millist veini võib pakkuda, asetab letile väikesed klaasid ja valab igasse neist tilgakese. Peale maitsmist võib klaasikeses oleva tilgakese kas lõpuni juua või kõrvaolevasse metallämbrisse tühjaks valada, et olla valmis järgmist veini vastu võtma. Tunnistan oma võhiklikkust: seal oli veine viinamarjasortidest millest ma polnud midagi varem kuulnudki. Peale pikka päeva istandusest istandusse käimisest, külastasime neist umbes kümmekonda ning lahkusime 5 pudeli kvaliteetveiniga. Neist üks kingiti veinikeldri omaniku (seinalolevate rajaja piltide järgi võib vabalt järeldada, et tegemist oli otsese järeltulijaga) poolt M-le sünnipäevaks. Milline meeldiv žest!

Kui enamus veinikeldri sommeljeedest ei olnud Eestist midagi kuulnudki või omasid parimal juhul kerget ettekujutust selle asukohast, siis Tyrelli istanduses, kust M-le ka pudel kingiti, oli sel suvel töödanud 5 eestlast viinamarju korjates. Ilmselt oma 2. aasta töö- ja puhkeviisa jaoks. Seal kandis pidi üldse eestlasi viimasel ajal palju käima.

Lõunatasime Leaves & Fishes restoranis. Söök polnud just odavate killast, ent see oli tõeliselt värske ja maitsev. Pealegi leidsin, et M 30. sünnipäeva tuleb kuidagi veidi erilisemalt tähistada. Kui M tualetti külastas, palusin teenindajalt meile peale põhirooga tuua väike koogitükk küünlaga M-le sünnipäevaüllatuseks. Kui olime oma kalaroad lõpetanud, tõigi teenindaja taldriku šokolaadi koogitüki, valge šokolaadi kreemi ja jäätisepalliga, millel ka põlev küünal. Et restorani terass ehk siis suurem osa laudadega pinnast oli ehitatud tiigi peale, milles elasid ja ujusid ka needsamad kalad, mida söögiks serveeriti, siis koogitükil põlev küünal kustus napilt enne seda, kui see M ette lauale jõudis: terassil oli seinte asemel sääsevõrgud, millele kinnitatud pambusrulood. Restoran kinkis M-le lisaks sünnipäevaks pisikese karbikese koos kommidega. Taaskord imearmas tähelepanuavaldus.

Õhtul, kodus tagasi olles, oli J meid hoiatanud, et tal on tulemas nö rahvaste pidu. Poole 10 paiku õhtul voolas elutuba äkitselt rahvast täis. Inimesi tuli aina juurde ja juurde. Lühikese ajaga oli toas veidi üle 40 inimese ning rahvustest olid esindatud austraallased, UK kodanik, hollandlane, venetsuelalane, hispaanlane, jaapanlased, serblane, ameeriklased (ja neid oli palju) ning eestlased. Tõeliselt kirju seltskond. Pidu ise nägi välja umbes nagu Ameerika noortekomöödiates. Tõepoolest, nii need peod siin käivadki või siis vähemasti sel juhul, kui peol osaleb suuremas koguses Ameerika tudengeid. Umbes 2 tundi hiljem oli tuba inimestest sama äkki tühi kui see enne täitunud oli. Pidu kiire ja korralik. Sellist sünnipäeva tähistamist pole M-l tõesti kunagi varem olnud ;).

1 kommentaar:

Kaisu ütles ...

Vahva on Teie reisiblogi lugeda. :) Ehk kunagi saan ise ka sinna. Unistada ju võib. :)

M-ile palju palju õnne siitpoolt ka. :)