Hommikul ärkasime koidikul. Ümberkaudset heinamaad kattis tihe valge udu. Parkimisplats, kuhu pimedas maandunud olime, oli tihedasti täis pikitud autosid ja vagunelamuid, kuid peale meie oli veel üleval üksnes üks vanem paarike, kes oma mikrobussi kõrval hommikusööki nautisid. Naisterahvas jalutas meie juurde ja kutsus mind nende bussi tagumist akent vaatama: õhtul pimedas sõites olid nad sanud äkitselt mingi suure obaduse vastu tagumist külje klaasi, mis kildudeks purunes, saamatagi teada, millega tegu oli. Neist oli kohe täitsa kahju: selline vahejuhtum võib reisi täiesti rikkuda. Enne platsilt lahkumist jalutasin seal veel veidi ringi ning märkasin eemal udusel heinamaal liikumist: kängurupere oli tulnud sööma värsket niisket rohtu. Proovisin neid pildile püüda, ent paar sammu lähemale astudes, põrkasid nad juba vastassuunda minema.
Rockhampton on Austraalia steigipealinn, mille 250 km raadiuses elutseb ca 2,5 miljonit karilooma. Linna logoks on suur ühe küüruga veise kuju, milliseid tee ääres võib hordide kaupa leida. Jõudsime Rockysse, nagu kohalikud seda hellitavalt kutsuvad, umbes pool 9 hommikul, nii et turismiinfo punkti avamiseni oli veel pool tunnikest aega. Kohalik botaanikaaed avatakse aga juba kell 6 hommikul ning selles on ka väike loomaaed. Šimpans lõpetas just oma hommikusöögiga, 2 dingot veel magasid, kuid kolmas uitas juba uudistavalt ringi, wombat või siis wompsu, nagu meie teda nunnutavalt nimetame, tegi just hommikusörki, koaalad nägid alles sügavat und oma puude otsas, krokodill jälgis kõiki möödujaid laisa pilguga ning emu nokkis oma tiibade vahelt kõhupõrina saatel. Kängurude juurde jõudes, hüppasid need rõõmsalt ringi, ise värsket rohtu närides. Ühel kängurul oli ka poeg kukrus – seda nägin nii lähedalt päris elus esimest korda. Kukrulooma pea vaatas taskust uudistavalt välja, mõlemad esikäpad abitult kõrval rippudes ning tagajalad justkui tagurpidi üle pea keeratuna, üksnes varbaidpidi taskust välja ulatudes. Väga pikalt me seda ilmaimet jälgida ei saanud: kängu viskas murule pikali maha, seljaga otse meie poole.
Tursimiinfopunktid on siin enamjaolt üles ehitatud vabatahtlike süsteemile ning palgalisi töötajaid seal kas pole või on üksikud. Enamjaolt on vabatahtlikud vanemad inimesed, tihtipeale pensionärid. Härrasmees, kes meile lahkelt oma abi pakkus, rääkis nii tugeva kohaliku murrakuga, et meil oli tükk tegemist temast arusaamisega: keeleliselt oleks ta justkui välja astunud kauboi (selle sõna ingliskeelses tähenduses siis cowboy, ehk lehmapoisi) westernfilmist. Muide, ka selles linnakeses ei saanud me olla esimesed eestlased: onul oli lugu rääkida, kuidas nende uus vabatahtlik oli kiidelnud, et kohtus just Eestist pärit paariga, kui nemad vanade olijatega olid õlgu kehitades arvanud, et see polegi nende jaoks nii ebatavaline – eestlasi nähtud juba omajagu.
Rocky külje alt tõuseb üles 604 m kõrgune mäenõlv, Mt Archie, mille tipust avaneb üsna kena vaade ümbruskonna mäenõlvadele ja all laiutavale linnale. Varajasel ennelõunal oli mäenõlval üsna üksikuid inimesi. Õigemini nägime rohkem üksikuid parkivaid autosid, kui elusolendeid nende lähedal. Jätsime oma campervani, mis väga vaevarikkalt oli 5 km mäest üles ronida suutnud, saavutades max kiiruseks üksnes 40 km/h, üles mäenõlvale parklasse ning asusime otsima kaardi järgi mõnisada meetrit eemal asuvat vaateplatvormi. Kui senini külastatud rahvuspargid on ehitanud vaateplatvormideni viima korralikud teerajad, siis sedakorda sattusime justkui ehtsale rahvuspargi matkarajale: kitsuke taimepuhmastega ääristatud ja puude vahele kootud ämblikuvõrkudega kiviklibu teerada viis meid 400 m eemal asuva puidust vaateplatvormi juurde. Platvormilt avanes ilus vaade rohelistele mäenõlvadele. Platvormi teisel küljel siblisid ringi kohalikud linnud, laskmata oma igapäevategevusi meie juuresolekust häirida. Päike oli just tõusnud kõrgele taevasse särama. Päev oli imekaunis, koht, mis kauaks meelde jääb.
Rockyst natukene välja sõites jõuab Capricorni ranniku koobasteni. Jõudsime sinna umbes 20 minutit enne uue tuuri algust, kuid otsustasime tuuri ära oodata, et koopaid siiski näha. Brožüüris olnud piltidelt tundusid need suurepärased. Täistunnil tutvustas meile end nooruke poiss Nick, kes sai meie giidiks järgneva tunni jooksul. Sisuliselt oli meil peaaegu privaattuur: grupis oli lisaks meile kahele veel ema kahe pojaga ning vanem paar. Capricorn Caves on olnud kunagi mäeküngas meres, millest suures koguses vett läbi voolanud. Koobaste tekkelugu on hoopis iseärane: nimelt koopa peal oleval kaljul kasvavad puud, mille juured on algselt juuksekarva paksused, ent ajapikku muutuvad paksemaks. Meil õnnestus näha umbes käevarre jämedusi juuri. Need hakkavad puust allapoole maapõue end suruma, istutades end vaikselt kivipragudesse ning laienedes tekitades tugevasse kivisse mõrasid. Lisaks on ülevalt tulnud vesi uhtunud kalju seespoolt õõnsaks ning ühel hetkel on kogu selle tulemusena moodustunudki koopad. Puujuured aga jätkavad kasvamist ning lõhede tekitamist kaljusse. Kes teab, kas ja millised need koopad mõnesaja aasta pärast välja näevad.
Koopad ise on aga juba sellepärast huvitavad, et koosnevad mitmetest erinevatest kambritest, mis seespoolt lampidega kenasti valgustatud ning giidil on võimalik lülitada sisse erinevaid valguseid vajalike varjude tekkimiseks. Üks looduslikult tekkinud koobas on saanud endale nimeks katedraal, millesse on paigutatud ka ca 10 rida kiriku pinke. Koopast on moodustunud justkui ees olev altar, maast kasvanud ca meetri kõrgune kivirünk kõnepostiks, mille kõrval taevast langenud jämedad juured justkui kellatorni köis (antud puu pidi maapeal olema napilt 2 meetri kõrgune – kogu tema kasvamiseks vajaminev energia kulub juurte sügavikku ajamiseks). See on koht, kus korraldatakse tseremooniaid ning pulmasid, kerides põrandale lahti teeküünaldega ääristatud punase vaiba. Kui esmapilgul tundus koopakatedraal mulle lihtsalt huvitavana, siis hetk hiljem tundsin, kuidas külmavärinad mööda selgroogu judistasid: giid pani mängima cd plaadi vokaalilise teosega, mis kõlas niivõrd hästi, et oli lausa uskumatu tõdeda, et see tuli pladilt mitte inimese enda suust su lähedalt laulmast. Nimelt on antud katedraali helikõla peaaegu täiuslik. Täiuslikuks helikõlaks loetakse 0,2, kivikatedraalil on see aga 0,19 ning Sydney ooperimajal 0,21. Paremat helikõla annab lähikonnast igal juhul otsida. Ja see ongi ilmselt see, mis katedraali niivõrd eriliseks teeb. Ja muidugi võimalus koopasse pruudil ja külalistel üsna lihtsalt siseneda: need on ühed koopad kolmest Austraalias, kus on olemas ratastooli tee koopa sisemuses.
Muide, kui kõik tuled katedraalis ära kustutada, siis on seal nii pime, et ka siis, kui silmad juba pimedusega harjunud, pole võimalik oma enda kätt paari cm kauguselt näha. Katedraalist edasi suundusime läbi paari koopa kitsukese sikk-sakk käigu poole, mis on pimedas valgustatud üksnes väikese valguskaabliga maapinnal ning nii kitsas, et M-l oli veidi tegemist sealt läbi mahtumisega. Sikk-sakk käik viib välja kahele rippsillale, kust jõuab tagasi koobaste sissekäigu juurde.
Edasi näitas GPS, et 287 km pärast keera vasakule. Täpselt nii kaua tuli meil sõita otse, millest suur osa ka joonlauaga lõigatult sirget teed mööda, enne kui ühtki pööret teha vaja oli. Selliseid vahemaid Euroopas naljalt ei kohta või kui, siis ainult Poolas. Ent ka Poolas pole teeääred nii tühjad. Sõitnud mõnikümmend km, avastasime, et järgmine asustatud punkt on taas alles ca 100 km kaugusel. Tee Brisbane ja Cairnsi vahel on täis tühermaad, metsalaadseid lapikesi ja asustamata paiku. Heal juhul leiad tee äärest üksikud väiksed kohalikud bensiinijaamad või poekesed, mis ka kahtlase väärtusega kraami müüvad. Eelkõige on tegemist kaevanduste, kariloomade kasvatamise ja rantšode piirkonnaga. Maanteel reisijaid on omajagu, kuid peale pikka heinamaade ja metsatukkade vahel sõitmist tahtnuks silm siiski haarata asustust.
Austraalias on suureks probleemiks tänu pikkadele tühjadele vahemaadele väsinud autojuhid, kelle silmad sõidust krõllis. Sestap on teeääred täis silte meeldetuletuseks puhkust võtta. Siin kandis aga leidub ilmselt ka huumorisoonega inimesi: maanteeäärest leiab liiklusmärke, millel kirjad „Are we there yet?“, „How much more, mum/dad?“ ja „Still a long way to go, kids“. Ja tõepoolest: vahemaad on üüratud. 1700 km Brisbanest Cairnsi läbida ei tundugi esmapilgul nii halb, ent olles ligi 500 km peaaegu järjest (küll väikeste puhkepausidega) teepeal, toob istme maitse üsna suhu, eriti kuna tee on igav ja vahepeal midagi vaadata pole. Suuremale asustusele lähemale jõudes hakkavad teeäärsed reklaamtahvlid lausa rõõmustama.
Otsustasime väikese peatuse teha Mackays, vaadata nende äsja valminud millimallikavaba vabas õhus olevat linnabasseinikompleksi, haarata midagi õhtusöögiks (meie campervani gaasiballoon on ilmselt tühi ning üheski tanklas seda kohapeal kontrollida ei osata, aga me pole huvitatud ka uue gaasi ostmisest vaid paariks päevaks) ning käia läbi toidupoest. Lonely Planeti juhatusel leitud mereandide söögikoht, kus võimalus ka kaasa osta, osutus taaskord tabavaks: hinnad soodsad, koht kohalike hulgas populaarne, teenindus sõbralik ja meeldiv ning toit maitsev. Silmadega sõin nii palju, et lõppeks ostsime kaasa enam, kui ära süüa jaksasime ja lükkasime osa külmikusse homset ootama.
Sootuks hull on olukord aga nädalavahetusel igasuguste poodidega väiksemates kohtades kui päris suurlinnad. Nt Mackay suuruses linnas (66 880 elanikku) ei ole laupäeva õhtul peale kella 18 ükski toidupood enam lahti, sest siinsed inimesed lihtsalt ei käi nii hilja enam poes. Suuremad kaubanduskeskused on suletud ka pühapäeviti, üksnes erandkorras on homme ühes shopingupäev. Ma pole sellega siiani harjunud, et siin poed, ka toidupoed, nii vara suletakse. Otsisime endale tanklapoe, muretsesime sealt hirmkalli mahla ja täitsime campervani veepaagi rehvirõhu mõõtmise kõrval olnud kraanist, mis eelkõige oli mõeldud kannuga auto kastmiseks ja klaasipesuvee võtmiseks, ent tanklatöötaja sõnul pidi vesi puhas olema ja kõlbab campervani veepaagi, millega nõusid pesta, täitmiseks küll.
M oli pikast päevast väsinud ning pimedas sõitmine tekitab siin tunde, justkui sõidaks Eestis kell 2 öösel. Lihtsalt niivõrd väsitav on. Sestap lõpetasime oma tänase päeva ning seadsime end taas teeäärsesse peatuspaika ööbima, et homme varakult edasi liikuda. Et elektrivõimalused on olnud olematud, sai mu mobiili aku täna tühjaks ja ega läpparitki palju järel ole. Lisaks tuleb mul hakata hiljemalt homme oma inglisekeelset esseed kirjutama, mida ühel konkursil edasi kandideerimiseks vaja on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar