Alustasime oma hommikut Sydney Wildlife Parkis. Kella 9 paiku hommikul paljud loomad magasid veel alles. Nii õnnestus meil näha suuremas koguses puuokste küljes tukkuvaid koaalasid, kes on nii uskumatult paindlikud, et tõmbavad magamise ajaks tagajalad lõua alla, ristavad sinna peale esikäpad ja puhkavad oma pead, lendrebaseid (Flying Foxes) ehk suurimaid nahkhiiri, ži karvase keha peale magamise ajaks suured mustad nahkjad tiivad nagu magamiskoti kookoniks laotavad, et puuokste küljes tagurpidi kõlkuda, ning uniseid kängurusid. Kõik loomad siiski enam ei maganud, mõni oli juba üsna aktiivne. Wildlife parki kõige ägedam osa minu jaoks oli känguru paitamine. Seal on jäetud kängurudele üsna vaba maa liikuda inimeste hulgas soovi korral ja nii nad põrkavadki inimeste juurde, lasevad end toita ja pai teha ning endaga koos pildistada ja kui enam ei viitsi, hüppavad tennisepallilikult taas eemale. Känguru silmavaade on terav, kuid veidi jäneselik nagu ka tema hambad, karv tihke, paks ja ülimalt pehme. Lausa nii pehme, et sobiks karva poolest kaisuloomaks. Koaaladega koos oli ka võimalik end pildistada lasta, kuid sealne saba oli juba hommikul nii parajalt suur, et ei viitsinud seda ära oodata. Koaalad päris elu on aga niivõrd nunnud, et nendest ei tahakski kohe kuidagi lahti lasta. Lisaks teistele põnevatele loomadele-lindudele nagu emud ja dingod, keda Austraalia looduses ka omajagu leidub, olid minu jaoks ühed põnevaimad wombatid. Nad näevad välja nagu pisikesed karud, nii umbes metssea põrssa suurused, aga oluliselt karvasemad. Lõpuks sain ka aru, mis loomade eest Austraalia teede ääres olevad märgid hoiatavad. Kui nende jässakale kehale otsa sõita, läheb auto ilmselt päris katki.
Kui känguru ära paitatud sai, sõitsime Parramattasse, et sealt laevaga mööda jõge Sydneysse seilata. Laevasõit võtab aega umbes 55 minutit ning on parajalt idülliline. Sydney populaarseimat visiitkaarti ooperimaja pidi olemagi just jõe pealt kõige parem näha. Vahetult enne sadamasse jõudmist tuli hoovihm, mis rikkus pildi päikeses säravast Sydney ooperimajast. Ooperimaja asub aga täpselt linna keskel jõe kaldal ning on äärmiselt ilusasti mitmelt poolt näha - visiitkaardiks igati sobilik.
New South Walesi parlamendihoone on praktiliselt linna kõige vanem maja, kus parlamendisaadikud siiamaani koos istumas käivad. Istungitesaal on aga suhteliselt pisike ja näeb välja pigem poolkaarjas teatrisaalike kui koht, kus tähtsaimaid seaduseid tehakse. Praktiliselt parlamendihoone kõrval asub Sydney botaanikaaed, kuhu kõigile vaba sissepääs avatud aegadel. Kohalikud kasutavad seda palju tervisejooksu tegemiseks nagu ka kõiki muid linnatänavaid ja sildu. Tervisesportlastele on isegi avalikud pehmete mattidega venitusväljakud tänavate äärde rajatud. Botaanikaaed näeb iseenesest välja justkui suur ja kirju park, aga taimi on seal huvitavaid üsna mitmeid. Nägime kõrgeid puid, mis õitsesid säravoranžide ja helekollaste õitega, aga ka puid, mille lehed olid sügiseselt punaseks värvunud ja osaliselt maapinnale langenud. Seal samas kõrval kasvasid erinevates suurustes palmid ja bambusepõõsad. Ühtäkki pöördus mu pilk taevasse ja avastasin puude otsast suure hulga seal magavaid lendrebaseid. Ja teise puu otsast ja kolmanda... nii kaugele, kui pilk ulatas, olid nad praktiliselt iga puu otsas ja neid oli tõeliselt palju. Mõnda puud pidid nad jagama valgete papagoidega, kes valjul kraakleval häälel mööda parki puult puule ringi lendasid.
Pargis avastasime, et minu fotoka aku on tühjaks saanud ning M fotokal mälukaardid täis. Meil oli sisuliselt valida, kas teha veel vaid üksikud pildid M kaameraga ebaõnnestunud fotode asemele või minna uut mälukaarti ostma. Kui esimese hooga mõtlesime uue kaardi ostmisele, siis lõpuks me ikkagi niikaugele ei jõudnud. Kuidas küll vanasti reisidel tavaliste fotokaamerate ja väga piiratud kogustes filmidega hakkama saadi?
Kui hämarduma hakkas, jalutasime Sydney suure üle jõe viiva silla poole, et sealt mõni ilusam kaader püüda. Silla ühe otsa vahetus läheduses asub roheline mäeküngas, millel ka Sydney tähetornike ning millelt avaneb imeline vaade tuledes linna pilvelõhkujatele ühes silla ja ooperimajaga. M püüdis sealt mõned kenamad öökaadrid teha, et õnnestumise korral saaks need paverfotodeks lasta ning koju seinale riputada. D, kelle kodus ööbime, on niiviisi oma reisidest välja otsinud mõned ilusad pildid, mille lasknud seinale suurelt ära raamida. Ka võõrale silmale on need äärmiselt ilus vaadata, talle endale seostuvad lisaks veel reisiemotsiooniga. Idee on igatahes vahva.
Enne rongile minekut, et tagasi Parramattasse sõita oma auto juurde, õhtustasime The Rocki rajoonis asuvas restoranis. Kui muidu Aussis olles on mu telefon olnud siiani üsna vaikne, siis peale seda helises telefon ca kolmel korral järjest. Neist ühel paluti tulla mul ühe kandideerimise asjus järgmisel nädalal grupivestlusele, ent sellest pidin ma kahjuks ära ütlema: mitte kuidagi ei jõua ma vajalikuks ajaks Eestisse tagasi. Kahju on küll, kuid eks elu paneb ise asjad paika.
Sydney ühistransport on korraldatud samuti hästi kui Melbourneis. Ent kui Melbourneis on paljud trammi- ja rongipeatused täis infotöötajaid, siis siin me neid ei kohanud. Küll aga on siinne transport veidi isepärane. Keset linna märkasime mõne meetri kõrgusel maast metalset teed õhus rippumas. Hetk hiljem sõitis sellele üherööpaline lühike rong. Et rong võiks sõita õhus ja ühel rööpal, ei suutnud ma küll ette kujutada. Õhtul ise tavalisele rongile minnes, avastasime, et need on siin 2-kordsed, nagu Inglismaal bussid. Väga huvitav igatahes. Ühsitranspordi liiklus on siin üldse kiire, mugav ja praktiline. Muide, Sydneys pidid olemas olema ka lisaks kõigele muule veetaksod.
Enne linnast lahkumist külastasime Customs House, millesse on fuajeesse ehitatud klaaspõranda alla suhtega 1:500 Sydney koopia. Sul on võimalik seista tuledes särava miniatuurse linna kohal ning kõike imetleda ülevalt. Kas pole mitte imeline?
Homme hommikul võtame suuna Blue Mountainsi poole ja õhtuks peaksime end sisse seadma Newcastlesse. Blue Mountainsi piirkonnast on mul õnnestunud siiani näha mõningaid vapustavaid fotosid. Loodetavasti on edasi-tagasi sõit seda nägemust väärt.
Ja muide, hommikul nähtud kängurud olid nii armsad, et võtaksin meelsasti koju endalegi ühe kaasa - oleks T-l ka kellegagi mängida ja koos aega veeta. Koala aga võik kaisuloomaks võtta ja wombati niisama tuppa ringi tatsama. Austraalia metsloomad on lahedad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar