Päkapikk mõtles samu radu pidi, kui ta tõi meile Jõuludeks teatripiletid Tartusse ja paari nädalase vahga Viljandisse. Olgugi, et päkapikkude algallikad olid erinevad, käis mõtterada ilmselt sama teed pidi.
Tartusse satun ma niisama harva, ka ei ole mul selle linnaga kunagi päris isiklikku suhet olnud ja tunnen end siin pigem harvase külalisena. Lumine Tartu on ilus ja muinasjutuline. Tartu on linn, mida ma ei tunne ja siin on palju kohti, kus ma kunagi käinud pole.
Sadamateater meenutab natuke Linnateatri Hobuveskit oma olemuselt, tükkide poolest aga pigem uuendusmeelsust sarnaselt No-teatrile. Igal juhul, Paanika oli laval võibolla veidi teistsugune, kui teatritüki kirjeldus ettekujutuse lõi, mis ei tee seda etendust sugugi kehvemaks ning säravaim koht on kahtlemata teises vaatuses, kus ilmselt iga saalis viibinud naisterahvas oleks tahtnud uudishimust korraks teada, kus ja kuidas see tätoveering ikkagi lõppeb, mis ühe siledanahalise meestegelase selgroogu mööda algas ja üle puusa sujuvalt ettepoole libises. Näitlejatöö oli suurepärane, tüki enda sisu pakkus ilmselt nii mõnelegi saalis olnud meesterahvale omajagu äratundmisrõõmu, et aplausi ajal just meesterahvad saalis püsti seisid. Riho Kütsar nägi laval välja, nagu Eesti enda Brad Pitt.
Mind on positiivselt üllatanud täna Tartu söögikohtade hea teenindustase. Hotell Londoni, kus peatume, restoran Polpo, mis on valitud ka Eesti parima 50 restorani hulka sel aastal ja saavutanud seal Tartu restoranidest auväärse teise koha, on mugav lahendus teatrieelseks õhtusöögiks. Eelroad andsid kogu õhtule mõnusa nüansi alguseks, pearoogadest oli lausa suus sulav lammas kahtlemata parim valik. Part, olgem ausad, on nii mõneski kohas veidi maitsvam olnud ja ajas hiljem hirmsasti jooma. Siga oli meeste meelest klassika. Kahele roale kolmandat ehk magusakorda me enam peale mitte mingi valemiga võtta ei jaksanud. Teenindus seejuures oli aga ülimalt sõbralik ja meeldiv, poiss teenis ausalt oma tipi välja ja oleksime ehk rohkemgi jätnud, kui parajamat sularaha oleks leidunud.
Õhtu lõoetasime Pierres, nautimas shokolaadiseid hõrgutisi. Pierre atmosfäär ise on selline, mis loob privaatse ja hubase tunde, nii et kõrvallauad jäävad sisuliselt märkamata. Ka Pierre teenindaja oli mõnusalt julge suuvärgiga, kuid tabas peenelt ära piirid, milleni oli mõistlik minna. Lahkudes jäi tunne soe ja rõõmus, nii et teinekordki võiks tagasi minna.
Tartusse satun ma niisama harva, ka ei ole mul selle linnaga kunagi päris isiklikku suhet olnud ja tunnen end siin pigem harvase külalisena. Lumine Tartu on ilus ja muinasjutuline. Tartu on linn, mida ma ei tunne ja siin on palju kohti, kus ma kunagi käinud pole.
Sadamateater meenutab natuke Linnateatri Hobuveskit oma olemuselt, tükkide poolest aga pigem uuendusmeelsust sarnaselt No-teatrile. Igal juhul, Paanika oli laval võibolla veidi teistsugune, kui teatritüki kirjeldus ettekujutuse lõi, mis ei tee seda etendust sugugi kehvemaks ning säravaim koht on kahtlemata teises vaatuses, kus ilmselt iga saalis viibinud naisterahvas oleks tahtnud uudishimust korraks teada, kus ja kuidas see tätoveering ikkagi lõppeb, mis ühe siledanahalise meestegelase selgroogu mööda algas ja üle puusa sujuvalt ettepoole libises. Näitlejatöö oli suurepärane, tüki enda sisu pakkus ilmselt nii mõnelegi saalis olnud meesterahvale omajagu äratundmisrõõmu, et aplausi ajal just meesterahvad saalis püsti seisid. Riho Kütsar nägi laval välja, nagu Eesti enda Brad Pitt.
Mind on positiivselt üllatanud täna Tartu söögikohtade hea teenindustase. Hotell Londoni, kus peatume, restoran Polpo, mis on valitud ka Eesti parima 50 restorani hulka sel aastal ja saavutanud seal Tartu restoranidest auväärse teise koha, on mugav lahendus teatrieelseks õhtusöögiks. Eelroad andsid kogu õhtule mõnusa nüansi alguseks, pearoogadest oli lausa suus sulav lammas kahtlemata parim valik. Part, olgem ausad, on nii mõneski kohas veidi maitsvam olnud ja ajas hiljem hirmsasti jooma. Siga oli meeste meelest klassika. Kahele roale kolmandat ehk magusakorda me enam peale mitte mingi valemiga võtta ei jaksanud. Teenindus seejuures oli aga ülimalt sõbralik ja meeldiv, poiss teenis ausalt oma tipi välja ja oleksime ehk rohkemgi jätnud, kui parajamat sularaha oleks leidunud.
Õhtu lõoetasime Pierres, nautimas shokolaadiseid hõrgutisi. Pierre atmosfäär ise on selline, mis loob privaatse ja hubase tunde, nii et kõrvallauad jäävad sisuliselt märkamata. Ka Pierre teenindaja oli mõnusalt julge suuvärgiga, kuid tabas peenelt ära piirid, milleni oli mõistlik minna. Lahkudes jäi tunne soe ja rõõmus, nii et teinekordki võiks tagasi minna.
Tartus on vaimsust piisavalt. Paanika oli üksnes laval.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar