Vana-aasta viimastel päevadel tundsin ühtäkki, kuidas tahaks tavalist toitu. Sellist klassikalist, millega oleme harjunud juba maast madalast ja mis on omane meie maitsemeeltele. Ma olen olnud seni suur katsetaja ja uute resteptide järgiproovija, et kõiksugused põnevad kooslused ja uued maitsed ära proovida. Nüüd tunnen, et vana ja hea on kuhugi unustuse hõlma vajunud ning ma olen kuidagi veidi väsinud menüünimedest, mida oma emakeeles lugedes pole mul halli aimugi, millest see toit tegelikult on.
Tänaseks õhtuks olid kõik varem valmistatud toidud otsas ning pidulauale nõudis keha midagi mahedat ja tavalist vahelduseks. Umbes nagu tartari või confiti vahetaks välja ketšupiga makaronidega. Vahel on sellised toidud lihtsalt nii head. Vahel tunneb vaim, et lihtsad asjad on need, millest puudus on.
Kui omal ajal pidi Portugali perenaisel olema 365 erinevat retsepti soola-tursast, siis eestlastel on ilmselt umbes sama palju retsepte sealihast ja teraviljatoodetest. Ja vanadel eestlastel oli ilmselt suhteliselt ükskõik liha rasvaprotsendist ning teravilja gluteenimäärast. Endiselt on ikka veel tavalisestki Eesti köögist nii palju neid toite, mida ma pole kunagi teinudki.
Leidsin kapist ühe koltunud paberil nõukaaegse kokaraamatu ning lappasin seda huviga. Kui nüüdsel ajal on uutes kokaraamatutes valdav osa toite vaja teha praeahjus, magustoiduks peaks kodus olema olemas toorjuust, vahukoor, veidi vanemate retseptide puhul nüüd enam mitte nii populaarne kohupiim, siis vanemad kokaraamatud ei eelda kirevat kiiresti riknevat toiduvaru ja on tihtipeale pliidiplaadil tehtavad.
Väljas möllava tormiga ei viitsinud end kuidagi poodi ajada ja nii sai kappides olevatest asjadest hea ja lihtne, kuid maitsev õhtusöök kokku: pelmeenivorm seentega ja odrajahuvaht. Muide, mul polnud aimugi, et ka odrajahu saab vahustada sarnaselt mannale. Igal juhul, maitsemeeled tänasid.
Tänaseks õhtuks olid kõik varem valmistatud toidud otsas ning pidulauale nõudis keha midagi mahedat ja tavalist vahelduseks. Umbes nagu tartari või confiti vahetaks välja ketšupiga makaronidega. Vahel on sellised toidud lihtsalt nii head. Vahel tunneb vaim, et lihtsad asjad on need, millest puudus on.
Kui omal ajal pidi Portugali perenaisel olema 365 erinevat retsepti soola-tursast, siis eestlastel on ilmselt umbes sama palju retsepte sealihast ja teraviljatoodetest. Ja vanadel eestlastel oli ilmselt suhteliselt ükskõik liha rasvaprotsendist ning teravilja gluteenimäärast. Endiselt on ikka veel tavalisestki Eesti köögist nii palju neid toite, mida ma pole kunagi teinudki.
Leidsin kapist ühe koltunud paberil nõukaaegse kokaraamatu ning lappasin seda huviga. Kui nüüdsel ajal on uutes kokaraamatutes valdav osa toite vaja teha praeahjus, magustoiduks peaks kodus olema olemas toorjuust, vahukoor, veidi vanemate retseptide puhul nüüd enam mitte nii populaarne kohupiim, siis vanemad kokaraamatud ei eelda kirevat kiiresti riknevat toiduvaru ja on tihtipeale pliidiplaadil tehtavad.
Väljas möllava tormiga ei viitsinud end kuidagi poodi ajada ja nii sai kappides olevatest asjadest hea ja lihtne, kuid maitsev õhtusöök kokku: pelmeenivorm seentega ja odrajahuvaht. Muide, mul polnud aimugi, et ka odrajahu saab vahustada sarnaselt mannale. Igal juhul, maitsemeeled tänasid.
Vaarika-mustikamahlaga odrajahuvaht
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar