Gran Canarial kasvatatakse peamiselt kahte asja: banaane ja kohvi. Enamik istanduse on suured madalad laiad kilekasvuhooned, millest mööda sõites ei näe peale heleda kileseina sadade meetrite kaupa mitte midagi. Saarel on ka üpris uus, ainult paar aastat vana banaanimuuseum Hacienda la ReKompensa, mis on rajatud Arucase külje alla banaaniistandusse.
Kohe alguses tuleb üks oluline fakt selgeks teha: banaan ei ole puu, vaid taim. Kuigi banaani taim näeb väga puu moodi välja ja kasvab paari meetriseks, siis tegelikult on see kiuline taim, mille tüvi väga palju kanda ei jaksa. Banaani taim on perekondlik ja mõlemasooline - emataim kasvatab ainult ühe banaanikobara, mis kaalub reeglina ca 50 kg ja oma kõrvale uue väikse taime. Tegelikult taimepoegi võib kasvada kuni 15, aga emataim ei jaksa neid suureks kasvatada ja nii on reeglina seal kõrval väikseid taimi üks, vahel kaks. Banaanitaim kasvab kõigepealt 9 kuud, enne kui hakkab vilja kandma ning kobarat kasvatab ta veel kolm kuud, enne kui viljad küpseks saavad. Selleks, et taimekahjurid ei saaks kobara kallale, tuleb iga banaani otsast õis eraldi ära korjata. Suure banaanikobara otsa jäetakse alles nö saba ehk suur õis, mida nimetatakse platsentaks just seepärast, et kahjurid läheksid sinna miniatuurset banaanide juurde ja jätaksid viljakobara puutumata.
Kui banaanikobar on valminud, siis üks töötaja lõikab ta varre otsast maha ja teine kannab õlal kobara minema - nii on kõige kindlam, et vilju ei vigastata, sest kui viljad kobaras kasvades puutuvad millegagi kokku, nt tüve või lehtedega, tekivad sellest banaanile tumedad laigud ja see mõjutab kohe kaubanduslikku välimust ja toote hinda. Kui kobar on maha lõigatud, raiutakse taim pooleks ja jäetakse poolik tüvi lagunema - see annab uuele taimele väetist. Mõne aja pärast on taime tüvi maapinnaga sisuliselt tasa. Nii et selleks, et see magus kollane banaan meie toidulauale jõuaks, läheb kokku aasta.
Banaaniistandus, kus käisime, asub 6 hektaril maal ja seal on 8000 taime. Kanaaridel kehtib seadus, et ühe hektari kohta peab olema vähemalt üks tööline, nii et kogu sellist suurt kasvandust saab pidada vaid 6 töötajaga. Taimi hooldatakse varahommikul ning lõunaks on päev läbi, et töölised ei peaks kuumas päikeses vaeva nägema. Lisaks on oluline ka kasvanduse asukoht - saare põhja osas ei ole vaja kasvuhoonetega taimi katta, sest seal on jahedam ja rohkem vett. On ainult kaks kuud aastast, viimasel ajal tiba rohkem, kus üldse ei saja, aga iga taim tahab iga päev 20 liitrit vett saada ja kuna magevesi on siin väga piiratud, tehakse taimedele kastmisvett ookeani veest soola eemaldamisega.
Banaane on ka mitut sorti - Kanaaride sort on pisem ja veidi magusam kui me harjunud oleme. Siin on ka punase banaani sort olemas, mida müüaksegi reeglina tumepunasena, aga siis on ta toores ja ei maitse, nii et punane banaan tuleb kapi peale (ja mitte külmikusse) seisma jätta kuni see oranžiks muutub ja alles siis on see valmis söömiseks. Ka on olemas sinised banaanid, hooldusvaba uus sort ning väikesed täiesti maitsetud jahubanaanid, mille maitse tuleb esile alles siis, kui seda küpsetada ja just need banaanid on laialt levinud Lõuna-Ameerika köögis. Nii et kui meie jaoks on banaan lihtsalt banaan, siis tegelikult on sellel siin väga suur vahe.
Ma ikka ei suuda ära harjuda sellega, kui tohutult erinev on saare ilmastik. Meie banaanimuuseumi külastuse lõpus hakkas saare põhja osas vihma tibutama, aga samal ajal all lõunas näitas ilmateade pilvitut taevast, sooja ja päikest. Olime kokku leppinud endise kolleegi K perega lisaks banaanimuuseumile ka ühise õhtusöögi, et tähistada meie beebi 9 kuu sünnipäeva, siis polnud kahtlustki, kuhu me auto nina keerasime - ikka lõunasse.
Maspalomases tervitas meid päike, mis peagi loojuma hakkas, aga ka seal oli tuul tõusnud, nii et meie esialgne mõte käia korraks liivadüünidel jalutamas, lõppes sama kiiresti kui oli alanud, sest tuul keerutas liiva üles ja seda oli tunda juba enne düünideni jõudmist. Nüüd on see teine kord, kui püüame düünidele minna, aga tuul takistab meid endiselt.
Maspalomas üllatab mind endiselt ka söökidega. Samal düünide juurest otse kulgeval ühel restoranide tänaval sõime ükspäev lõunat päevamenüüga - vaid 12 euro eest saime kolmekäigulise koduse lõuna ja kõhu pilgeni täis. Nüüd sattusime teise restorani, mida Google Maps jaoks nagu olemas polnudki, aga mis nägi ägedalt šikk välja ja pean auga tunnistama, et see oli reisi jooksul teine restoran, kus toidud olid nii tohutult head, et see söök oli tõeline elamus - Mana 264. Sellises turisti mekas, kus selgelt enamus kohti on turisti lõksud, mis ei pea üldse pingutama, võib väga normaalse raha eest leida ka sellise gurmee elamuse, et see on lausa uskumatu. See imeline toiduelamus oli nii ilus täpp i peale meie väikesele ühisele juhuslikule reisi osale endise töökaaslase K perega ja muidugi ülimalt äge beebi minisünnipäeva tähistamine. Meie reis on ikka tõeliselt mõnus puhkus olnud.
M video bananiistandusest: https://youtu.be/Vgru5pBoNgE?si=2DzShoHE_FPx9-Du
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar