Gran Canaria ei ole suur saar ja kuigi siin on turistidele mõeldud välja kõikvõimalikke meelelahutusi, siis mulle tundub, et meil hakkab vaikselt ring peale saama ja enamuse olulisematest asjadest oleme ära näinud ühel või teisel moel. Nii kipume ka sattuma taas samadesse kohtadesse, kus juba käinud oleme, aga ikka on iga kord mingi uus avastus.
Võtsime laupäeva hommiku veidi vabamalt, jalutasime Arinaga rannas ja nautisime Helamore kohvikus mere ääres kõige magusamaid pannkooke, mida ma vist kunagi saanud olen, mis kindlustasid terve päeva kestva suhkrulaksu, aga maitsesid väga hästi. Oleme nüüdseks läbi sõitnud ka teised linnad ja külad, kuhu majutust vaatasin ja olen väga rahul, et juhuslikult sattusime just Arinagasse.
Linn, kus peatume, on väike, puhas, väheste turistidega ja see peegeldub selgelt ka kohalikes hindades, kui kohvikus saad cappucino pooleteise euro eest, terve tugev hommikusöök kahele maksab 16 eurot ja kahekäiguline õhtusöök koos veini ja õllega kahele 36 eurot. Olgem ausad ka, meie maja ümbruses olevad restoranid on kõrgete hinnangutega, aga eelkõige kohalikele mõeldud kohad, kuhu turist satub pigem harva. Ja kui oleksime La Vaquiera restorani sattunud oma reisi alguses, kui pidasime seda kohta mahajäetuks ja suletuks, ei oleks me võibolla seal ka väga rahuliku südamega söönud. Koha atmosfäär on väga isikupärane - seal on palju vanaaegseid kelli, raadiod, jalgrattaid ning puidust lauad ja toolid asuvad söögisaalis killustikust põrandal, aga kohalike hulgas on koht väga popp ja laupäeva õhtul täitub kiiresti ning toit on väga aus. Teenindajad inglise keelt ei valda, kuid tellitud me saime, aga ühel hetkel tuli teenindaja meilt midagi küsima, millest ma mitte ühtki sõna aru ei saanud. Õnneks aitas siin Google Translate äpp hädast välja, sest sellega on võimalik interneti olemasolul ka juttu lasta tõlkida. Teenindaja küsis, kas M tuli toit välja. Vaatasime mõlemad segaduses näoga talle otsa, sest meil oli kõik hästi. Ei tea, miks ta nii küsis, aga ilmselt oli neil mure, kas meie toiduga oli kõik hästi. Kinnitasime oma rahulolu ja lahkusime rõõmsana.
On mõned kohad, kus me veel ei ole käinud ja mida olen hoidnud selleks, kui muud asjad on juba tehtud. Neist üks on delfiini vaatluse retk paadiga. Oleme midagi sarnast kogenud Austraalias, kus nägime delfiine ja Mauil, kui meie paadi kõrvale ujus vaalapere. Kuna need kogemused on olnud mõlemad väga positiivsed, siis on ootused pigem suured. Siin pakutakse saare lõuna osas delfiini vaatluse retki palju, aga need on kõik hommikuti, mis nädala sees meile ei sobi ja nädalavahetuse päevi, kui oleme siin, on meil piiratult. Nägin ühes brožüüris, et laupäeva pärastlõunal läheb üks delfiini vaatlusretk merele ja püüdsime seda küll leida, aga see polnud nii lihtne - Puerto Rico sadamakai parempoolses otsas, kust laev pidi minema, polnud ühtki vaba parkimiskohta ja esimese parkimisvõimaluse leidsime alles ranna teise otsa. Et beebi alles magas ja me ei tahtnud tema und kuidagi seekord häirida, siis oli meile selge, et me sellele laevareisile täna siiski ei jõua.
Tahtsime täna külastada ka Westerni parki Sioux City, kuid jõudsime sinna alles lõuna ajal. Piletimüüja naeratas meile sõbralikult ja teatas, et nende kaks põhishowd on hommikuti - kell 10 on üks ja kell 12 teine ning oleme mõlemast ilma jäänud. Ta võiks meile küll täishinnaga pileti müüa, aga kogemus jääb meile poolikuks. Kahju, et see show kellaaegade info kuskilt väga lihtsasti välja ei tule. Kuigi väravas tervitas meid Rednexi Cotton Eye Joe ja pargi sissepääs oli mõnusalt westernilikult ehe, siis tundub, et see park jääb meil siiski nägemata.
Liivadüünid Maspalomases õnnestus meil siiski kolmandal katsel lõpuks veidi paremini ära näha. Kui mujal tuult ei olnud, siis düünide juures ikkagi veidi oli, mis peenikest liiva üles keerutas, aga see oli senistest kordadest vaieldamatult kõige tuulevaiksem külastus. On ikka võimsad liivaväljad küll ja korralik looduse ime, et selline kõrb sinna tekkinud on. Kunagi oli ka Las Palmases olnud liivadüünide osa, aga kuna elanikud sellest palju ei pidanud, tassiti liiv sealt minema ning väärtuslik maa läks ehituse alla. Sellepärast on Maspalomase liivakõrbe säilitamine eriti oluline, et teist sellist siin ei leidu.
Saare lõuna osas on palju väikseid randu. Suurem osa on neist kivised, aga on mõned ka valge liivaga. Anfi del Mar on selline helesinise vee ja valge liivaga rand, mis asub suure hotelli all. Sinna pääseb mõnusasti hotelli parkimismajast liftiga otse randa ning kui pole soovi rannatoole ja päikesevarju laenutada, saab oma rätiku valgele liivale maha laotada täiesti niisama ning päikest ja ookeanit nautida. Seal samas on loodud ka väike roheline oaas, kus murul kõndimine lubatud enesestmõistetavalt ei ole, aga et Gran Canarial muru ei kasva ja pind on üldiselt hall ja kivine, siis see roheline saareke mõjub seal kuidagi eriti tervistavalt.
Siiani pole ma veel ujuma saanud, sest pilvine, tugeva tuule ja päikese võtmiseks tiba jahedavõitu 22 kraadi ringis ilm ei ole seda just palju soosinud. Anfi del Mar rand oli aga selgelt kutsuv oma päikesepaistes ja tuulgi oli enamjaolt vaibunud. Talvine ookeani vesi oli karastav - tunde järgi ma pakuks, et paarikümne kraadi juurde, aga kui juba vees olla, siis niipea sealt välja ei kippunud. Nii mõnus oli lasta end soolastel lainetel kanda.
Nagu Maltal, siis on ka siin olemas soolaväljad ehk merevee vannid, kuhu soolane vesi settima jäetakse ja ühel hetkel meresool kokku kraabitakse, ära puhastatakse ning kasutusse lastakse. Ühed sellised soolaväljad on üsna meie linnakese lähedal Salinas de Tenefe surfilinnakeses Pozo Izquierdo. Soolaväljadel on siin soola toodetud selliselt alates 18. sajandist. Ühelt väljalt saab iga kahe nädala tagant 60-120 kg soola. Miks on oluline rajada soolaväljad just tuulisesse mereäärsesse kohta? Et merevesi täiskuu ja noorkuu ajal väljadele pääseks ning tuul mõjutab soolakristalli suurust.
Ilm on siin kiiresti muutlik ja me pole veel leidnud ühtki ilmateadet, mida lõpuni uskuda tasub. Sama äkki, kui hakkab tibutama, see ka reeglina lõppeb ja vihm on soe. Hetk hiljem võib aga paista lauspäike helesinise taevaga, kuhu võivad pilved päikese ette äkki tekkida ja siis taas kaduda. Mõni reeglipärasus on siiski ka - tavaliselt on õhtuti lained suuremad kui hommikul ning tuul tugevam, mis kuskil ennelõunaks maha plekib. Ja vaid mõne kilomeetri vahega võib ilm olla täiesti erinev. Aga meie jaoks on siin siiski ka talvel soe ja mõnus ning pigem selline kodune juunikuu tunne.
M video tänasest päevast: https://youtu.be/Y5YuoeK5Wjw?si=IH_wFaE7_2envCHr
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar