Nähtavus on naljakas - mäed on justkui selged, aga tagapool mattub mäe ots ikkagi pilve. Ei tea, kas tasub mägede poole ronima hakata? Uinuvat Caldera of Bandama vulkaanikraatrit, kus viimati oli mingi tegevus 1970ndatel olnud, ainult et tegelikku aktiivsust pole ammu olnud, tahaks ju ikkagi näha. See peaks olema umbes 1000 meetrit lai ja 200 meetrit sügav, kujutan ette, et midagi meie Kaali kraatri sarnast. Keerasime auto nina pealinna suunas ja vaatasin taevasse kerkinud pilvi kahtlusega. Hetk hiljem hakkas tibutama. Ei, vulkaanikraatri ilma täna ei olnud.
Kehva ilma meelelahutuseks olen hoidnud Las Palmases asuvat tehnikamuuseumi Elder. Mul on selle muuseumi osas kahetsed tunded. Seal oli lihtsalt nii palju erinevaid teemasid koos ja segamini, et natuke raske oli seda kõike hoomata. Jäi mulje,e t neil on mingid püsieksponaadid, mida nad peavad näitama, aga tahaks kaasaegseid asju juurde panna ja siis on need kuidagi suvaliselt segamini paisatud. Või kui seal on ka mingi loogika, siis see vajaks selgitust, mida inglise keeles kuskil leida ei suutnud. Nii on kõrvuti karnevali kostüüm, sõjalennuk ja Star Warsi tegelased või tehisliigesed, boa mao kujud, skeletid ja koroona viiruse tehismolekul. Aga on ka eraldi saal pühendatud kosmosele, planeetidelt ja tähtedele ning väike laste ala pullimere, kiikude ja tagurpidi toaga. Seal on igal pool- ja täistunnil mingid esitlused, aga reeglina on need hispaaniakeelsed ja selle piisava oskuseta ei saa päris täpselt nendest demotavatest teaduskatsetest aru. On ka planetaarium ja 3D kino, kuid ajakava järgi ei toimunud seal midagi ja nii jäi meil see osa kogemata, iseasi, kas beebiga olekski sinna saanud, kuigi käruga saab ligi igale poole vabalt. Igal juhul, vihmase ilma alternatiivtegevusena on see koht täiesti ok.
Ma ei ole ikka veel harjunud sellega, et siin on söögikohtadel täiesti minu jaoks veidrad avamise kellaajad. Olenevalt söögikoha tüübist on need avatud kas hommikul, lõuna ajal, pärastlõunal, varaõhtul või õhtul. Varaõhtul on meie mõistes 17-18 paiku, sest paljud restod avavad end alles 19:30 õhtusöögiks. Nii jääb tänavatel jalutades mulje, nagu pooled kohad oleks lihtsalt väljasurnud või lõputult kinni, aga tegelikult mõnel teisel päeval või kellaajal jalutades võib sama koht olla väga elav. Nii sattusime esimest korda Las Palmasesse Catalina pargi juurde pühapäeva lõuna ajal päikselise ilmaga, kui seal oli palju rahvast, kohvikud avatud ja mõnus melu. Nüüd seal jalutades oli tänav peaaegu inimtühi, kõik söögikohad suletud ja tänav jättis kõleda mulje. Kui erinev võib see kogemus olla olenevalt kellaajast!
Söögist peaks siin kohe eraldi peatüki kirjutama. Imestan selle üle, kui vähe siin süüakse juurvilju ja toorest või ei oska me süüa selliselt nagu kohalikud. Väljas süüa tellides reeglina liha kõrvale pakutakse kas friikartuleid või Kanaarisaarte väikseid ümmargusi kortsus kartuleid Papas Arrugadas, aga midagi toorest salatilist pole, vahel harva on lisatud paar väikest hautatud suvikõrvitsa tükki. Kust nad oma vitamiinid kätte saavad, ma öelda ei oska, kuid mul on tekkinud täiesti isu salatite järele. Toidu kõrvale pakutakse valget kõva koorikuga seest pehmet saia, aga seda peab vist ka oskama eraldi küsida, sest alati seda ei tooda.
Maitseainete osas on toidud aga üpris lihtsad - väga tihti on maitseainetega ainult sool ja pipar ning muid asju reeglina lisatud pole, mis kohhuvõttes võivad ka muidu mahlased toidud üsna maitsetuks muuta. Me oleme selgelt Eestis ära hellitatud väga mitmekülgse toidulaua ja hea kvaliteediga toiduga, mida õpin üha rohkem hindama, mida enam ma reisin. Seni on toiduelamused reisidel olnud üksnes Kreekas ja Vietnamis, muud kohad on jäänud pigem keskpäraseks, kuhu eraldi ainult söögi pärast tagasi minna poleks mõtet. Natuke teen ma oma kommentaariga siinsele köögile liiga ka - oleme sattunud korra Michelini nimekirja valgete linadega restorani ja seal tõesti viis toit keele alla, ainult et salatilist polnud sealgi.
Tüüpiline lõuna on siin täidisega võiku ja poes kõige tavalisem valmistoit on küpsetamata pakendatud pitsa, mille lükkad 10ks minutiks ahju. Ka valmis lasanje ning salatiportsud on poes müügil ja kartulisalat on tiba äädikasem kui me harjunud oleme, ent muidu täitsa ok. Ka sardelli laadsed vorstid on mõnusalt lihased. Muide, nägin lõpuks ka melonit müügil - meie oma maja kõrvaltänava pisikeses Sparis. See paneb endiselt mind imestama, arvestades, et hispaaniapäraste serrano singi tüüpi õhukeste lihaviiludega süüakse ju ühe snäki ehk tapasena just serrano sinki meloniga.
Kuigi oleme Hispaania kultuuriruumis, kus tapased ehk väiksed suupisted on üldlevinud toidukord, ei ole ma siiski siin liiga palju tapase kohti kohanud. Võibolla oleme olnud jälle valel ajal liikvel, et pole nende otsa komistanud, aga üldises plaanis neid siiski siin liiga palju ei paista olevat. Ühe põneva avastuse tegime Las Palmases siiski - otsisime varajaseks õhtusöögiks söögikohta ja läksime vahelduseks Ameerikapärasesse burgeri restorani, kus hiljem märkasime, et ukse taga õues on restorani reklaamplakatil A Le Coq’i õlle pilt. Kui teenindajat küsisime, mis seos neil Eesti ja A Le Coq õllega on, ei osanud ta muud öelda, kui et see oli neil müügil, aga kuna keegi ei ostnud, siis nad võtsid selle sortimendis maha. Tundub, et eestlased jõuavad tõesti igale poole - kui mitte ise, siis jälje jätame me siiski.
M video tehnikamuuseumist: https://youtu.be/X79sTIxw-Ew?si=fbLeJXaT7uqBi6cx
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar