Alustasime oma hommikut Nürnbergi linnajalutuskäiguga. Olime ilmselgelt varajased klassikalise turisti kohta ja see tähendas, et inimesi liikus linnapeal vähe, aga ka kõik sisulsielt kõik söögikohad olid veel suletud ning esimesed ettevalmistused peatseks avamiseks alles kestsid. Kuna meil hotellis hommikusööki hinna sisse arvatud polnud, siis tuli meil leida mõni armas kohvik, kus esmane kehakinnitus võtta.
Meie esimeseks takistuseks sai sularaha puudumine. Teadsin küll, kuid olin unustanud, et siinne Euroopa, eriti Saksamaa, arveldab enamjaolt sularahas ja harva saab maksta kaardiga. Fotoka kotist avastasime eelmisest reisist jäänud 20-eurose, millega pidime maksma ka parkimise eest. Nii käisime mitmest söögikohast läbi küsimusega kaardimakse kohta, kuid saime eitava vastuse. Lõpuks ei pidanud tühi kõh enam tänavalt tulevatele imeheadele värske saia lõhnadele vastu ning otsustasime keha kinnitada lähimas hästi lõhnavas kohvikus. Ah, värske saia maitse on imeline!
Nürnberg ise on suhteliselt klassikaline Kesk-Euroopa linn. Raekojaplatsil peetav iapäevane turg on iseenesest vahva, seda enam, et seal müüakse läbisegi nii saia, hoidiseid, puuvilju kui taimi. Muus osas on munakividega sillutatud vanalinn kaetud suurte kivist keskaegsete hiinetega, millest mitmete küljes ripub ühes või teises kohas väike kujuke. Linna aitab oluliselt selgemini kujundada enda jaoks linna läbiv jõgi ning väiksed tihedad sillad üle jõe lipsamiseks. Armas linnake paaritunniseks jalutuskäiguks.
Nürnbergis ringi jalutades märkasin ühel tänavanurgal meesterahvast mugavalt seismas ja mingi puldiga mängimas. Alles hetk hiljem sain aru, et tegemist on kraanajuhiga, ainult et mitte kraana otsas, vaid ehitust eemalt jälgimas, maapinnalt kraanat puldist juhtides. Ma polnud enne niimoodi lähedalt ühegi kraanajuhi toimetamisi saanud jälgida. Enam ei peagi kraanajuhid igal tööpäeval väledalt mööda torni üles ronima, et oma tööpostile jõuda.
Enamuse päevast olime planeerinud shoppamiseks Wertheim Villages, kus olime ka varem käinud. Kuna aega oli omajagu, jalutasime seal mõnusasti ringi. Teel Nürnbergist Wertheimi soovisin käia läbi ka kuskilt suuremast supermarketist, et muretseda meile autosse veidi joomiseks vett. Sedakorda ei hakanud aga teepeal kuskil ühtki supermarketit silma. Kuigi hommikul oli ilm jahedam ja pilvine, siis päeva peale tõusis temperatuur 21 soojakraadi pealt siiski 30 ligi ning veekadu organismist oli tuntav. Ka õhtul ei suutnud me leida ühtki supermarketit, kraaniveega on mul varasematest reisidest aga ebamugavad kogemused ja nii tuli vedelikku ammutada söögi kõrvale selleks võimalikel hetkedel jõudsalt.
Meie tänaöine hotell on saadud tänu V-le, kes kampaaniale tähelepanu juhtis, tasuta. Oleme pehmelt öeldes Saksa pärapõrgus, umbes 30 km kaugusel lähimast kiirteest, keset rohelust, golfiradu järve kaldal Lindneri ketti kuuluvas 4-tärni hotellis. Siin on kampaania mille raames on saadaval vaid üksikud toad kiirematele, mille kohaselt iga kodukoha kauguse 100 km hotellist annab 10% hinnas alla. Kuna Eesti asub üle 1000 km kaugusel, on meile tänane öö tasuta.
Ma olin siiralt meeldivalt üllatunud hotelli jõudes. Tuba on avar, lisaks voodile mahuvad tuppa ka väike diivan ja tugitool koos kirjutuslaua ja diivanilauaga. Tõeline mugavus. Vaade aknast avaneb otse järvele. Überringi on selline rohelus ja ilu, et hotellitoas olla on raske ning tahaks ümbrusakudust minna mõnusasti uudistama. Jalutama me siiski ei jõudnud ja otsustasime selle asemel istuda hotelli terrassil ning nautida õhtusööki. Ah, milline idüll on vaikselt veini mekkides vaadata, kuidas päike vaikselt järve taga oleva linna varju vajub.
Mul on selline tunne, et siin hotellis võiks lausa kauem olla ja mind ei häiri sootuks see, et siin suurt ümbruskonnas teha pole. Lihtsalt nii ilus on. Kui me veel golfi mängiks, tunduks see lausa suurepärasena. Hotellis on olemas ka spa, basseini ja saunakompleks, kuid ka neid polnud meil täna mahti lähemalt kaema minna. Võibolla hakkab minu lõputu rahutus ja ringi sibamise vajadus lõpuks asenduma rahulikuma ja paiksema loomusega? Seda pole meil aga võimalik seekord järgi uurida, sest juba homme keerame nina Brüsseli poole, kui oleme suutnud välja mõelda, kas lähme sinna üle Kölni või läbi Luksemburgi. Ehk hommik on õhtust targem ja ju me siis vaatame.
Meie esimeseks takistuseks sai sularaha puudumine. Teadsin küll, kuid olin unustanud, et siinne Euroopa, eriti Saksamaa, arveldab enamjaolt sularahas ja harva saab maksta kaardiga. Fotoka kotist avastasime eelmisest reisist jäänud 20-eurose, millega pidime maksma ka parkimise eest. Nii käisime mitmest söögikohast läbi küsimusega kaardimakse kohta, kuid saime eitava vastuse. Lõpuks ei pidanud tühi kõh enam tänavalt tulevatele imeheadele värske saia lõhnadele vastu ning otsustasime keha kinnitada lähimas hästi lõhnavas kohvikus. Ah, värske saia maitse on imeline!
Nürnberg ise on suhteliselt klassikaline Kesk-Euroopa linn. Raekojaplatsil peetav iapäevane turg on iseenesest vahva, seda enam, et seal müüakse läbisegi nii saia, hoidiseid, puuvilju kui taimi. Muus osas on munakividega sillutatud vanalinn kaetud suurte kivist keskaegsete hiinetega, millest mitmete küljes ripub ühes või teises kohas väike kujuke. Linna aitab oluliselt selgemini kujundada enda jaoks linna läbiv jõgi ning väiksed tihedad sillad üle jõe lipsamiseks. Armas linnake paaritunniseks jalutuskäiguks.
Nürnbergis ringi jalutades märkasin ühel tänavanurgal meesterahvast mugavalt seismas ja mingi puldiga mängimas. Alles hetk hiljem sain aru, et tegemist on kraanajuhiga, ainult et mitte kraana otsas, vaid ehitust eemalt jälgimas, maapinnalt kraanat puldist juhtides. Ma polnud enne niimoodi lähedalt ühegi kraanajuhi toimetamisi saanud jälgida. Enam ei peagi kraanajuhid igal tööpäeval väledalt mööda torni üles ronima, et oma tööpostile jõuda.
Enamuse päevast olime planeerinud shoppamiseks Wertheim Villages, kus olime ka varem käinud. Kuna aega oli omajagu, jalutasime seal mõnusasti ringi. Teel Nürnbergist Wertheimi soovisin käia läbi ka kuskilt suuremast supermarketist, et muretseda meile autosse veidi joomiseks vett. Sedakorda ei hakanud aga teepeal kuskil ühtki supermarketit silma. Kuigi hommikul oli ilm jahedam ja pilvine, siis päeva peale tõusis temperatuur 21 soojakraadi pealt siiski 30 ligi ning veekadu organismist oli tuntav. Ka õhtul ei suutnud me leida ühtki supermarketit, kraaniveega on mul varasematest reisidest aga ebamugavad kogemused ja nii tuli vedelikku ammutada söögi kõrvale selleks võimalikel hetkedel jõudsalt.
Meie tänaöine hotell on saadud tänu V-le, kes kampaaniale tähelepanu juhtis, tasuta. Oleme pehmelt öeldes Saksa pärapõrgus, umbes 30 km kaugusel lähimast kiirteest, keset rohelust, golfiradu järve kaldal Lindneri ketti kuuluvas 4-tärni hotellis. Siin on kampaania mille raames on saadaval vaid üksikud toad kiirematele, mille kohaselt iga kodukoha kauguse 100 km hotellist annab 10% hinnas alla. Kuna Eesti asub üle 1000 km kaugusel, on meile tänane öö tasuta.
Ma olin siiralt meeldivalt üllatunud hotelli jõudes. Tuba on avar, lisaks voodile mahuvad tuppa ka väike diivan ja tugitool koos kirjutuslaua ja diivanilauaga. Tõeline mugavus. Vaade aknast avaneb otse järvele. Überringi on selline rohelus ja ilu, et hotellitoas olla on raske ning tahaks ümbrusakudust minna mõnusasti uudistama. Jalutama me siiski ei jõudnud ja otsustasime selle asemel istuda hotelli terrassil ning nautida õhtusööki. Ah, milline idüll on vaikselt veini mekkides vaadata, kuidas päike vaikselt järve taga oleva linna varju vajub.
Mul on selline tunne, et siin hotellis võiks lausa kauem olla ja mind ei häiri sootuks see, et siin suurt ümbruskonnas teha pole. Lihtsalt nii ilus on. Kui me veel golfi mängiks, tunduks see lausa suurepärasena. Hotellis on olemas ka spa, basseini ja saunakompleks, kuid ka neid polnud meil täna mahti lähemalt kaema minna. Võibolla hakkab minu lõputu rahutus ja ringi sibamise vajadus lõpuks asenduma rahulikuma ja paiksema loomusega? Seda pole meil aga võimalik seekord järgi uurida, sest juba homme keerame nina Brüsseli poole, kui oleme suutnud välja mõelda, kas lähme sinna üle Kölni või läbi Luksemburgi. Ehk hommik on õhtust targem ja ju me siis vaatame.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar