Hit the road, Jack!*

* - Löö teed, Jaak! või Anna Minna, Jaak! või ka Agata, Martin Ja teised.

Ärkasime hommikul vara, et pakkida asjad kokku ning viia autosse ära juba enne hommikusöögi algust, nii et hommikusöögilauas olime esimesed, kuid enne kui hommikune kastene maa kuivaks sai, olid kiiremad golfarid end juba rajale sättimas. Meid ootas ees pikk päev umbes 1000 km läbimisega mööda Saksamaa kiirteid.

Saksamaa kiirteed on endiselt väga hea kvaliteediga. Täna on need tasulised üksnes veoautodele, kuid räägitakse, et alates 2016 tahetakse need teha ka tasuliseks sõiduautodele. Kui on võimalik osta mõistliku raha eest nö transiidi pilet, mis kehtiks vaid mõne päeva, peaksin sellist korraldust isegi mõistlikuks – head teed ei seisa ju niisama tasuta korras ega arvestades Saksamaa asukohta, pea olema mitte üksnes Saksamaa maksumaksja raha eest ehitatud-hooldatud. Siinkohal muidugi loodan, et tasu hind tuleb siiski mõistlik ja taskukohane ning pileteid saab olema lihtne muretseda.

Mul oli pikemat aega plaan minna Saksamaal toidupoodi retkele, et kaasa osta nii Saksa õlut kui kohalikumat veini, aga eelmise aasta kogemuse põhjal vaadata ka muid toiduaineid ning nõudepesumasina tablette. Duisburgis R juures olles lappasime läbi kohalike toidupoodide reklaamlehed ning leidsin kaks toidupoodi, kust meeleldi läbi tahtnuksin astuda. Kui Kauflandi tootevalik ja soodustused paistavad üle riigi ühtsed olema, siis seal ei saa endiselt krediitkaardi ega välismaise pangakaardiga maksta, sularaha meil aga nappis. Rewe keti poodide pakkumised ja kabavaik on aga igas maakonnas erinev, kuid seal õnnestus maksta ka meie pangakaardiga. Nii et Saksamaal toidupoodi minnes tuleb endiselt esimese asjana üle kontrollida, kas välismaised kaardid on seal üldse vastuvõetavad.

Teise, veidi pikema peatuse tegime endises Ida-Saksamaa linnas Chemnitzis. M avastas, et hoolimata korralikust shopingu reisist, ei olnud ta piisavat tähelepanu pööranud oma t-särgi varude taastamisele ning meie teele jäi Saksamaal Decathlon veel vaid selles väiksemas linnas. Chemnitz, endine Karl Markstad, oli omal ajal eesrindlik Ida-Saksamaa linn, kuid täna meenutas see linn mulle üksnes Poolat – Saksamaast polnud seal midagi tuttavat, peale keele ja käibel oleva euro. Ka vaadata pole seal paraku suurt midagi, kuid tunnikeseks jalasirutuspausiks on see täiesti ok.

Oma reisi viimase ööbimiskoha olime planeerinud Lodži, mis jäi sisuliselt poolele teele koju, kui alustada Westerburgist. Google Maps lükkas teekonna planeerimisel üle Berliini, proovi kust poolt tahad. Mõtlesime, et võtame meie poolakatega ühendust küsimaks, kas nad meiega kohvipausi saavad teha, alles siis, kui on täpselt selge kust me sõidame ning millal seal oleme. Paar päeva varem sai I siiski teada, et oleme Euroopas rändamas ja uuris millal Požnanisse jõuame. Paraku selgus, et I-d ennast esmaspäeval Požnanis pole.

Kui Westerburgist kodu poole sõitma hakkasime, lükkas GPS meid aga hoopis üle Wroclawi. Kirjutasin hommikul A-le smsi küsimusega, kas tal hilisel pärastlõunal on aega meiega üks väike kohvipaus teha. Minu telefonile vastust ei tulnud. Nagu sel reisil juba kombeks saanud, ei jõua minu smsid EMT võrgust kuidagi välismaa numbritele kohale ja kui isegi jõuavad, siis nende vastused minuni mitte, kuigi kõnede ja Eesti numbrite smsidega toimib kõik välismaal nagu peab. Saatsin A-le uue smsi M numbrilt ning leppisime kokku – kui Wroclawile lähemale jõuame, suhtleme kokkusaamiskoha osas uuesti.

Meie reisi oli seni eranditult saatnud päikesepaisteline ilm. Nii kui ületasime Saksamaa-Poola piiri, nägime esimesi vihmapilvi. Ühtäkki tõmbus taevas eriti tumedaks ja meie autot tabas nii tugev vihmasadu, et kojamehed ei jõudnud ka kõige kiirema pühkimisega vett ekraanilt minema visata, nii et midagi normaalselt näha oleks, ka ei olnud abi pidurdamisest, sest vesiliu tõttu olid rattad sisuliselt õhus. Äike sähvis tugevasti meie ees ja külgedel. Olime ootamatult sisenenud äikesetormi.

Ühtäkki lõi äike otse meie ette, nii et mõlemad M-ga võpatasime ja auto roolgi M käes jõnksatas korraks. Sõitsime mööda teed edasi, vihm vähenes ja peagi märkasime enda ees täispikka topeltvikerkaart, mille alt me läbi sõitsime. Olen kusagilt kuulnud, et vikerkaare alt läbi minemine toob õnne.

Wroclawisse jõudsime enne vihma. Õues oli endiselt lõõskav kuumus ja kõik ootasid pikisilmi seda äikesepilve, mis Wroclawi piiril meist seljataha jäi. Sealkandis polnud jupp aega vihma tulnud ning isegi linnainimesed janunesid vihma järele, loodusest rääkimata. Sõitsime kesklinna poole, kus pidime A ja C-ga kohtuma, kui ühtäkki saabus M telefonile sms A-lt, et ta sõidab otse meie auto taga. Millised on võimalused õhtuses tipptunnis nii kokku sattuda? Lasime A endast mööda ja leidsime tänu temale ka kiiresti parkimismaja, C-ga kohtusime juba tänaval.

Õhtustasime A ja C-ga Wroclawi keskväljakul pirogy ehk pelmeenirestoranis. Terrassil olid kõik istekohad hõivatud ja seega pidime liikuma siseruumidesse – konditsioneeri seal polnud ning siseruumides oli võikam palavus kui väljas. Otsustasin proovida ahjupelmeene – väikses portsus pidi neid olema vaid kolm, kuid piisavalt palju selleks, et kõht täis saada. Tõepoolest, nii see oli. Lauda saabusid peagi tellitud road, minu taldrikul kolm suurt poolkaarelaadset pirukat, millest jaksasin ära süüa vaid pooled. Kui alguses mõtlesime ka magusaid pelmeene proovida, siis sellest ideest loobusime peagi.

Wroclawist Varssavi poole minev maantee oli veel paar aastat tagas ehitamisel, nii et viimased mälestused Wroclawist Varssavisse sõidust olid üpris piinarikkad. Nüüdseks on teest S8 umbes pool valmis, see vähendab Varssavisse sõidu aega terve tunni võrra, mis on üpris oluline kokkuhoid. S8 on täna tasuta tee, kuid peale- ja mahasõitudel olevad putkade asukohad viitavad tee peagi tasuliseks muutumisele (või oli see varasemalt tasuline? Ma ei suutnudki meenutada, kust otsast S8 Poolas tasuline varasemalt on olnud). Igal juhul on tee äärde loodud küll puhkekohad wc-dega, kuid sisuliselt puuduvad tanklad ja söögikohad. Meie kütusepaagi osuti näitas aga juba kriitilist punast tuld Wroclawist väljasõidul.

Otsustasime, et tagasi Wroclawisse me siiski keerama ei hakka ja kuskil selle suure ja ilusa uue tee ääres ju ometigi peab tankla olema. GPS näitas lähimat tanklat 55 km kaugusel olevat, kiirteest mõne km mahakeerates. Muutusime tibake murelikuks. Üsna pea vilksas meist mööda teeääres olev reklaam viitega tanklale. Sõitsime paar kilomeetrit veel ning reklaam viitega tanklale ilmus uuesti. Keerasime reklaami järgi suurelt teelt aha ning üpris suure tee lähedal leidsime väikese, justkui maakoha tankla, kus saime paagi pilgeni kenasti täis tankida ja kaardiga maksta. GPS seda tanklat aga kuidagi meile ennist teepeal kuvada ei osanud, küll aga kuvas kaardil siis, kui olime sinna kohale jõudnud. Lõpp hea, kõik hea.

Olime just S8 headusega ära harjunud, kui see otsa lõppes ning Lodži oli jäänud veel umbes sadakond kilomeetrit mööda Poola väikeseid külakesi ja linnakesi. Üks algas ja teine lõppes. Ja nii sada kilomeetrit. Tundus, nagu me ei jõuakski kohale. Kui lõpuks Lodži broneeritud Hilton Double Treesse tunnike enne südaööd jõudsime, mis pidi olema ühtlasi Poola suurim filmitehas, mille ehituses õnnestus ka meie tuttaval I-l rolli mängida, olime rampväsinud ja tahtsime ainult magama minna. Homme ootas ju ees veel pikem sõit – 1100 km koduni.