Saunas sai M endise kolleegi abikaasa K-ga, kellega eelmisel aastal Brüsseis juhuslikult tänaval kokku jooksime, kokku lepitud, et lähme hommikul koos shokolaadivabriku Neuhaus outletti shokolaadi ostma. Mõeldud, tehtud. Kui kohale jõudsime, avastasime aga üllatusena, et shokolaaditehasepood oli renoveerimiseks seuletud ja avatakse taas alles laupäeval. K oli küll eelnevalt interetist avamisajad järgi kontrollinud, ent sellist infot polnud ta kuskil märganud. Me ei olnud poe ukse taga ainsad ootamatult pettunud kliendid. Ju see pidi siis nii minema.
Et oma sõitu Vlezenbeeki mitte asjatuks teha, otsustasime sisse põigata samas lähedal olevasse Decaathloni. olgu öeldud, et see oli päev, mil olin ise esimest korda elus Brüsselis autoroolis. Siiani on sõitnud alati M ja kõrvaltistujana on linnatänavatel orienteerumine ning kaardilugemine oluliselt lihtsam olnud. Kui Eestis sõites on ristmikud konkreetsed ja üpris lihtsad, sildid varakult näha, siis Brüsselis seda pole.
Siin on vähemalt kaks ringteed, millel on neli rida ning kuskil pole mingit infot milisest reast sa välja tohid pöörata, kui välja keerab kaks rida. Samuti on ümberreastumiseks antud lühikesed teejupid tihedas liikluses. Ei ole harvad juhused, kus tuleb reastuda kiirelt üle nelja rea, et jõuda otsaga tunnelisse, tunnelist väljudes reastuda taas kiirelt üle kahe rea ja sada meetrit eemal jookseb üks rida vasakule, teine paremale, nii et pead juba algselt teadma, kuhu sa täpselt reastuma pead ja kuhu mingi rida kuskil keerata kavatseb. Nõnda pole just keeruline kuskilt kogemata valesti keerata, kuid õnneks on alternatiive ja väikseid tänavaid palju. Tipptunni ajal võib selline valesti keeramine aga ajaliselt valusalt kätte maksta.
Nii jalakäija kui autojuhina on ilmselt võõras riigis tihedas liikluse virrvarris keerline kõiki detaile märgata, aga ühele asjale juhtis mu kursaõe A abikaasa U meie tähelepanu hoolega: rattaradadele. Brüsseli kesklinnas kohtab rattureid väga palju ja nii autojuhi kui jalakäijana on ettevaatamatult teel kooserdades oht mõnele ratturile ette jääda. Kuna siinne liiklus on tihe, siis võtavad ratturid üpris isiklikult seda, kui mõni auto nende rajale ette jääb. Tsub silmad lahti hoida teedel rattamärkide ning ka kõnniteedel punaste tsoonide osas - sinna ei tasu mitte millegi muu, kui kaherattalisega, sattuda.
Meie sisuliseks staabiks sellel reisil on kuidagi kujunenud Eesti saatkond. See on kohtumispaik ja kuidagi jõuame sinna pidevalt otsaga tagasi. Ilmselt mängib siin rolli ka see, et just sel reisil oleme enamjaol suhelnud nendega, kes selles majas töötavad (hetkeseisuga meie tutvuskonnast kolm inimest). Nii õnnestus meil parkida oma auto saatkonna maa-alusesse garaaži, kus on varasemalt kahel korral toimunud kuulduste järgi ülivinged ja ehedad garaažipeod, ning koos K-ga Hiina poodi minnes kasutada metrood. Brüsseli metroo on selline, nagu enamikes Euroopa linnades, kuid ühte detaili tasub tähele panna: metroosse sisenedes ei ole kuskil väravaid või turnikeesid, nii et lihtne om osta automaadist pilet ja endalegi ootamatult sattuda juba rongi ooteplatvormile, piletit valideerimata. Valideerimiseks tasub otsida oranže postide või seina küljes olevaid kastikesi. Ka tasub teada, et mitmekesi sõites tasub soetada endale 10-korra kaart, mida saab valideerida korraga mitme inimese jaoks - nii tuleb sõit kõige soodsam lühiajaliseks külastuseks.
Hiina poest soetasin endale kõik sushi tegemiseks vajamineva. Ma pole kunagi ise sushit teinud, küll aga kodutehtud sushit söönud. Nüüd on aeg ilmselt ka sushi meisterdamine endale korralikult selgeks teha. Kokkamine on ju ometigi mu teine suur kirg reisimise kõrval.
Viimaseks kaheks Brüsseli ööks kolisime naabrinaise juurest mu magistri kursaõe juurde, kus ka eelmisel aastal peatusime. Nüüd tekkis meil juba endal väike segadus, sest nii naabrinaine ku kursaõde mõlemad on Annikad. Ma pole harjunud neid kumbagi perenimede järgi kutsuma, lisaks on ühel veel liitnimi ja nii ma kasutasin M-ga vesteldes muudkui läbisegi Annikat. Ühel hetkel ei saanud M enam kuidagi aru, kellest ma mingil hetkel räägin.
Mulle meeldib A ja U korter väga. Olgem ausad, kui ma peaksin korteris elama, sooviksin ma elada sarnases korteris nende omale. Linnaosa, mille nad elupaigaks on valinud, on vaikne ja armas. Nende korter asub esimesel korrusel, on maast laenu akendega, ruumikas ning ümber terve korteri kahe seina asuva murulapiga ja kiviterrassiga. See on lihtsalt imeline.
Koolis on A mind järjepidevalt kursis hoidnud nende maja valmimise projektiga. Kuna kolisime ise alles aasta tagasi päris oma (paaris)majja, siis on see teema mulle kuidagi südamelähedane ja väga huvitav. Üks asi on näha netist pilte ja kuulata muljeid, teine asi sootks aga ise kerkivat maja lähedalt näha ja käega katsuda. Eestlasel on ju ikka silmad sõrme otsas.
Nende maja kerkib kõrvalkülla, mis enam ametlikult Brüssel pole ja on sarnane sellele külale, kus elab minu belglaste pere, kellega oleme juba üle kümne aasta suhelnud ja ka regulaarselt kohtunud, ent see reis meil paraku trehvata ei õnnestunud. Kui A ja U uut kerkivat maja vaatama jalutasime, möödusime põllust, mille kirjeldust oli mul algselt raske uskuda: esmasel vaatlusel on tegemist suure kartulipõlluga, seda nii taimede lehtede kui vagude järgi vaadates, aga äraõitsenud taimedele ilmuvad õite asemele ehtsad kirsstomatid, samas mullas peituvad ehedad kartulimugulad. Teisisõnu on tegemist tomati-kartuli ristsugutisega, mis võiks ideaalselt kasvada just meie väikses aias väga funktsionaalselt. Ma pole sellist taime kunagi varem näinud ja mul pole aimugi, kust seda endale soetada saaks, aga jube põnev oleks.
Ma hoian pöidlaid, et A ja U uus maja valmiks õigeaegselt ja tuleks vastavalt ootustele ning loodan, et meil on võimalik oma järgmisel külaskäigul, millal iganes me selle siis täpselt ette võtame, neid külastada juba uues kodus.
Et oma sõitu Vlezenbeeki mitte asjatuks teha, otsustasime sisse põigata samas lähedal olevasse Decaathloni. olgu öeldud, et see oli päev, mil olin ise esimest korda elus Brüsselis autoroolis. Siiani on sõitnud alati M ja kõrvaltistujana on linnatänavatel orienteerumine ning kaardilugemine oluliselt lihtsam olnud. Kui Eestis sõites on ristmikud konkreetsed ja üpris lihtsad, sildid varakult näha, siis Brüsselis seda pole.
Siin on vähemalt kaks ringteed, millel on neli rida ning kuskil pole mingit infot milisest reast sa välja tohid pöörata, kui välja keerab kaks rida. Samuti on ümberreastumiseks antud lühikesed teejupid tihedas liikluses. Ei ole harvad juhused, kus tuleb reastuda kiirelt üle nelja rea, et jõuda otsaga tunnelisse, tunnelist väljudes reastuda taas kiirelt üle kahe rea ja sada meetrit eemal jookseb üks rida vasakule, teine paremale, nii et pead juba algselt teadma, kuhu sa täpselt reastuma pead ja kuhu mingi rida kuskil keerata kavatseb. Nõnda pole just keeruline kuskilt kogemata valesti keerata, kuid õnneks on alternatiive ja väikseid tänavaid palju. Tipptunni ajal võib selline valesti keeramine aga ajaliselt valusalt kätte maksta.
Nii jalakäija kui autojuhina on ilmselt võõras riigis tihedas liikluse virrvarris keerline kõiki detaile märgata, aga ühele asjale juhtis mu kursaõe A abikaasa U meie tähelepanu hoolega: rattaradadele. Brüsseli kesklinnas kohtab rattureid väga palju ja nii autojuhi kui jalakäijana on ettevaatamatult teel kooserdades oht mõnele ratturile ette jääda. Kuna siinne liiklus on tihe, siis võtavad ratturid üpris isiklikult seda, kui mõni auto nende rajale ette jääb. Tsub silmad lahti hoida teedel rattamärkide ning ka kõnniteedel punaste tsoonide osas - sinna ei tasu mitte millegi muu, kui kaherattalisega, sattuda.
Meie sisuliseks staabiks sellel reisil on kuidagi kujunenud Eesti saatkond. See on kohtumispaik ja kuidagi jõuame sinna pidevalt otsaga tagasi. Ilmselt mängib siin rolli ka see, et just sel reisil oleme enamjaol suhelnud nendega, kes selles majas töötavad (hetkeseisuga meie tutvuskonnast kolm inimest). Nii õnnestus meil parkida oma auto saatkonna maa-alusesse garaaži, kus on varasemalt kahel korral toimunud kuulduste järgi ülivinged ja ehedad garaažipeod, ning koos K-ga Hiina poodi minnes kasutada metrood. Brüsseli metroo on selline, nagu enamikes Euroopa linnades, kuid ühte detaili tasub tähele panna: metroosse sisenedes ei ole kuskil väravaid või turnikeesid, nii et lihtne om osta automaadist pilet ja endalegi ootamatult sattuda juba rongi ooteplatvormile, piletit valideerimata. Valideerimiseks tasub otsida oranže postide või seina küljes olevaid kastikesi. Ka tasub teada, et mitmekesi sõites tasub soetada endale 10-korra kaart, mida saab valideerida korraga mitme inimese jaoks - nii tuleb sõit kõige soodsam lühiajaliseks külastuseks.
Hiina poest soetasin endale kõik sushi tegemiseks vajamineva. Ma pole kunagi ise sushit teinud, küll aga kodutehtud sushit söönud. Nüüd on aeg ilmselt ka sushi meisterdamine endale korralikult selgeks teha. Kokkamine on ju ometigi mu teine suur kirg reisimise kõrval.
Viimaseks kaheks Brüsseli ööks kolisime naabrinaise juurest mu magistri kursaõe juurde, kus ka eelmisel aastal peatusime. Nüüd tekkis meil juba endal väike segadus, sest nii naabrinaine ku kursaõde mõlemad on Annikad. Ma pole harjunud neid kumbagi perenimede järgi kutsuma, lisaks on ühel veel liitnimi ja nii ma kasutasin M-ga vesteldes muudkui läbisegi Annikat. Ühel hetkel ei saanud M enam kuidagi aru, kellest ma mingil hetkel räägin.
Mulle meeldib A ja U korter väga. Olgem ausad, kui ma peaksin korteris elama, sooviksin ma elada sarnases korteris nende omale. Linnaosa, mille nad elupaigaks on valinud, on vaikne ja armas. Nende korter asub esimesel korrusel, on maast laenu akendega, ruumikas ning ümber terve korteri kahe seina asuva murulapiga ja kiviterrassiga. See on lihtsalt imeline.
Koolis on A mind järjepidevalt kursis hoidnud nende maja valmimise projektiga. Kuna kolisime ise alles aasta tagasi päris oma (paaris)majja, siis on see teema mulle kuidagi südamelähedane ja väga huvitav. Üks asi on näha netist pilte ja kuulata muljeid, teine asi sootks aga ise kerkivat maja lähedalt näha ja käega katsuda. Eestlasel on ju ikka silmad sõrme otsas.
Nende maja kerkib kõrvalkülla, mis enam ametlikult Brüssel pole ja on sarnane sellele külale, kus elab minu belglaste pere, kellega oleme juba üle kümne aasta suhelnud ja ka regulaarselt kohtunud, ent see reis meil paraku trehvata ei õnnestunud. Kui A ja U uut kerkivat maja vaatama jalutasime, möödusime põllust, mille kirjeldust oli mul algselt raske uskuda: esmasel vaatlusel on tegemist suure kartulipõlluga, seda nii taimede lehtede kui vagude järgi vaadates, aga äraõitsenud taimedele ilmuvad õite asemele ehtsad kirsstomatid, samas mullas peituvad ehedad kartulimugulad. Teisisõnu on tegemist tomati-kartuli ristsugutisega, mis võiks ideaalselt kasvada just meie väikses aias väga funktsionaalselt. Ma pole sellist taime kunagi varem näinud ja mul pole aimugi, kust seda endale soetada saaks, aga jube põnev oleks.
Ma hoian pöidlaid, et A ja U uus maja valmiks õigeaegselt ja tuleks vastavalt ootustele ning loodan, et meil on võimalik oma järgmisel külaskäigul, millal iganes me selle siis täpselt ette võtame, neid külastada juba uues kodus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar