Kui olla juba Euroopa pealinnas, tuleb üheld hetkel leida ak võimalused külastamaks Euroopa pealinna põhjust ehk EL institutsioone. See reis on meil nagunii kuidagi kujunenud Eesti saatkonna tähe all, nii et Euroopa Komisjoni peamise ja tuntuima hoone külastamine tundus teemasse väga paslik.
Magasime hommikul kaua ja jõudsime linna enam-vähem lõunaks, kus Euroopa Komisjonis töötava kursaõe A-ga kokku saime ja end lõunale Euroopa Komisjoni viia lasime. Euroopa Komisjonil pidi olema Brüsselis kokku ca 60 maja ja 30 000 töötajat. Need numbrid tunduvad mulle kuidagi hoomamatud.
A saab endaga sisse viia kaks külalist. Registreerisime end ID-kaardi alusel ära, saime rinda kleebitavad külastaja kleepsud ning läbisime turvakontrolli. Ega me väga palju kaugemale tegelikult ei pääsenudki, kui vaid koridoridesse ja söögikohta, aga uhke tunne oli siiski. Kui Brüsselis on muidu söögi hinnad meie mõistes üsna krõbedad, nii et keskmine lõuna läheb maksma alati üle 10 euro ja korralikult süües ka kahekümne kanti, siis Euroopa Komisjoni söögikohas, kuhu pääseb vaid töötõendiga, on hinnas üsna rahakotisõbralikud ja Eestile sarnased, kohti soodsamadki - päevaprae hind on vii euro kandis.
Kuna naabrinaisel läks tööl pikemalt aega, tekkis meil paari tunnine auk ning otsustasime minna Mini Euroopasse, kus ma olen täpselt 10 aastat tagasi kunagi koos E ja oma belglast perega käinud, kui olin oma elu esimesel iseseisval reisil. Ilmselgelt sellest ajast pärineb ka minu väike kiindumus Belgia vastu ning olen aeg-ajalt ikka püüdnud ühe silmaga põgusalt jälgida Belgias toimuvat.
Sel aastal täitus Mini Euroopal 20 aastat, nii et paslik oleks seda taas külastada umbes 10 aasta pärast. M polnud seal kordagi varem käinud ja olgugi, et M pole väga nn muuseumi inimene, meeldis Mini Euroopa talle väga. Ma ei mäleta enam, kas ja mis ekspositsioonid olid kümme aastat tagasi olemas, aga nii mõndagi vaadates teadsin, et kümme aastat tagasi neid seal polnud. Nii oli ka 2004. aastal just loodud Eesti muruplats, aga veel täiesti tühjana ega olnud veel kindel, mis sinna tuleb. Väga hingeminev oli seekordsel külastusel näha Eesti platsil Paksu Margareetat, mille taga maketil sai alguse Balti kett, kus inimesed hoidsid kätest kinni ka läbi Läti ja Leedu makettide. Kui siis veel nupule vajutades Eesti hümn ka kõlama hakkas, kippus silm vägisi märjaks minema.
Euroopaliku päeva lõpetuseks oli paslik i-le täpp panna Euroopa Parlamendi külastusega. Suurt istungitesaali meil näha ei õnnestunud, sest need ekskursioonid pidid toimuma ainult kord päevas ja see kellaaeg meile kuidagi ei sobinud. Küll aga on Euroopa Parlament avatud enam-vähem tööpäeva jooksul tasuta visiitideks. Minu positiivseks üllatuseks on EL Parlamenti sisenedes võimalik võtta endale infobülletään just eesti keeles ning audiokiid antakse asmuti eestineelne, mis teeb sealse külastuse ja näituse vaatamise väga lihtsaks ja huvitavaks. Kui oma audiogiide võtma läksime, ei leidnud infoöötaja esimese hooga kohe eesti keelt üles, sest eestlasi pidi seal harva käima.
Kogu näitus on üles ehitatud ajaloo põhiselt, selgitades lihtsalt ja konkreetselt, aga huvtavalt, kuidas EL üldse alguse sai ja millest EL välja kasvas, illustreerides seda kõike pildimaterjali ning audiogiidi jutukestega. Kuigi ülikoolis olin kõike seda sügavuti kunagi õppinud, siis detailid ei olnud enam ammu meeles ning selline külaskäik tegi nii mõnegi asja sootuks selgemaks ja lihtsamaks. Oleksime veetnud seal ilmselt tunde, kui EL Parlamendi külastusaeg poleks läbi saanud ja parlamendihoonet sulgema poleks hakatud. Poolteist tundi läks linnutiivul ja selle hoone külastus peaks olema kohustuslik kõigile, kes Brüsselisse satuvad ja kel paar tunnikest vaba aega seal on.
Magasime hommikul kaua ja jõudsime linna enam-vähem lõunaks, kus Euroopa Komisjonis töötava kursaõe A-ga kokku saime ja end lõunale Euroopa Komisjoni viia lasime. Euroopa Komisjonil pidi olema Brüsselis kokku ca 60 maja ja 30 000 töötajat. Need numbrid tunduvad mulle kuidagi hoomamatud.
A saab endaga sisse viia kaks külalist. Registreerisime end ID-kaardi alusel ära, saime rinda kleebitavad külastaja kleepsud ning läbisime turvakontrolli. Ega me väga palju kaugemale tegelikult ei pääsenudki, kui vaid koridoridesse ja söögikohta, aga uhke tunne oli siiski. Kui Brüsselis on muidu söögi hinnad meie mõistes üsna krõbedad, nii et keskmine lõuna läheb maksma alati üle 10 euro ja korralikult süües ka kahekümne kanti, siis Euroopa Komisjoni söögikohas, kuhu pääseb vaid töötõendiga, on hinnas üsna rahakotisõbralikud ja Eestile sarnased, kohti soodsamadki - päevaprae hind on vii euro kandis.
Kuna naabrinaisel läks tööl pikemalt aega, tekkis meil paari tunnine auk ning otsustasime minna Mini Euroopasse, kus ma olen täpselt 10 aastat tagasi kunagi koos E ja oma belglast perega käinud, kui olin oma elu esimesel iseseisval reisil. Ilmselgelt sellest ajast pärineb ka minu väike kiindumus Belgia vastu ning olen aeg-ajalt ikka püüdnud ühe silmaga põgusalt jälgida Belgias toimuvat.
Sel aastal täitus Mini Euroopal 20 aastat, nii et paslik oleks seda taas külastada umbes 10 aasta pärast. M polnud seal kordagi varem käinud ja olgugi, et M pole väga nn muuseumi inimene, meeldis Mini Euroopa talle väga. Ma ei mäleta enam, kas ja mis ekspositsioonid olid kümme aastat tagasi olemas, aga nii mõndagi vaadates teadsin, et kümme aastat tagasi neid seal polnud. Nii oli ka 2004. aastal just loodud Eesti muruplats, aga veel täiesti tühjana ega olnud veel kindel, mis sinna tuleb. Väga hingeminev oli seekordsel külastusel näha Eesti platsil Paksu Margareetat, mille taga maketil sai alguse Balti kett, kus inimesed hoidsid kätest kinni ka läbi Läti ja Leedu makettide. Kui siis veel nupule vajutades Eesti hümn ka kõlama hakkas, kippus silm vägisi märjaks minema.
Euroopaliku päeva lõpetuseks oli paslik i-le täpp panna Euroopa Parlamendi külastusega. Suurt istungitesaali meil näha ei õnnestunud, sest need ekskursioonid pidid toimuma ainult kord päevas ja see kellaaeg meile kuidagi ei sobinud. Küll aga on Euroopa Parlament avatud enam-vähem tööpäeva jooksul tasuta visiitideks. Minu positiivseks üllatuseks on EL Parlamenti sisenedes võimalik võtta endale infobülletään just eesti keeles ning audiokiid antakse asmuti eestineelne, mis teeb sealse külastuse ja näituse vaatamise väga lihtsaks ja huvitavaks. Kui oma audiogiide võtma läksime, ei leidnud infoöötaja esimese hooga kohe eesti keelt üles, sest eestlasi pidi seal harva käima.
Kogu näitus on üles ehitatud ajaloo põhiselt, selgitades lihtsalt ja konkreetselt, aga huvtavalt, kuidas EL üldse alguse sai ja millest EL välja kasvas, illustreerides seda kõike pildimaterjali ning audiogiidi jutukestega. Kuigi ülikoolis olin kõike seda sügavuti kunagi õppinud, siis detailid ei olnud enam ammu meeles ning selline külaskäik tegi nii mõnegi asja sootuks selgemaks ja lihtsamaks. Oleksime veetnud seal ilmselt tunde, kui EL Parlamendi külastusaeg poleks läbi saanud ja parlamendihoonet sulgema poleks hakatud. Poolteist tundi läks linnutiivul ja selle hoone külastus peaks olema kohustuslik kõigile, kes Brüsselisse satuvad ja kel paar tunnikest vaba aega seal on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar