Tšehhi, mu arm!

Tee Katowicest Tšehhi poole on sile ja GPS-i järgides lihtne, kuigi tee kvaliteeti Saksa teedega muidugi võrrelda ei anna. Enne reisile asumist otsustasime soetada endale tasulise GPS-i Sygicu M telefonile, et oleks kindel kaardivõrgustik reisiks olemas.

Eestis ringi vurades kasutame juba üle aasta sotsiaalset GPS-i Waze, mis meil toimib hästi, kuid nõuab Internetiühendust. Väidetavalt ei võta Waze just palju netti ja seetõttu on ka Eestis olles ilmunud ekraanile mitmeid kasutajaid teiste riikide lippudega. Sellegipoolest pole Waze Poolas ja Tšehhis kuigi populaarne, üksnes teispool Prahat olid kaardile tekkinud ka teiste kasutajate poolt mõned olulised märked.

Sygicul on veel üks suur ja oluline eelis Waze ees just pikamaareisidel: marsruuti on võimalik planeerida varakult ning mitme vahepunktiga, Waze laseb panna vaid ühe vahepeatuse. Samas võtab Waze sihtpunkti info telefoni kalendrist ja nii ei pea aadresse käsitsi toksima, kui asjad kalendris korralikult kirjas on. Enamus hotellibroneerimissüsteeme aga laseb hotelli aadressi automaatselt kalendrisse lisada. Ideaalne süsteem oleks vast selline, mis ühildaks endas Waze uudsuse ja sotsiaalsuse ning Sygicu funktsionaalsuse.

Esimese peatuse tegime Olomoucis Tšehhis. Kunagi 2009. aastal oma esimest Euroopa ringreisi tehes peatusime seal samuti korraks, kuid tol ajal polnud meil ka reisijuhti, mistõttu me linnast endast suurt midagi ei teadnud ja mälust ei tule kuidagi ette, kas me raekojaplatsi tegelikult ka üldse tol korral nägime või sõitsime sest linnast vaid korraks niisama läbi.

Igal juhul on Olomouci vanalinna osa päris kindlasti alahinnatud ja paistab varjatud aardena. Jõudsime Olomouci raekoja platsi juhuslikult just nimelt keskpäeval, mil raekoja kella mäng, sarnaselt Praha väga tuntud kella mängule, just pihta oli halanud. Olomoucis pidigi seda vaid korra päevas, keskpäeval nägema. Olomouci vanalinn on kompaktne ja armas, raekoja hoone ümbrus kaunistatud mitme keskaegse purskkaevuga ning sealsamas kõrval asub suur kirik. Olomouc meenutas mulle oma raekoja platsi ümbruse ja olemusega kuidagi väga Firenzet Itaalias.

Prahas olen kaks korda varem käinud, aga M mitte kordagi ja nii on mul olnud mitmeid kordi soov talle Praha ilu näidata, kuid senini ebaõnnestunult. Kuna seekord valisin meie marsruudiks just nimelt tee läbi Praha, lootuses seal paar tundi ringi jalutada ja taaskord peale 11-aastast pausi näha nii Praha raekoja kella mängu kui Karli silda, siis arvasin, et seekord see õnnestub.

Meie reisi peamiseks eesmärgiks oli juba eelnevalt seatud ostlemine ja nii planeerisin teekonda läbi suuremate Outlet Cityde ehk ostulinnakute, kuhu on rajatud erinevate tootjate tehasepoed. Avastasin Internetist juba enne reisi, et ka Prahasse on nüüd rajatud üks säärane ostukeskus. Kuna Wroclawis saime juba oma varasemal reisil pettumuse osaliseks ühes väidetavas ostulinnaku keskuses, siis olid minu ootused madalad ning arvasin, et ka Prahas läheb meil seetõttu kiiresti. Aga oh üllatust – tegemist oli väga korraliku üpris uue tehasepoodide ostukeskusega, kus veetsime märkamatult tunde. Kui lõpuks tiiru peale olime teha saanud, näitas kell juba poolt seitset õhtul.

Seekord me Prahasse siiski kuidagi ei jõudnud ja see tähendab,e t millalgi tulevikus võiksime Tšehhi ringreisi kohe eraldi ette võtta, et saaks külastada nii Prahat, Tšehhi veiniregiooni Moravias, Karlovy Vary koopaid kui ka nautida Tsehhi imeilusat loodust. Tšehhi oli mu esimene iseseisev välisreis ning ilmselt sinna kaotasin ma kunagi 1997. aastal oma südame, et Tšehhi mulle siiani väga meeldib.

Päev läbi oli väljas olnud lõõskav päike, temperatuur näitas varjus 37 kraadi ning tee temperatuur tõusis kergelt 50 soojakraadini, ent õues ringi jalutades ei tundunud sugugi ilm tapvalt ega kõrvetavalt palav, vaid õhk oli meeldivalt soe. Muidugi ilma konditsioneerita olnuks üpris võimatu ringi reisida. Kui lõpuks poole seitsme paiku õhtul autosse tagasi jõudsime, näitas autos olnud sisetermomeeter 46 soojakraadi. Võtsin pudelist lonksu vett ja pidin selle koheselt välja sülitama – lahtunud gaasidega kuum Värska ei ole mitte kuidagi joodav. See-eest hommikul autosse pandud kohvid olid mõnusasti üles soojenenud ning taas hästi joodavaks muutunud.

Nibin-nabin enne kella kümmet õhtul saabusime Nürnbergi oma kinni pandud Hiltoni hotelli. Kui Hilton on seni tundunud turvalise valikuna, olles klassikaline, aga korralik äriklassi hotell, siis seekordne Hilton on pigem veidi väsinud olekuga. Edaspidi peab hakkama ilmselt ka uurima milline on hotelli renoveerimisaasta, enne kui kuhugi tuba broneerida. Samas annab tuntud brändi nimi siiski garantii, et tegemist on korraliku kohaga ja ootamatult kehvadesse tingimustesse reeglina sattuda nii ei õnnestu. Küll aga on Saksamaa kandis reegel see, et enamikes hotellides on Wifi tasuline või tasuta vaid mõnda aega hotelli fuajees. Minu üllatuseks aga arvutit wifi võrku ühendades hüppas lahti Skype aken, mis teatas, et siinses wifis on võimalik osta Internetti ka minutipõhiselt, makstes selle eest Skypega. Päris põnev lahendus ja kui see blogikanne õigeaegselt üles läheb, siis järelikult Skype krediidiga wifitamine õnnestus.