Duisburg - linnarahvale loodud

Ärkasin öösel mitu korda akendest tulevate häälte peale – R elab peaaegu Duisburgi kesklinnas ning nädalavahetusel pidutsevad sakslased ei oska mitte mööda tänavat vaikselt käia. Õues oli aga niivõrd palav, et kinnise aknaga magada oleks sisuliselt võimatu olnud. Teine meile harjumatu faktor oli Pupa, R ja K ilus pikakarvaline hall kass, kes end vahepeal mõnusasti meie peaotsa sisse seadis ja vähemalt kaks korda meie voodis käis, neist ühel korral mu sõrmi lakkudes. Pupa kartis meid alguses meeletult, nii et esimese paari tunni jooksul me teda sisuliselt ei näinudki, aga ööseks oli ta meid omaks võtnud. Nii hea, et Tommy on mõistliku suurusega koer, kes meie voodisse ei roni – kohe kuidagi ei kujutaks ette, et 45 kg-ne koer meie voodi päises magada võiks.

Koerad on siinses tänavapildis umbes sama tavalised kui olid Itaalias. Nendega käiakse kõikjal avalikes kohtades. Linnatänavatel ja hotellides kohtab koeri nagunii, nagu ka linnaparkides ja metsades, aga ka poodides. Itaalias kohtas koeri nii restoranides kui riide- ja toidupoes, nii suuri kui väikseid. Saksamaal nägi lapsevankri moodi kärudesse pandud väikseid nähvitsaid riidepoodides palju, toidupoodides aga mitte. Minu üllatuseks pole sakslased koerte suhtes sugugi nii tolerantsed, kui võinuks arvata, nimelt väiksed klähvivad koerad on ostulinnakutesse teretulnud, suured hästi käituvad koerad, nagu retriiverid, aga saadetakse turvameeste poolt minema. Minu jaoks üpris arusaamatu. Küll aga on mul siiras hea meel, et nüüd on ka Eestisse tekkinud trobikond söögikohti, mille uksel ilutseb kleeps, et hästi käituvad koerad on teretulnud, mitte et me Tommyga kordagi koos restoranis käinud oleks.

Eelmisel aastal peatusime Duisburgis vaid kohvipausiks, mille raames jõudsime korraks kesklinna jalutada. Lonely Planet on ka Duisburgi suhtes üpris napisõnaline, nii on kohapealne giid lausa hädavajalik. R viis meid hommikul esmalt linnametsa – kõrgete puudega mets, mis asub Duisburgi servas ja kus käivad paljud jooksmas ja rattaga sõitmas, aga ka koertega jalutamas. Kui poleks asfalteeritud radu, tunduks see mets üpris ehe ja puutumatu. Keset linnametsa asuvad aga metssead, kelle jaoks on loodud suur aedik ja kes on inimestega niivõrd harjunud, et uute inimeste lähenedes liputavad saba ja viskavad pikali, et neid läbi aediku kõhu alt sügataks. Ma pole mitte kunagi varem saanud metsseale päriselt pai teha.

Duisburgis on veel mitmeid huvitavaid parke. Sealsed inimesed on kavalalt ära kasutanud vana rauatootmistehase kompleksi (LandschaftparkDuisburg Nord), muutes selle vaba aja keskuseks. Seal on loodud tehase seintele mitmed mägironimisrajad, jalgrattarajad, vabaõhukino, liinase põhjaga rannakohvik, suurde tünni loodud sukeldumiskeskus, mitmed laste mänguväljakud, võimalus jalutada mööda endist tehasekompleksi veepuhastusjaama, ronida metalltreppidest üles kõrgustes olevale vaateplatvormile, mis asub endise metallisulatuskorstna tipus, kunstiinstallatsioon, aga ka veidi eemale betoonseinte vahele mudelautodega sõitmise plats, rula ramp, miniatuurne jalgpalli, korvpalli ja võrkpalli plats. Ühesõnaga on sinna loodud  kõikvõimalike värskes õhus tehtavate hobide keskus, kuid ka niisama jalutajal ja uudistajal on seal väga huvitav. Ideaalne mõte, kuidas kunagist tehasepinda kasulikult ja huvitavalt ära kasutada.

Samas pargis nägime ka üht sinist papagoid ringi lendamas, mida üks paarike üritas kinni püüda üpris lootusetult. R kinnitas, et nende kandis papagoid niisama ringi ei lenda ja ju see on kuskilt plehku pandud. Päris õhtul selguski, et Internetis on juba otsimiskuulutus olemas ning ilmselt on tegu sama papagoiga. Loodetavasti jõuab linnuke peagi elusalt ja tervelt koju tagasi.

Pühapäeviti on Saksamaal kõik sisuliselt kinni. See tähendab, et mitte ainult kaubandus, sh toidupoed, aga ka söögikohad. Osa neist avatakse siiski pealelõunal või õhtuks, kuid juulis pole ka haruldane see, kui terve koht kinni pannakse, sest kogu meeskond puhkab korraga. Otsustasime Rheini jõe ääres asuvas Rheinparkis teha oma lõunapausi ja otsisime selleks sobilikku hiinakat, kust söök kaasa haarata. Pealelõunaseks ajaks oli kõht juba üpris tühi ning lootus leida avatud hiinakat oli suhteliselt kaootiline. Lõpuks see meil siiski õnnestus ning saime oma pikniku ära peetud. Kui hommikul tundus, et täna tuleb pigem jaheda ilmaga päev, siis pealelõunaks oli väljas taas ligi 30 kraadi sooja.

Rheinpark on kunstlikult loodud park Rheini jõe kaldal, kuhu on loodud suured muruplatsid nii vaba aja veetmiseks, näiteks seal saab edukalt lohet lennutada kui ka puudevilus pikniku pidada. Kõige toredam oli aga minu jaoks jälgida mööda Rheini sõitvaid suuri pargaseid. Kiirevooluline lai jõgi oli neid täis – üks tuli ja teine läks. Muudkui seisa jõe kaldal piirde ääres ja vaata, kuidas laevad üksteisest mööduvad.

Lõpetasime oma päeva Duisburgi ühe uusima vaatamisväärsuse juures. 2009. aastal kuulutati välja Euroopa Kultuuripealinna raames võistlus leidmaks Duisburgi sobilik piirkonnale iseloomulik metalne installatsioon. 2010 see õnnestuski ning 2011 valmis klassikalist Ameerika mägesid meenutav rauast trepikogumik, mis sai endale nimeks Turtle ja Tiger Magic Mountain. Tõepoolest, ei ole just tavapärane, et on võimalus nn Ameerika mägesid läbida sootuks jalgsi. Päris vahva idee.

Ööseks jõudsime tagasi Lindneri hotelli Westerburgis Weisensee järve kaldal, kus ööbisime ka teel Brüsseli poole. See on ikka uskumatult ilus koht ja mul on väga hea meel siin olla. Sakslastele omaselt ei kipu teenindajad eriti inglise keelt rääkima, kuid nii vastuvõtus kui restoranis leidus keegi, kelle keeleoskus oli suurepärane ning tundsime end oodatud külalistena. Meid paigutati ka restoranist veidi eemal tuppa, et saaksime ehk vaiksemat ööund nautida, juhuks kui mõni restorani külaline soovib kauem või lärmakamalt õues aega veeta. Ah, see koht on ikka nii kaunis, et säärastes hotellides viibiksin ma meeleldi teinekordki!

Muide, meie autotripi käigus oleme ka omajagu kõndinud. M on läbinud nädalaga peaaegu 120 000 sammu, mina veidi vähem ja tänane oli meie reisi senine rekord: M päevane lagi oli veidi üle 20 000 sammu, mul jäi see umbes 18 000 juurde. Autoreis küll, aga miskipärast on õhtuks jalatallad ümmargused.