Tasuta öö Lindneri hotellis oli täiesti uskumatu, ainsaks puuduseks konditsioneeri puudumine, aga ma oleks nõus sellise toa eest sellises asukohas maksma ka täiesti tavapärast toa hinda, olenemata konditsioneeri puudumisest. Kui oma asjadega autosse jõudsime, siis avastasin, et olin oma termose hotellituppa jätnud. Õnneks sain korra veel tagasi lipata ja saimegi oma asjad Westerburgis kokku pakitud ning auto nina Brüsseli poole keeratud.
Meil oli variant, kas minna üle Kölni, nagu alguses planeerisime, või üle Luksemburgi, mida algselt välistasime, sest Luksemburgis elavad K ja J olid samal ajal Eestis puhkusel. Viimasel hetkel otsustasime siiski Luksemburgi kasuks. Nii sattusime Belgia poole sõitma läbi Saksamaa Moseli veinipiirkonna, kuid paraku polnud meil planeeritud aega, et läbida seda piirkonda mööda väikseid külavaheteid. Nii otsustasime teha väikse peatuse kuskil Moseli äärses linnas väikses supermarketis, et osta paar kasti kohalikku veini, kuid nagu ikka, nii ei saanud Saksamaal rahvusvahelise pangakaardiga maksta, vaid üksnes suarahas ja nii tuli meil piirduda kasti veini ja kasti veega. Siinkohal tasub mainimist, et mineraalvesi ise oli oluliselt odavam kui pudeli pant - veidi harjumatu olukord meie jaoks.
Kuna Lukemburgis on siinkandis kõige soodsam kütus, plaanisime tankida just seal. Kuna bensiinipaagi tuli hakkas põlema juba, jätsime Saksamaa piirilinna peatuse, kus väidetavalt on ägedad roomaaegsed varemed, vahele jätta, et ikka kindlalt tanklasse jõuaksime. Teekond bensiinijaama oli üpris ärev: reeglina saame põleva tulega sõita ca 50 km, ent hetkel, kui tuli põlema lõi, näitas lähima tanklani veel 55 km. Õnneks jõudsime tanklasse kenasti kohale ja saime oma teekonda edukalt jätkata.
Kuna Luksemburgis asub Euroopa väikseim veiniregioon, mõtlesime seal paar peatust teha. Lonely Planeti järgi on sealkandis paar tuntumat veinikeldrit, kuid Waze neid kohe leida ei suutnud ja Sygicule olime unustanud installeerida Luksemburgi kaardi. Nii järgisime esimest silti, mis vihjas veinikeldrile. Veidi tiirutamist ja leidsime õige maja justkui üles, aga sissepääsu mitte. Samas kõrval oli teine tootja, kelle uksel rippus silt vinoteegi avamisaegadega, mis nagu oleks pidanud kehtima, aga tegelikkuses oli uks lukus. Siirdusime teise, Waze järgi leitud veinitootja juurde, mis pidi olema regiooni üks tuntumaid. Leidsimegi õige maja üles, kuid ka seal puudus igasugune elu. Niipalju siis meie plaanist Luksemburgi veinipiirkonda külastada. Ilmselt peab selleks end ikka eelnevalt korralikult kurssi viima.
Tegime Luksemburgi kaubanduskeskuses väikese peatuse, hüppasime läbi ka Belgia poolel olevast Luksemburgi outletist ja paar tundi hiljem olime juba Brüsselis. Meie naabrinaine Uuesalust, kes kaks kuud tagasi Brüsselisse kolis, ootas meid juba pikisilmi.
Olime leppinud õhtuks kokku õhtusöögi mu bakaaegse kursavennaga, kuhu haarasime ka naabrinaise kaasa. Kui kursavennaga söögikohta kokku leppisime ja ta mulle mingi nime saatis, eeldasin koheselt, et tegemist on konkreetse söögikohaga, seda enam, et naabrinaine paistis kohta juba teadvat. Pealegi elavad nii kursavend kui naabrinaine mõlemad Etterbeeki piirkonnas, kus oli ka söögikoht. Jõudsime naabrinaise juurde pool tunnikest enne kokkulepitud õhtusöögi aega, täpselt parajalt, et end korra värskendada ja riided vahetada. Siis selgus aga ootamatult, et kohanimi polegi konkreetne söögikoht, vaid linnaosas asuv restoranide plats. Samal platsil asub ka kurikuulus friikartulite, mis on ka Belgia rahvusroog, putka, millel looklevad sabad ei taha kuidagi lõppeda.
Leidsime kursavenna kenasti friikartulite putka eest üles ning korralikele naistele kohaselt käisime läbi kõik restoranid, enne kui valisime välja selle, kus maha istuda ja oma õhtusööki alustada. Kuna kohti on palju ja enamus neist väidetavalt head, ja Belgia toit on siiani olnud minu jaoks alati väga positiivne gastronoomne kogemus, siis oli meil võimalus võtta põhiroog ühes, drink teises kohas ja soovi korral magustoit veel kolmandaski. Kuna jäätiserestoran oli pilgei rahvast täis, otsustasime magustoidu asemel haarata mõned kohalikud õlled ja siirduda lähedal asuvasse parki pingile juttu vestma - lõppeks oli nii naabrinaisel kui kursavennal järgmisel päeval tööpäev. Muide, park, kus me istusime, asub Euroopa kvartalis ja seetõttu on meiegi eurosaadikud sealt tihti igapäevaselt läbi jalutanud ning ühtlasi pimedal ajal kotijooksus ka oma käekotist ilma jäänud.
Meil oli variant, kas minna üle Kölni, nagu alguses planeerisime, või üle Luksemburgi, mida algselt välistasime, sest Luksemburgis elavad K ja J olid samal ajal Eestis puhkusel. Viimasel hetkel otsustasime siiski Luksemburgi kasuks. Nii sattusime Belgia poole sõitma läbi Saksamaa Moseli veinipiirkonna, kuid paraku polnud meil planeeritud aega, et läbida seda piirkonda mööda väikseid külavaheteid. Nii otsustasime teha väikse peatuse kuskil Moseli äärses linnas väikses supermarketis, et osta paar kasti kohalikku veini, kuid nagu ikka, nii ei saanud Saksamaal rahvusvahelise pangakaardiga maksta, vaid üksnes suarahas ja nii tuli meil piirduda kasti veini ja kasti veega. Siinkohal tasub mainimist, et mineraalvesi ise oli oluliselt odavam kui pudeli pant - veidi harjumatu olukord meie jaoks.
Kuna Lukemburgis on siinkandis kõige soodsam kütus, plaanisime tankida just seal. Kuna bensiinipaagi tuli hakkas põlema juba, jätsime Saksamaa piirilinna peatuse, kus väidetavalt on ägedad roomaaegsed varemed, vahele jätta, et ikka kindlalt tanklasse jõuaksime. Teekond bensiinijaama oli üpris ärev: reeglina saame põleva tulega sõita ca 50 km, ent hetkel, kui tuli põlema lõi, näitas lähima tanklani veel 55 km. Õnneks jõudsime tanklasse kenasti kohale ja saime oma teekonda edukalt jätkata.
Kuna Luksemburgis asub Euroopa väikseim veiniregioon, mõtlesime seal paar peatust teha. Lonely Planeti järgi on sealkandis paar tuntumat veinikeldrit, kuid Waze neid kohe leida ei suutnud ja Sygicule olime unustanud installeerida Luksemburgi kaardi. Nii järgisime esimest silti, mis vihjas veinikeldrile. Veidi tiirutamist ja leidsime õige maja justkui üles, aga sissepääsu mitte. Samas kõrval oli teine tootja, kelle uksel rippus silt vinoteegi avamisaegadega, mis nagu oleks pidanud kehtima, aga tegelikkuses oli uks lukus. Siirdusime teise, Waze järgi leitud veinitootja juurde, mis pidi olema regiooni üks tuntumaid. Leidsimegi õige maja üles, kuid ka seal puudus igasugune elu. Niipalju siis meie plaanist Luksemburgi veinipiirkonda külastada. Ilmselt peab selleks end ikka eelnevalt korralikult kurssi viima.
Tegime Luksemburgi kaubanduskeskuses väikese peatuse, hüppasime läbi ka Belgia poolel olevast Luksemburgi outletist ja paar tundi hiljem olime juba Brüsselis. Meie naabrinaine Uuesalust, kes kaks kuud tagasi Brüsselisse kolis, ootas meid juba pikisilmi.
Olime leppinud õhtuks kokku õhtusöögi mu bakaaegse kursavennaga, kuhu haarasime ka naabrinaise kaasa. Kui kursavennaga söögikohta kokku leppisime ja ta mulle mingi nime saatis, eeldasin koheselt, et tegemist on konkreetse söögikohaga, seda enam, et naabrinaine paistis kohta juba teadvat. Pealegi elavad nii kursavend kui naabrinaine mõlemad Etterbeeki piirkonnas, kus oli ka söögikoht. Jõudsime naabrinaise juurde pool tunnikest enne kokkulepitud õhtusöögi aega, täpselt parajalt, et end korra värskendada ja riided vahetada. Siis selgus aga ootamatult, et kohanimi polegi konkreetne söögikoht, vaid linnaosas asuv restoranide plats. Samal platsil asub ka kurikuulus friikartulite, mis on ka Belgia rahvusroog, putka, millel looklevad sabad ei taha kuidagi lõppeda.
Leidsime kursavenna kenasti friikartulite putka eest üles ning korralikele naistele kohaselt käisime läbi kõik restoranid, enne kui valisime välja selle, kus maha istuda ja oma õhtusööki alustada. Kuna kohti on palju ja enamus neist väidetavalt head, ja Belgia toit on siiani olnud minu jaoks alati väga positiivne gastronoomne kogemus, siis oli meil võimalus võtta põhiroog ühes, drink teises kohas ja soovi korral magustoit veel kolmandaski. Kuna jäätiserestoran oli pilgei rahvast täis, otsustasime magustoidu asemel haarata mõned kohalikud õlled ja siirduda lähedal asuvasse parki pingile juttu vestma - lõppeks oli nii naabrinaisel kui kursavennal järgmisel päeval tööpäev. Muide, park, kus me istusime, asub Euroopa kvartalis ja seetõttu on meiegi eurosaadikud sealt tihti igapäevaselt läbi jalutanud ning ühtlasi pimedal ajal kotijooksus ka oma käekotist ilma jäänud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar