Elu beebiga kulgeb veidi teises rütmis kui meie tavapärased reisid. Ja plaanid, mis ma oma peas teen, kipuvad jooksu pealt ümber muutuma. Õigemini püüan ma praegu vähem planeerida kui tavaliselt ja olla valmis jooksvalt asju ümber mõtlema.
Saime majast minema alles siis, kui beebil hommikul esimene uni tuli. See tähendas taas umbes poole tunnist autosõitu ja nii võtsime suuna Playa de Mogani poole. See on väike mereäärne liivarannaga turistikas, kus sadama ja ranna ala vahele jäävad nunnud väikesed tänavad. Selline pesuehtne minikuurort nagu piltpostkaardil. Väidetavalt on see Kanaaride Veneetsia, ainult et üle tänava minevaid sildu on üksikuid ja osade nendegi alt on vesi kabalist ära kuivanud, nii et Veneetsiaks ma seda nimetada ei saaks, kuid kahtlemata on tegu ühe äärmiselt armsa linnakesega.
Moganist on võimalik Agüimese kanti tagasi tulla kas mööda kiirteed või üle mägede ja kui vähegi päevavalguses aega on, tasub mägesid mööda tulek ette võtta. See on ca 60 km pikk, aga võtab aega umbes kolm tundi, sest tee on käänuline ja kohati veidi kitsas, kuid oma varasematel seiklustel oleme kitsamateski oludes sõitnud, ent kuna tee on popp ka turistide hulgas ja turiste on siin priipärast, siis ei tea kunagi, kes sulle vastu võib tulla ja kui hästi ta oma sõiduki kabariite tunnetab. Samas on see tee läbitav liinibussiga ning on valdavas osas väga hea kvaliteediga, nii et igati nauditav. Siin on ka omajagu jalgrattureid, kes 25 kraadises soojuses mäest infarktiga riskides üles ronivad. Kui ühel vaateplatvormil ratturitega kohtusime ja paar sõna juttu tegime ning kiitsin nende vaprust, vaatas rattur mind ja ütles, et see pole mitte vaprus, vaid hullumeelsus. Nõustun selle väitega kahe käega.
Mägine tee viib läbi külakeste ja ilusate vaadetega orgudele. Kokku tõuseb tee umbes 1000 meetri kõrgusele, nii et vahepeal tuleb mõned korrad neelatadagi, et kõrvad lukku ei läheks. Kui all oli temperatuur 25 kraadi juures, siis mäe otsas oli see napid paarkümmend ja tundus isegi pisut jahe. Tegime hilise lõuna või varajase õhtusöögi, kuidas kellelegi, San Bartolome de Tirajanas. Peatusime küll ka enne ühes teeäärses mägiküla söögikohas, aga seal meil teenindust saada ei õnnestunudki, nii et sõitsime edasi ja hiljem olime endale tänulikud, sest leitud söögikoht oli kodune pereresto ning söök vägagi maitsev. Seal samas linnakeses on ka väike vaateplatvorm, kust enne edasisõitu läbi põikasime ja ühtäkki kuulsin enda kõrval eesti keelt. Peale meie oligi seal veel vaid üks pere - eestlased, kes Gran Canarial oma 3 aastase lapsega juba 3 nädalat veetnud ning peagi koju hakkasid sättima. Hemingwayl oli ikka õigus, et igas sadamas (või linnas) on üks eestlane. Eesti keelt kuulsime hiljem ka toidupoes ning paaris muuski kohas.
See sama eestlaste paar rääkis ka, et nad olid tahtnud selle mägise tee ette võtta päev varem, kuid siis oli Maspalomases täielik liivatorm, nii et nähtavus oli ülikehv ja see tee tundus ohtlik ning mõttetu, sest midagi ei näinud. Ka olid suu ja silmad ning nahk nii liiva täis olnud, et tahtmine oli mask õues ette tõmmata. Meie seda õnneks saare põhja osas rännates ei kogenud, aga terve päeva on saar üleni olnud kerges liivavines, nii et päev enamjaolt autos veeta oli üsnagi õige mõte.
Kui võrrelda mõne kohaga kuidas Gran Canaria välja näeb oma looduse mõttes, siis meile kangastus pidevalt Horvaatia või Kreeka - taimedeta kivised mäed, kus kasvavad vaid üksikud puhmad ja kaktused, kuid mida rohkem lõuna ja põhja poole tulla, seda rohelisemaks lähevad ka mäed, nii et kuskil poolel teel oli ka pikkade pehmete okastega männimetsaga ala. Saare lõuna osa on aga pigem lihtsalt kivine ja seal tõesti midagi ei kasva. Kui omal ajal koolis sai õpitud, et on olemas maailmas kohad, kus taimi lihtsalt ei ole, on seda raske ette kujutada, kuid siin võib tõesti näha ühtset kivist pinnast, kus pole looduse mõttes mitte midagi. Ja ka vaba, täis ehitamata pinda on siin veel piisavalt palju. Muidu võiks Gran Canariat võrrelda ka Maltaga oma pinnase poolest, siis Malta on täiesti lame ja puudeta, siin on puud ja palmid aga ilusasti olemas ja mäed ka. Gran Canaria ei ole päris see koht, kuhu loodust nautima tulla, kuid päikest ja sooja ning merevett ja mõnusat puhkuse vaibi jagub siin kõigile küllaga.
M teeb videot ka: https://youtu.be/Bh-nu5242ac?si=GXkUih4G5ylkjHzT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar