Rumm suhkruroost

Gran Canaria on küll osa Hispaaniast, veini siin toodetakse ja juuakse, õlut ka, aga rohkem on ikkagi ajalooliselt see saar rummi maa. Kuskil 15. Sajandi lõpu poole jõudis siia kanti üks vallutaja, kes saarele edukad suhkruroo istandused rajas, need küll hiljem edasi müüs ja läks ise Las Palmast vallutama, aga sellest ajast saadik on Gran Canarial suhkruroogu kasvatatud. Suhkruroo kasvatamisel on siin olnud edukamaid ja vähem edukamaid aegu, kui osad istandused on suletud ja siis taasavatud.

1880date lõpus hakati Arucase linnas tootma suhkruroost rummi. Et tol ajal seadused ei lubanud panna alkoholile linna nime, nimetas omanik selle Arehucaseks. Arehucas toodab rummi ja rummi baasil magusaid likööre tänaseni, ent 20. Sajandi keskel olid ka neil keerulisemad ajad, kui tehas tuli ajutiselt sulgeda ja läks uue omaniku kätte. Täna toodetakse siin 20 erinevat toodet, millest 9 on erinevat rummi ja 11 likööri, mida kõike on võimalik kohapealses tehasesse loodud muuseumis proovida. Tegelikult on pileti hinna sees nelja alkoholi proovimine inimese kohta, kuid kahe täiskasvanu peale teeb see juba 8 klaasi võimalikku erinevat jooki, kui pere peale klaaside jagamist ei pelga. Minu jaoks tundus puhta rummi maitse tiba terava võitu, aga banaani rumm, maasika rumm, mida vahuveiniga segada ja karamelli liköörid mekkisid päris hästi. 80% nende toodangust müüakse kohapeal maha ja 20% umbes eksporditakse mujale maailma, osa ka Põhja-Euroopasse, nii et kohvrisse pole mõistlik just suuremat kogust pudeleid kaasa pakkida ja soovi korral saab seda ka mei lähiriikidest. Alkoholi kultuur on siin saarel hästi levinud. Tavapärane on lõuna ajal juba alustada klaasi veini või õllega, aga purjus inimesi tänaval silma ei hakka.

Arehucase rummikeldris jalutades on õhus magus rummilõhn, täpselt selline, nagu vanasti oli rummi-rosina jäätisel. Suured maast laeni vaatide read on päris võimsad. Ühte avati mahub umbes 220 liitrit rummi ning igal rummil on omaette tootmise viis. Erilised partiid tehakse punase veini vaatides, mis annavad rummile erilise meki ja värvi, mis selgelt kajastub ka toote hinnas. Arehucases toodetakse aastas nii palju rummi, et sellega võiks täita ühe olümpia ujumisbasseini ning kahest enamtuntud tootest saaks ääristada tee New Yorgist Chicagoni. Arehucas toodab aastas 3,5 miljonit pudelit rummi ja nende külastuskeskust külastab ca 95 000 inimest - see on tohutu kogus. 

Meie giidi perekonnanimi oli Armas (siin on olemas ka samanimeline laevafirma ja hispaania keeles tähendab see sõna hoopis relvi). Kui talle mainisime, et eesti keeles on sel sõnal positiivne tähendus, ei olnud ta sellest küll kuulnud, ent mainis kohe, et tal on olnud eestlastest kolleegid. Eestlasi jagub ikka tõesti igale poole.  

Ma ikka imestan siinsete inimeste sõbralikkust. Kuigi inglise keele oskus on paljudel siiski piiratud, püüavad nad olla abivalmid. Kui beebiga Arucase linna pealaega parajaks tegime, et rummitehasesse õigeks ajaks inglisekeelsele ekskursioonile jõuda, siis tagasi tehase juurde viisid üksnes trepid, kuigi tänaval sildid näitasid tehast kui ratastoolile sobivat turismi atraktsiooni. Mõtlesime vaadata, ehk on tehasesse ka teine sissepääs, kust saaksime lapsevankriga ligi ilma seda treppidest tassimata, kui meie seljataga üks vanamees hispaania keeles äkki seletama hakkas ja meile selgeks tegi, et tehasesse saame ikka ainult mööda treppe käru tassides. See oli lihtsalt niivõrd armas märkamine ja meie tähelepanu sellele juhtimine, kuigi ta sõnagi inglise keelt ei rääkinud, sest see säästis meid hiljem uuesti käru mäest üles lükkkamast. 

Ja analoogseid situatsioone on olnud siin veel. Näiteks toidupoe iseteeninduskassas sai kaaluda ainult teatud toiduaineid, aga kohalikke avokaadosid tuli kaaluda müügisaalis teenindaja juures, mida me märgata ei osanud. Üks teenindajaga oma mingit muret lahendav naisterahvas pöördus äkki meie poole ja selgitas inglise keeles, mida tegema peame. Olime selle eest siiralt tänulikud. Inimesed märkavad ja ei pelga tulla rääkima, kui arvavad, et sellest võib abi olla.

Tuleb välja, et puhkusesaarel ei paistagi alati päike. Kuigi ükski ilmateade täna kuskil sademeid ei näidanud, hakkas pealelõunal tibutama seenevihma. Vihm on küll soe, aga sellega kaasnev niiskus tekitab ikkagi jaheduse tunde. Õhk oli veepiiskadest niiskele sillerdav, mis tekitas üsna auto lähedale täisulatuses vikerkaare, mis hakkas just siit samast. Ma polnud kunagi varem näinud nii selgelt ja nii lähedalt vikerkaare algust. Tundus, et kui käe välja sirutan, siis võiksin vikerkaart lausa puudutada. Sõitvast autost seda siiski katsetama ei hakanud.

Vihmaseid tegevusi Gran Canarial just palju ei ole. Mõtlesime korra outlet keskusesse Las Terrazzas shoppama minna, aga sealgi on poest poodi liikumine läbi õue ning vankri vihmakile olime jätnud majja. Siin on selline veider fenomen, et maju või kaubanduspindu vaadates ei saa mitte kuidagi aru, kas need on pigem uued või juba päevinäinud, sest päike on kõik ühtmoodi ära pleegitanud. Kaubanduskeskuses olid osadel poodidel sildid, mis lubasid peatselt seal uute poodide avamist, aga samal ajal tundus mõnigi pind juba kuidagi pikalt kinni olnud. Igal juhul tundub, et mingil vähem vihmasemal päevaks võiks sinna tagasi ostlema minna.

Õhtul, kui päike oli juba loojas ja vihm järele jäänud, kuid tuul taas tõusnud, käisime korraks oma elamise ümbruskaudsusega tutvumas. Tänavad on siin valgustatud, aga üldine valgusreostus tundub väike. Võib-olla aitavad sellele kaasa ka majade akendel kasutatavad luugid, mistõttu tunduvad majad pimedad, kuigi tegelikult toas elu käib. Olgugi, et oli reede õhtu, oli küll söögikohtades inimesi, aga üldist melu ei olnud. Oleme rahulikus ja vaikses kohalike linnakeses Arinagas.  

M tegi videoklipi ka: https://youtu.be/EneV_a7UWnY?si=HoUtmb3nvg4DLnGq