Läbi aegade on mulle meeldinud broneerida nn tasuta giidiga linnatuure, mille lõpus teed täpselt nii suure annetuse kui õigeks arvad. Reeglina jäävad summad 10-20 euro vahele inimese kohta. Giidid, kes selliseid tuure teevad, on tihti elukutselised ja teevad neid tuure oma põhitööle lisaks, sest sinna tuleb teistsugune seltskond ja neil on täielik vabadus oma tasu välja teenida. See pole tuur, mis on turismiprogrammi osa, vaid tihti inimeste endi suurem huvi.
Tänases päevas oli palju asju, mis lihtsalt juhtusid. Linnatuurile jõudsin väikese hilinemisega - esmalt lasi mähku niimoodi läbi, et see saatis mind täis riiete vahetusele koos uuesti dushi all käiguga, siis maandus banaan mu seelikul ja kui autosse jõudsin, oli meie käsiraadiosaatja, mida kahe autoga sõites omavahel mugavuse mõttes kasutame, patarei öösel tühjaks saanud, sest olime selle sisse unustanud. Kiirelt supermarketist läbi ja pealinna poole mööda kiirteed teele.
Santa Cruz de Tenerife kesklinnas on parkimismaju omajagu ja linna keskus pole kuigi suur, nii et jõuab mõne minutiga igale poole. Tahtsime Plaza Espana parkimismajja panna, aga selle kohad olid täis ja autod seisid juurdepääsutee juures sabas, oodates, et keegi lahkuks. Keerutasime veidi linnas, kuid otsustasime siiski samasse parkimismaja sappa end sättida. Ei pidanudki kaua ootama, kui mõni auto juba lahkus, nii et sain parklasse keerutama hakata, aga ega sellises olukorras parkimiskohta väga valida ei saa ja võtad selle, mis on. Sain auto posti kõrvale üsna kitsasse vahesse paika, kuid ise pidin kõrvalistuja poolelt välja ronima ja käru sain küll pagasnikust kätte, kuid tõstsin selle kahe auto vahel külg ees liikudes üle pea üle auto katuste, sest muidu kuidagi sealt välja ei mahtunud. Mõningase edasi-tagasi külg ees liikumisega sain asjad ja lapse kätte ning asusin otsima liftiga väljapääsu. Meie senine kogemus on näidanud, et igas parkimismajas on lift, kuid kiiruga ma siit seda tuvastada ei suutnud. Mis seal ikka, haarasin lapse koos käru ja kotiga sülle ning jooksin kolm korrust treppe parkimismajast üles maapeale, endal keel vestil ja süda rinnus tagumas.
Kohe linnatuuri alguses vajas mähku kiiret vahetamist ja ega kuhugi minna polnud - astusime veidi eemale plastiktualeti varju ja vahetasin mähku kiirelt ära seal samas tänaval, O last õhus hoidmas. Vähemasti hea, et õues on soe ilm. Kui linnast tagasi Costa Silenciosse sõitma hakkasin, keerasin kuskilt autoga valesti ning punane bensu paagi tuli põles juba mõnda aega, nii et otsustasin esimestest teest kiirteelt maha keerata, et kuskil parklas uuesti navigeerida hakata ja bensujaam leida ning oh imet - just seal see bensukas oligi. Paak täis, tuju hea, asusin reisikodu poole teele. Ja keerasin autoga ühelt väikselt ringteelt valesti. GPS küll juhatas mind viisakalt otse sõitma ja tagasi keerama, kuid avastasin end mitmerealiselt ühesuunaliselt tänavalt, mis lõppes tõkkepuudega. Jäin kahtlevalt seisma ning kaalusin, kas keerata seal samas ringi ja minna vastassuunas või siiski sõita tõkkepuudeni, üldse aru saamata kuhu ma sattunud olen. Putkas istuv turvamees vaatas mind korra altkulmu, aga Kuik õlgu kehitades ja vabandades ütlesin, et pean ringi keerama, naeratas ta, avas tõkkepuu, palus kaks korda vasakule keerata ja teise tõkkepuu alt ma läbi sain ning hetk hiljem olin juba kiirteel õiges suunas. Huh.
Õhtu lõpetasime seekord O ja M juures väikeste suupistetega. Tahtsime tellida pitsat, kuid kohalik toidukulleri äpp Glovo ei võtnud seekord O telefoni jutule. Proovisin siis ise, ikka punane error ja tellida ei saa. Siin on teisi äppe veel. Üks rahvusvaheliselt levinud variant on Uber Eats. Tõmbasin selle ära, tegin konto, tellisin pitsad ära ja jäime ootele. Kaardi peal hakkas juba auto pool tundi hiljem pitsadele järele sõitma, kui ühtäkki tuli teade, et meie tellimus on tühistatud. Ahah. No täna õhtul on meie õhtusöögiks siis snäkid, aga tegelikult neist piisas. Oleme ju ikkagi Hispaanias ja tapase laud ongi hea õhtueine.
Oleme poolteist nädalat Tenerifel olnud ja vaikselt hakkab mul tekkima kohaliku tunne - kohad tulevad juba tuttavad ette ja mingeid asju oskan paremini märgata. Linnast tulles tegime väikese jalasirutuspausi ning jalutasime kolmekesi meie kõrvaltänava taga oleva mere äärde. Sinna oli autoparklasse sättinud end üks valge mikrobuss, mille tagumine luuk oli lahti ja inimesed seisid seal kambakesi koos ning soovisid midagi saada. Kui mõned minutid hiljem mere äärest tagasi tulime, oli rahva hulk väiksemaks jäänud ja avastasime enda eest mobiilse pagarikoja, kust sai osta värskeid leibu-saiu ning magusaid saiakesi. Suured viini saiad, berlineri moosipallid, paks purukook ja mida kõike veel! Võtsime end sappa ja ostsime kotitäie magusaid saiakesi kokku vaid veidi vähem kui 10 euro eest, samas kui Eestis saaks poole väiksema saiakese üksi juba vähemalt 3 eurose hinnaga. Saiakesed olid värsked, mahlased ja maitsesid imehästi! Vahel tasub end väike uudishimu ära.
Vahel võib leida üllatusi ka sealt, kust neid päriselt oodata ei oska. Santa Cruz de Tenerife kesklinnas, üsna Plaza Espana lähedal, Plaza de la Candelaria väljakul asub neoklassitsistlik Kanaaride barokk stiilis hoone, milles asub turismiinfo punkt ja seetõttu on hoone sisehoov kõigile vabalt uudistatav. Sinna pääsemiseks tuleb üles minna umbes 8 trepi astet ja kui Kanaarid on eelkõige eeskujulikud invateede ja inva ligipääsude osas, mis on lapsevankriga liigeldes äraütlemata mugavad, siis lifti me kuskil ei märganud ja tassisime kärud trepist üles. Kui majast lahkuma hakkasime, tuli turvamees ja küsis, kas soovime liftiga treppide asemel kärudega alla minna. Muidugi vastasime jaatavalt. Alles siis hakkas ime meie silme all sündima! Trepiastmed kadusid maa alla, selle asemel ilmus tasane platvorm, esmalt tõusis maa seest üles metall piire, siis platvormile lifti seinad ja seejärel platvorm liftina üles trepimademele. Vot see oli alles kõrgtehnoloogiline saavutus! Ja nii delikaatselt peidetud trepi sisse, et ise me seda märgata poleks osanud.
Santa Cruz de Tenerife on tegelikult uus pealinn ja vana pealinn, La Laguna, asub uuest vaid poole tunnise sõidu kaugusel. La Lagunasse on lihtne minna trammiga, astud trammi suunaga mäest üles ja tiksud seal pool tundi ning oledki otse La Laguna vanalinnas. Tagasi võib tulla bussiga, mis tuleb veidi kiiremini ja siis pidi ka vaade vähe teine olema.
Tenerife rahvuspuu on draakonipuu, mida meie oleme harjunud nägema kasvamas väikeste peenikeste varetega taimedena pottides. Siin on need aga suured mitme meetrised paksu tüvega puud. Tegelikult pole draakonipuud üldse puud, nagu ka banaanid ei kasva puu otsas, vaid taimed, sest neil puuduvad aastaringid mille järgi nende vanust arvestada. Alla -5 kraadi draakonipuu ei kasva ning tema vanust saab arvata hargnevuste järgi, sest iga täisring, et uus haru saaks tekkida, võtab 10-15 aastat. Giidi üllatus oli suur, kui selgitasime, et samad puud on meil pisikesed, peenikese varrega ja kasvavad toas potis. Kas Tenerifel on kunagi olnud draakoneid, et siin draakonipuud nii au sees on? Tegelikult pole draakonipuul draakonitega muud pistmist, kui siinsel sordil on mahl punast värvi ja seda on iidsetel aegadel peetud draakoni vereks ja sealt on ka puu nimi pärit.
Tenerifel on ka oma lipp - see näeb välja äravahetamiseni sarnane Šotimaa lipuga, kuid sinise toon on tiba erinev. Üks legendidest räägib, kuidas San Andrese linnas olla valitseja ilmutust näinud ja nii sündinud lipp, kuid palju praktilisem ja proosalisem põhjus on, et seilavad laevad vajasid lippu mille all sõita. Kuidas aga maailma eri paigus sarnastele lipu disainidele on osatud tulla, mine võta kinni. Eks head mõtted jõuavad ikka tarkade inimesteni.
Kanaaridel ei ole jõgesid. On küll palju liiva ja mägedest tuleva vee merre voolamiseks kanalid, aga päris jõgesid ei ole. La Gomera saarel pidi olema pisike nirega jõgi, aga seda ei saa päris jõeks justkui pidada. See omakorda tähendab, et siin ei ole võimalik looduslikest tingimustest tulenevalt klaasi puhuda, sest klaasipuhumiseks on vajalik teatud kvaliteediga liiv, mis pärineb jõe sängist. Vanematel aegadel tähendas see, et klaasi oli vähe ja klaas oli kallis ning seda tuli 1500 km transportida mööda merd Cadizist. Nii leiab vanalinnast suure kiriku, kus on vaid kolm väikest vitraažist akent ning ülejäänud aknad on seintele maalitud. Küll aga on kiriku altarid väga suurejooneliselt uhked.
Santa Cruz de Tenerife kõige uhkema ja ilusama toidu turu African marketi kõrval asub suur kaasaegne hoone tohutu siseõuega, kuhu on loodud selline akustika, et iga sõna, nutt ja naer kajab seal suurejooneliselt vastu ning väiksematki heli on samal alal igal pool hästi kuulda - see on Tenerife rahvusraamatukogu, mille ruumidesse saab siseõue suurtest klaasseinadest alla piiluda.
Turud, kui nad siin avatud on, ja seda ei juhtu iga päev, vaid mõned on avatud 2-3 päeva nädalas, suletakse üldiselt 13-14:30 vahel. Aafrika turu ühes servas on suurel platsil turukohvik, kus saab üsna soodsa raha eest kohalikku kiirtoitu nagu kartulikroketid, paneeritud kanahakkliha pallid, kalmaarirõngad, grillitud kanafilee ja teisi tavapäraseid toite. Vaatasime, kas leiame mõne vaba laua ja hakkasime end ühte sättima, kui sinna juhatatavad inimesed ütlesid, et peame numbri võtma. Eemal leti ääres nägin tõesti pabernumbri masinat. Numbri võtsin, aga edasi ei saanud aru kellele ja millal seda näitama peaks. Tuli välja, et see on laua järjekorra automaat. Lauda saad istuda alles siis, kui laud vabaneb ja sinu numbri kord on käes. Menüüd eraldi lauda ei tooda, vaid kahel vastastikkusel seinal on pildid roogadega, aga hinda näed alles pärast tšeki peal. Usalduslikkust on siin palju.
Mulle meeldib Kanaaridel vahetu ja vaba, soe suhtlusstiil, millele satub tunnistajaks üsna suvalistel hetkedel. Meie kõrval majas väikeses toidupoes olles astus sisse keegi kohalik ja kuigi ma hispaania keelest aru ei saa peale oskuse menüüst eraldada peamised toiduained - selles osas on Duolingo tõesti tänuväärne olnud - on sellised möödaminnes mõne lausega vestlused alati kuidagi soojad ja naerusuised. Tekitavad ka kõrvalseisjale tunde, et oled siin oodatud.
M tegi video ka: https://m.youtube.com/watch?v=STOmQ1Pg8o8
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar