La Gomera saar asub Tenerifes vaid 40 km kaugusel ning üle mere on seda lõunarannikult Los Cristianosest Los Giganteseni selgema ilma korral väga hästi näha. Sinna viib Los Cristianosest nii Naviera Armas kui Fred Olsen katamaraan kolm korda päevas ja sõit mööda ooekanit kestab 50 minutit. Juba reisi planeerides oli meil kihvatus võtta ette päevareis La Gomerale, seda enam, et see on Tenerifelt minnes päris popp.
Kui esimene reisi nädal oli meil mitu vihmast päeva, eelmine nädal mõned tuulised ilmad, siis eile andis Kanaari saarte ilmateenistus kõrgete lainete ja tugeva tuule tõttu saarele kollase taseme tormihoiatuse, mis teisipäevaks pidi vaibuma ja taas uuesti hakkama kolmapäeval. Kõlas veidi uskumatult, seda enam, kui nägime eile rannas kõrgid laineid ja ookeani peal 4-6 meetrine laine katamaraaniga ei ole nalja asi. Eile õhtul Los Americas rannas olles olid suured rannale mühinal löövad vahused ookeani lained muidugi võrratu vaatepilt. Pärastlõunal tõusis ka tuul, mis üha tugevnes ja vahetult enne päikese loojangut oli tuul nii tugev, et sättisin kotist endale pashmina salli ümber kaela ja tõmbasin õhukese trikotaažist jaki peale. Muidugi päikeseloojangu magasime eile täpselt maha - kuigi kella järgi oli loojang kohe käes, tundus päike veel kõrgel ja kuna beebi mähku vajas kohe vahetamist ega kannatanud veel veerand tundi oodata niiskete riietega tuules, siis selleks hetkeks kui mähku vahetatud saime, oli päike täpselt loojas ja õues pime. Päike loojub siin tõesti kümne minutiga. Koos päikese loojumisega kadus ka tuul, kuigi meri mäsles veel edasi. Äkitselt vaibunud tuul andis julgust tänaseks laevapiletid ära osta.
La Gomerale väljuvad nii Armase kui Olseni laevad poole tunnise vahega ja esimene läheb hommikul kell 9 ning viimane lahkub La Gomeralt kell 17:30, ka pileti hind on sisuliselt sama, seega pole väga vahet kumma laevaga minna. Et võita päevast veidi aega, mõtlesime minna varasema ja tagasi tulla pool tundi hilisema laevaga, et näeks ära ka mõlemad vedajad. Hetkeks, kui pileteid ostma hakkasin, oli Olseni pileti hind tõusnud 30 eurot ja teine süsteem näitas üldse, et sellele laevale enam auto kohti pole. Mis seal ikka, lähme ja tuleme siis Armase laevaga, nimi on ju ka lausa armas, nii et võiks sobida.
Minu tehnikaaura külastas mind taas - hakkasin Armase kodulehelt pileteid ostma, valisin välja laeva, pileti klassi, sisestasin andmed ja ennäe, ütleb, et M dokumendi number ei sobi. Kuna seal peaks saama süsteemis ka hiljem andmed õigeks muuta, kui midagi on ostmise hetkel teadmata või muutub, mõtlesin proovida dokumendi numbri asemel xxx, aga selle peale teatas süsteem, et kellegi Juani dokumendinumber xxx pole õige. Kas see oli nüüd testisik, kelle peale ma süsteemis kogemata sattusin, aga veider oli see igatahes. Proovisin igasugu erinevaid variante, aga ükski, millele tulla oskasin, süsteemile ei sobinud. Olin juba peaaegu pileteid läbi vahendaja ostmas, kui sattusin lugema kommentaari, et vahendaja saadab meilile vaucheri, mis tuleb laevafirma kontoris päris piletiks vahetada - kell hakkas lähenema südaööle ja hommikul tahtsime minna esimese laevaga, mis läks küll mõistlikul ajal, aga tähendas meile siiski sisuliselt keset ööd ärkamist, sest autoga pardale registreerimine lõpetatakse tund enne laeva väljumist pluss pool tundi sõidu aega ja hommikused protseduurid ka… Ei tahtnud kuidagi võtta riski, et öösel ostetud piletiga mingil põhjusel hommikul laeva ei saa ja oleme asjatult poolest ööst üles ärganud. Lõpuks tuli mul mõte proovida Chrome asemel Safari brauserit ja oh imet, see töötas! Kuni hetkeni, mil tuli valida maksmise süsteem - valikus oli ainult üks: Visa kaart. Eestis ei väljasta aga enam vist ükski pank Visa kaarti, vaid kõik on Matsercardid. Kui aga maksma hakkasin, aktsepteeris süsteem ka Mastercardi, jess! Piletid hommikuks olemas ja süsteem kuvas ka hispaaniakeelse kinnituse, et eraldi check-ini teha pole vaja ning see toimub automaatselt. Läksin magama rahuliku südamega.
Kui õhtune tipptund on Tenerifel umbes kella 16st 18ni, siis hommikul sõidavad kõik põhja poolt lõunasse. See tähendab, et koos päikese tõusuga 7:30 paiku tekib ka seisak kiirteel. Õnneks GPS suunas meid sujuvalt mööda paralleelset väikest kõrval teed ja meie sõidu aeg pikenes kokku vaid kümmekond minutit, samal ajal kui kõrval oleval kiirteel autod lihtsalt tiksusid. Ei ole siin ju varem praamiga sõitnud ja ei tea, kui tõsiselt nad suhtuvad sellesse, et pead täpselt õigel ajal kohal olema. Nagu hiljem selgus, siis mitte liiga tõsiselt, aga viimasele minutile seda ka jätta pole mõtet.
Sadamas küsiti meilt piletit ja saime lustakalt noomida, et kuna meil pole hispaania ID kaardid, oleksime ikka pidanud netis check-ini ära tegema ja esitama oma PDF kujul QR koodi. Onu võttis meie ID-kaardid, toksis andmed sisse ja teatas rõõmsalt, et nüüd on meil mõnusasti aega sadama kohvikus juua kohvi, süüa võileiba või viskit, tekiilat või muud kangemat. Mõnus latiino huumor hommikul vara unise peaga.
La Gomeralt ära tulek oli nagu väikekohas ikka. Ilma ühegi piletikontrolli või kassata sõitsime otse praami ette laadimisalale ja jäime sinna ootele. Lõpuks tuli keegi ikka piletit kontrollima ja vangutas siis peaga, kui meil oli küll meilis pileti ostu kinnitus ja broneeringu number, aga mitte pilet ning saatis mind tagasi sadama kassasse luugi taha, et sealt paber pilet saada, mida skaneerida saaks. Muide, auto pilet maksab umbes 10% reisija pileti hinnast ja väikelapsed sõidavad tasuta, nii et auto ülevedu pole kuigi kallis, küll aga on reisija edasi-tagasi pilet mitte Kanaaride residendile summa, mis päevaste bussituuride hinnast suure enamuse moodustab.
La Gomera on umbes kahe Muhu saare suurune saar ja kui eemalt vaadates tundub, et see on nii väike, millele teeb päevaga kaks tiiru peale, siis kohapeal on tegelikult asjad teisiti. La Gomera on sisuliselt üks väga suur mägede ahelik, mille jalamile on üritatud ehitada mõned majad, aga siledat ja lamedat pinda seal naturaalselt eksisteerivat ei paista. See tähendab, et saare keskel ja mägede otsas ei ole seal midagi peale puutumata lopsaka rohelise looduse. Erinevalt Tenerifest ja Gran Canariast on terve saar heleroheline mäestik, mis on kaetud erinevate puude ja põõsastega. La Gomera muld pidi olema Kanaari saarte omast kõige viljakam, mis on andnud võimaluse siin kasvatada palju erinevaid asju ja tegeleda hoolega põllumajandusega, nii et läbi saare sõites näeb mäe nõlvadele rajatud kitsaid astmelisi rohelisi põlde palju.
Sisuliselt on sellel saarel kolm põhi maanteed, millest esimene, GM1 algab otse pealinnast ja viib üle Põhjaranniku tipu välja läänerannikule, kust on võimalik GM2 abil sõita tagasi teispool mägesid pealinna ning kui maha põigata korraks la lõunarannikule randa, tuleb võtta GM3 ning saare kõik suuremad teed ongi läbi sõidetud. Ei tundu nagu liiga keeruline plaan, kuid need teed liiguvad mööda kaljusid serpentiinidena ja kuigi teed on korralikud ja normaalse laiusega, on seal liikumise keskmine kiirus siiski aeglane, tihti alla 50 km/h. Seega, parimal juhul jõuad Põhjarannikule ja sealt uuesti tagasi sadamasse ning ongi päev läbi.
La Gomera tuksub aeglaselt ja rahulikus rütmis. Siin ei ole teemaparke ega veeparke, suuri kaubamaju ega head meelelahutust. Siin on puhas loodus, ideaalne koht matkamiseks ja üsna privaatne rahulikuks puhkamiseks. Kuna siin pole klassikalises mõttes turisti tõmbenumbreid, ei ole siin ka palju turiste ringi liikumas. Päeavturism tähendab reeglina keskmise suurusega väikebusse, kuhu mahub paarkümmend inimest või üksikuid rendiautoga seiklejaid ja mootorrattureid, kes üldjuhul esmakordselt kohtuvad omavahel hommikusel praamil, tõenäoliselt veel mõnes vaatamisväärsuses ja õhtul taas praamil teel tagasi Tenerifele. Ka eestlastest giidid Tenerife24st teevad just teisipäeviti bussireisi La Gomerale ning kui alguses sea ka kaalusime, jõudsime kiirele järeldusele, et alla kahe aastase lapsega on oma autoga kõige lihtsam ja mugavam, kuigi bussireisi eeliseks on giidi lõputud teadmised, mida oleks vast hea teinekord kuulata.
La Gomera ei ole turistidega liiga palju harjunud. Alles 1950ndatel, kui siia rajati korralik sadam, hakkasid turistid saarel käima ja enne oli see rohkem justkui kinnine ökosüsteem. La Gomera oli just see saar, kus Kolumbus alustas oma teed maailma avastama ning tema sammud ja rännakud on pealinnas San Sebastianis hästi dokumenteeritud. San Sebastianis elab kokku ca 9000 inimest, kogu saarel ca 20 000.
Majad on siin värvilised ja rõõmsameelsed ning tihti asuvad mäe jalamil erinevatel kõrgusel või naabritega võib olla küll silmside, aga korralik org vahel, mida ületada pole võimalik ja saaks ainult kilomeetreid ringi minna. Nii on gomerosed, nagu nad ise end kutsuvad, kunagi välja mõelnud vilistamise keele silbo, mis kostab kaugele ja nii saab sõna ühelt mäe servalt kaugele-kaugele väga kiiresti levitada. See kostub nagu linnuvile ning on inimesi, kes seda tänagi oskavad ja ka kasutavad. Kui netist püüdsin leida võimalust broneerida silbo demonstratsioonile pileteid, siis ei leidnud ma selleks ühtki võimalust. Internet teadis küll öelda, et on osad restoranid, kus seda demonstreeritakse söögi ajal, aga millised, mis päevadel ja mis kell, jäi internet võlgu. Proovisin kohalikult suuremalt tuuri operaatorilt võimalust uurida, kuid seda pole. Nõutult kirjutasin eestlaste firmale Tenerife Kompass päringu, kes siin saarel väga palju erinevaid pileteid vahendab ja kes on väga südamega abiks nõuga igasuguste küsimustega. Kes reisi alles plaanib, tasub Tenerife Kompassi kodulehte enne veidi uurida, et reisiplaan omal käel tiba lihtsam oleks. Oma meilile sain kiire kõne tagasi selgitusega, et La Gomeral ei olegi võimalik omal käel vilistamise show’d naljalt näha, aga on teada kaks restorani, kus grupid käivad lõunatamas ja kui end sinna samal ajal sööma sättida, siis reeglina vilekeelt ka kuuleb. Las Rosas restoranil on isegi kodulehel väljas, et vilistamise demod toimuvad iga päev kell 13 ja 14. Tundus hea valik olevat.
Sättisime end täpselt lõuna ajaks Las Rosasesse ja leidsime ees puupüsti gruppe täis restorani, kus meile hispaania keeles teatati, et täna a la carte menüüd pole, on grupimenüü ja meile kolmele lauda pole. Kui vile kohta küsisin, öeldi, et La Laguna Grande restoranis saab, aga see oli pool tundi tagasi mäkke sõita sinna, kust just tulime. Pealegi olid kõhud tühjad. Tenerife Kompass soovitas teise variandina proovida La Zula restorani Agulos. See oli vaid lühikese sõidu kaugusel ja tasus katset. Astusin La Zula restorani uksest sisse ja leidsin eest täiesti inimtühja koha, kus kaks kelnerit aega surnuks lõid ja üks kohalik mees õlleklaasi lõpetas. Mu küsimus, kas siin saab vilekeelt kuulda, tekitas kelnerites esmalt kohmetuse ja segaduse ning kohaliku kliendi abiga palusid nad tõlkida, et kui siin sööme, siis saab. Meile toodi päeva menüü, kus oli kümmekond eelrooga, supp, mõned pearoad, aga ei ühtki hinda. No hästi, tellisime menüüst mõned eelroad ära ja jäime huviga ootama. Kui reeglina grupimenüüde kohtades on toidu kvaliteet pigem kesine, sest neile tulevad grupid nagunii, siis suur oli mu üllatus, kui riivleivaga paneeritud grilljuust ja maja toorsalat on parimad oma kategooriast, mida ma sel reisil saanud olen. Lihtne köögiviljasalat, millele ise lisasin sobiliku koguse õli ja veiniäädikat, ei soola ega pipart, aga lehtsalati, roheliste oliivide, maisi, kurgi, tomati, valge mugulsibula, peenelt riivitud porgandi ja papaia kooslus mõjus nii hästi, et see pani tõesti imestama.
Märkasin, et tagumine söögisaal on kaetud grupile, kell oli peagi 14 saamas ning kelnerid piilusid ootusärevalt aknast välja bussi ootel. Mõtlesin, et hästi, venitama nii kaua, et grupp kohale jõuab ja kui neile vilistatakse, kuuleme ka. Kui soolane söödud, tuli kelner meie laua juurde ja teatas rõõmsalt, et nüüd on vilistamise aeg. Ta pistis omale sõrme suhu, mängis veidi põsega ja tõi kuuldavale tugeva ja kaugele kõlava eritoonilise vile nii hispaania kui inglise keeles erinevates lausetes, vilistas ka meie nimed silbosse ja lõpuks pani lapse mütsi sahtlisse, vilistas midagi pikalt, mille peale tuli restorani taga ruumidest teine kelner, võttis sahtlist lapse mütsi ja pani meie lapsele mütsi pähe. See vile keel silbo on ikka väga vinge asi ja äge oskus. Täiesti salakeel! Me saime täiesti privaatse demonstratsiooni! Kui pärast toitude eest arve tuli, oli see täiesti tavaline lõuna arve või isegi veidi soodsam. Olen õnnelik, et saime kogeda nii personaalset ja imelist kogemust, kuulda ära silbo vilekeele ja siiralt tänulik Tenerife Kompassile väga vajaliku info eest. Tore, et maailmas on heasüdamlikkus ikka veel alles.
La Gomeral on vulkaaniline lopsakas muld, mis aitab koguda huumust, kinnistada vett ja seetõttu on taimede kasvutingimused siin väga head, lisaks ka üsna ideaalse temperatuuriga kliima. See on ka üks vähestest kohtadest maailmas, kus kasvab loorberi mets Garajonay rahvuspargis, mis asub saare keskel mägedes. Sama rahvuspargi servas on aga kellelgi tulnud geniaalne idee ehitada mäe tippu klaaspõrandaga vaateplatvorm Mirador de Abrante, millelt avaneb imeline vaade mägedele, nende vahel orus olevale Agulo värvilisele väikelinnale ja üle ookeani paistvale El Teide mäe tipule, mis ülivõimsalt pilvevaibast kõrgemale tõuseb. Kui tavaliselt on sellised külastuskohad üpris krõbeda hinnaga, siis La Gomeral haldab seda vaateplatvormi riik ja see on külastamiseks kõigile tasuta. Eemalt vaadates tundus mõne meetrisesse kinnisesse klaaskuubikusse minek väga lihtne, aga kui sinna astuma hakkasin, lõi minus korraks kõrguse kartus nii välja, et kahtlesin, kas julgen need mõned sammud ära teha. Väriseva jalaga läksin klaaspõranda keskele, väikeste sammude haaval. See oli ikka paras eneseületus, aga ära tegin!
Lisaks imelistele vaadetele, suurepärastele matkaradadele ja loorberi metsale, on Garajonay looduspargis veel üks nähtus, mida siinpool maailma harva näeb - täiesti roostepunane muld ja pinnas mäe lamedas tipus, nii et tunne on, nagu oleks sattunud Marsile või Austraaliasse, kus sellist punast mulda palju leidub. Nii et kui Tenerifel on Kuu ja La Gomeral on Mars, siis mis taevakehad veel teistele Kanaari saartele peidetud on?
M tegi liikuva pildiseeria ka: https://m.youtube.com/watch?v=NS4SVUGtJV8
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar