Oleme peaaegu kaks nädalat reisil olnud ja ühes kohas peatunud, aga alles täna vüõtsin aja, et meie reisikodu ümbrusega rohkem tuttavaks saada. Majutust broneerides olid mul mõned olulised kriteeriumid - söögikohti peab lähedal olema mitmeid, toidupoodi võiks saada ideaalis jala minna ning mereni samuti jalutada. Need kõik kriteeriumid on meil hästi täidetud ja oleme valinud oma peatuspaigaks koha, kus leidub küll ka turiste, aga enamjaolt elavad siin kohalikud. Kohalik Tenerife kontekstis võib tähendada muidugi ka välismaalasi, kes on siia pikemaks elama kolinud.
Ma pole veel reisi jooksul shoppamas käinud ja võtsin tänaseks sihtpunktiks leida mõni riidepood, kuhu saab jala minna ega pea autoga sõitma. Meie majutuse läheduses pole ühtki, kuid paarikümne minuti kaugusel on mitmeid väikseid poode, just seal samas, kus L ja S korterhotell Ona Alborada oli. Navigeerisin kuidagi veidi valesti ja arvasin, et pood, mida ma otsin, asub nende hotelli kõrval Tenbel kaubanduskeskuses, mida ilmestab suur Aasia kilakola poe Happiness Panda reklaam. Kaubanduskeskuse poekesed asuvad pikast trepist alla minnes pealt lahtise aatriumiga keldri korrusel. Vaatasin ringi, aga kaldteed või lifti ei näinud ma kusagil. Jäin nõutult treppide ette seisma, kui minu kõrvale sattus üks tumedanahaline meesterahvas, kes vaatas hämmingus näoga treppe, siis mind lapsevankriga, uuesti treppe, ütles oioioi ja haaras lapsevankri sülle ning tassis treppidest alla. On ikka toredaid inimesi olemas. Muidugi veidi aega hiljem, kui olin alumisele korrusele tiiru peale teinud, mis nägi välja rohkem suunatud madalama sissetulekuga kohalikule külastajaskonnale ja sealt mul midagi asjalikku leida polnud, tuli mul lapsevanker taas ise koos lapsega sülle haarata ja trepist omakorda ise üles tassida. Leclerci kergkäru õnneks palju ei kaalu, vaid veidi üle 6 kg, kuid käru koos lapse ja seljakotiga on kogu kandam tugevalt üle 20 kg tassida. Päris paras trennikord.
Meie linnake on üsna klassikaline Kanaaride linn - keskelt jookseb tuiksoonena läbi peatänav, mida mööda liiguvad bussid ja mille ääres on hulk erinevaid söögikohti, ning mõlemale poole alla hargnevad tänavad madalate 2-kordsete kortermajade või ridaelamutega, vahele pikitud ka mõned pargid. Costa del Silencio ehk vaikuse rannikut kutsutakse ka Ten Bel ehk lühendid Tenerife ja Belgia, mis panid aluse ühisele nägemusele rannikule kunagi linnake ehitada. 2000 aastal oli siin ainult paartuhat elanikku, nüüd on neid ca kolm korda rohkem. Kuigi linn ise ei ole ilmselt märkimisväärselt vana, on päike siin usinasti ära söönud betoonist pargiteid, mitmed tänavad on muudetud tupikuks ja nii mõnedki kohad on pooliku ehitusega või maha jäetud, aga need hakkavad silma pigem linnakese servas ja äärealadel, kus näeb ka mitmeid autosuvilaid lühemalt ja pikemalt peatumas ning ilmselt nii mõnedki inimesed on äärelinna varjatumad parklad endale elukohaks sättinud. Parke on ja laste mänguväljakuid ka, kuid nii mõnestki kohast on kellegi käsi graffitiga üle käinud, samas kui tenniseväljakute servale on lausa tänavakunsti galerii maalitud. Kõige ägedam atraktsioon, mida kohanud olen, on purskkaevu laadne bassein, kuhu on paigutatud ujumisriietes betoonist kujud, kes taevasse vaatavad ja teatud kellaaegadel purskkaevus ringi keerlevad. Üleüldine tunnetus on siin turvaline, kuid sisuliselt kõikidel korteritel ja majadel on peal paigaldatud signalisatsiooni märgid ja enamus elamuid asuvad kinnise lukustatud aiaga alas, kus nii mõnelgi on ka mehitatud valve. Meie kahekordse kortermaja kompleksis on küll lukustatud aed, aga mehitatud valve puudub, ent territooriumil on oma koristaja, kes basseini ala ja muid üldalasid puhtana hoiab ning postkaste tolmulapiga säravaks nühkimas käib.
Meie reisikodu kõrval olev kivine rand Playa del Montana Amarilla on kohalike hulgas väga populaarne ja seda ei saa ka imeks panna - liivakivine õõnsustega kalju on väga mõnus päikese võtmise koht, mis ühtpidi pakub veidi privaatsust ja tuulevarju, olles samal ajal ranna ülal seisjatele alla vaadates justkui peo peal. Siinne väike lahesopp on suplemiseks mõnus ning kividelt juhatavad vette kaks treppi. Täna oli vesi üpris madal, mis tekitas omaette vahva kogemuse - mingite lainetega peksis vesi kivide vahelt niimoodi sisse, et kivid hakkasid häälitsevalt huugama. Täna õhtul oli esimest korda lahti ka rannabaar, mis oli avatud millalgi pärastlõunal ja suleti päikeseloojanguga. Kohalikke ja ka turiste oli rannas palju päikest ja ilusat ilma nautimas. Õhtu oli erakordselt soe, kuigi päev on olnud tuuline ning ööseks tõusis jälle torm, mis meie rõdu ukse vahelt nii tugevasti sisse pressib, et paneb kardinad kergelt lendlema, kuid seeläbi tagab ööseks mõnusa värske õhu.
Homme lendavad O, M ja D koju ning meie reis jätkub kolmekesi puhkusega. Tüdrukud on saanud nii palju koos aega veeta, et pärivad teineteise kohta ka siis, kui pikemalt eemal oleme. See on olnud tore võimalus kahel omavanusel pätakal toredasti koos aega veeta ja ka meil täiskasvanutena koos aktiivselt reisitegevusi teha. Reisi võtsime kokku korraliku mereanni õhtusöögi pidulauaga nende juures, mille kuller meile seekord kenasti kohale tõi. Seekord on meil reisil olnud imeline võimalus kumbagi reisinädalat jagada erinevate sõpradega ja see on olnud positiivselt kirgastav kogemus, sest reeglina oleme reisinud vaid omaette ja paar üksikut reisi kellegi teisega teinud. Lastega reisimine on nagunii hoopis teistsugune kogemus. Et neid ühiseid reise sõpradega ja reisilusti jaguks ka tulevikuks!
M pani kokku video: https://youtu.be/a6YLdUJVAHE
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar