Rahulik pühapäev algas koduse pannkoogi küpsetamisega nagu meil kombeks. Saaks ju ka välja sööma minna ja vähemalt üks teada olev väga hea pannkoogikohvik on vaid paarikümne minutilise autosõidu kaugusel, kuid mul oli uudishimu ära katsetada valmis pannkoogimenüüd, mida müüakse siin plastik pudelis - kallad vaid piima juurde, raputad segi, ootad paar minutit, kallad uuesti piima juurde järgmise kriipsuni, raputad uuesti ja siis taigen pudelist otse pannile. Reeglina sellised pannkoogisegud väga mingit maitset ei oma, kui sinna ise mitte midagi juurde panna, kuid sellest segust siin sai küpsetada õhukesed krõbedad väikesed ülepannikoogid ja need maitsesid üsna hästi. Turult ostetud ilma lisatud suhkruta kaktuse-banaani moos sobis pannkookide peale oma kerge hapukusega imehästi.
Loorberi metsast olen ammu kuulnud ja juttude järgi pidi see välja nägema veidi müstilise kohana, kus puude tüved on roheliselt sammaldunud, puud kaarduvad üksteise kohale ning õhk on niiskusest piimjalt valge. Loorber vajab kasvutingimusteks väga spetsiifilisi nüansse - peab olema õige ja pidev niiskus ning sobilik temperatuur ja selliseid kohti ei ole selgelt liiga palju. Loorberi mets asub Tenerifel Anaga mägedes, mis on Tenerife vanim koht ja kerkis merest esimesena umbes 7 miljonit aastat tagasi. Anaga mäed on ülipopulaarsed matkamiseks ning matkaradu on siin igale raskusastmele ja pikkusele. Isegi kaks rada on kirjade järgi sobilikud osaliselt läbimiseks ratastooli või lapsevankriga, et kõik kogemusest osa saaks. Neist üks asub otse Cruz del Carmeni külastuskeskuse ja vaateplatvormi juures, kuid viimase nädala harukordselt suured vihmad on raja läbitavuse lapsevankriga sisuliselt hetkel hävitanud, mistõttu saab seal matkarada mööda jalutada vankriga vaid mõnisada meetrit. Teine rada, mida mööda saab kilomeetri jagu vankri või ratastooliga minna, asub kuskil samas lähedal, autoga veidi maad sõita Las Mercedese mäeahelikus, aga enne kui sinna sõitma hakkasime, jõudsime selgusele, et sellisel juhul jääb meil täna lõuna vahele ning nälg näpistas meid juba kõiki.
Täna vedas meil tegelikult ilmaga suurepäraselt. Külastuskeskuse töötajalt saime teada, et reeglina on loorberi metsas alati horisontaalselt vihmane ja nähtavus minimaalne. Täna oli aga harukordselt selge ja kuiv ilm, nii et metsa ilu ja võlu sai näha ja nautida hästi, kuigi õue temperatuur oli vaid 13 kraadi ja alguses kippusid sõrmed jahedusest taskutesse end peitma. Kummalisel kombel ei olnudki loorberi metsas loorberi lõhna, vaid mets lõhnas värskelt nagu mets ikka. Väga palju kohalikke ja turiste olid tänase ilusa ilmaga saare tippu oma teekonna ette võtnud ning loorberi metsa juurde kohale jõudes, oli kohalik politsei parklale lindi ette tõmmanud, sest seal polnud vabu kohti. Jäime tee pervele seisma ja mõtlesime, mida edasi teha, kui politsei meile viipas, et keegi lahkus ja parklasse tekkis just meie jaoks vaba koht. Imeline!
Inimesed on siin saarel üldse sõbralikud. Juba karnevali paraadil märkasime, kuidas politsei ajas tuttavatega juttu, viskas võõrastega nalja ja vastas abivalmilt inimeste küsimustele. Teenindajatel on siin igal pool aega ja keegi ei kiirusta - võta restoranis istet, märkame sind ja küll me ühel hetkel ka sinu juurde jõuame. See võib tähendada, et teinekord tuleb menüüd või tellimuse tegemist oodata paarkümmend minutit, ent joogid tulevad lauda üpris kiiresti. Muidugi, jookide tellimiseks peab sul endal olema enne ettekujutus, mida sa juua tahad, sest enamikes kohtades ei ole menüüs üldse jooke kirjas, sest need on sisuliselt igal pool samad - coca, fanta, sprite, jäätee, mulliga õunamahl, paar erinevat mahla, toonik ja vesi. Kui kõik lõpuks söödud on, võib ka juhtuda, et arvet peab paar-kolm korda eraldi küsima, enne kui keegi suvatseb arve ja makseterminaliga lauda ilmuda, mis võib omakorda võtta pool tunnikest. Samas kaardiga saab maksta tõesti igal pool, ka üsna suvalistes lettides. Aga alati saadetakse sind ära naeratusega ning olenemata ootamisest on väljas söömine siin reeglina positiivne kogemus.
Täna käisime oma maja kõrval restoranis õhtustamas. Üsna tavaline on, et väikeses restoranis ongi tööl vaid üks kokk ja üks-kaks teenindajat, kes oma jalad rakku jooksevad, kuid kõike kuidagi samal ajal vabalt võtavad. Kui küsisime, kas neil laste tooli on, vastas vanem proua, t-särgi ja tätoveeringutega teenindaja esmalt eitavalt, kuid siis kaevus restorani taha otsa tehtud lao alasse, kamandas koka appi, nii et kolina ja mürina saatel mingid asjad kukkusid ja meile võluti välja laste söögitool. Täna me lapsele eraldi rooga ei tellinud ja seda toredam oli üllatus, kui talle toodi eraldi väike taldrik ja väike kahvel, et ta saaks meie toitude kõrvalt süüa. Nii väikesed asjad ja tähelepanekud, kuid teevad meele rõõmsaks ja lisavad positiivse noodi.
Kohalikud inimesed on kohtades, kus pole turistidest üleküllastunud, väga sõbralikud ja kuigi nad väga hästi inglise keelt ei pruugi rääkida, mõistame teineteist reeglina. Täna Anaga mägedest alla ookeani äärde sõites tee pervele väiksesse panna autot parkides, et nautida imelist avanevat vaadet, parkis meie ees üks kohalike paariga auto, kes oma lõunapausi tee ääres pidas. Ühtäkki rebis härrasmees maasikakarbilt kile ja tuli maasikaid meilegi pakkuma. Kui me ise ei soovinud, pakkus ta heasoovlikult, et võtke lapsele ikka. Või teine situatsioon õhtul restoranist koju jalutades jäi vaatama juba suletud väikese toidupoe avamiskellaaegu seina peal sildilt, mille lähedal müüja suitsu tegi. Ta vabandas, et pood on juba kinni ja edasi tuli sealt väike muhe omavaheline jutuajamine. Väljaspool tüüpilisi turisti piirkondi on lapsed ka siin saarel nii populaarsed, et meie omale kiputakse ikka söögikohtades või poes lehvitama ja naeratama. Costa Silenciol küll turiste veidi on, aga klassikalises mõttes on see ikkagi rohkem kohalike piirkond.
Söögi osas saab siin ikka väga ehedaid kogemusi. Anaga rahvuspargi külastusekskuses soovitas sõbralik meesterahvas meil minna lõunatama Tananana linnakesse ookeani ääres, kuid hoiatas, et auto tuleb jätta linnakese serva, sest tänavad on seal väga kitsad. Nägime küll tee äärset pisikest parklat, aga me oleme ennegi kitsastel teedel sõitnud ja mäe külge mööda üles minev kitsas tänav ei olnud sugugi kõige väiksem, kuhu oma reisidel autoga sattunud oleme. Küll aga sai tänava lõppu jõudes meile selgeks, et sealt edasi me oma Peugeot 2008 abil lihtsalt füüsika reegleid järgides ei mahu - need tänavad olid siin nii kitsad, lühikesed ja teravate nurkadega, et seal liiklemiseks võiks ainult vist miniauto Smart sobida. Meie ees ja taga olevad autod jõudsid samale järeldusele. Nikerdasime end kitsal kahesuunalisel, kuid üherealisel tänaval ümber ja tulime tuldud teed tagasi ning võtsime suuna veidi edasi, ookeani poole.
Anaga mägedes ei ole tihti üldse mobiili levi ja kui pole paberkaarti ega alla laetud internetiühenduseta maakaarti telefonis, võib päris segadusse sattuda kuhu edasi minna. Samas on teed üsna hästi signeeritud ja ega siin palju eksimisvõimalusi pole - kui suund on õige, siis lähebki sisuliselt ainult üks, korraliku asfaldiga kaherealine tee mööda mäe külge, tehes sisse teravaid võnkeid ja jonkse, tõustes ja laskudes, nii et kergema seedimisega inimestel võib üsna kergesti süda pahaks minna. Ja üsna tihti lõppevad teed ühel hetkel tupikuga, nii et tagasi tuleb tulla sama teed mööda kuni ristmikuni, kust järgmine sihtpunkt edasi võtta.
Anaga mäed asuvad saare kõige kaugemas tipus. Need on rohelised kaljud, millel kõrgust on vaid napilt üle kilomeetri, kuid mis järsult ookeani kukuvad. Tananana linnakese all, ookeani ääres asub Playa del Roque de las Bodegase rand, kuhu suured, mitmete meetrite kõrgused ookeani lained sisse löövad ja end vahuselt vastu merest kõrguvaid kaljusid laksudes laiali löövad. See on täiesti ebareaalne vaatepilt, kuidas eemal kõrguvad teravate nukkidega rohelised kaljud otse valge vahuga mäslevatesse lainetesse, keerutades üles kerge uduvihma, mis ookeanilt kaljude vahele hõljub. Lihtsalt kuulata seda ookeani müha, vaadata päikese mänglevat helki kord lainetel ja kord mäel ning hingata sisse seda imelist looduse mängu! Ja seal samas, vee piiril, asub kohalik restoran Bar Playa - African kitchen, mis näeb välja nagu suur söökla, aga pakub väga hõrku Kanaaride toitu. Paremini tehtud kala ei ole ma selle reisi ajal veel saanud.
M püüdis pildi purki: https://youtu.be/NJ7mpAhDTAU
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar