Olime juba mõnda aega flirtinud mõttega minna avastama Hispaania kõige kõrgemat tippu, El Teide mäge. Natuke pelgasin seda mäkke tõusu, sest Gran Canarial esimene kord meil mäkke minek ebaõnnestus ning kõrvalsaarel olid teed kitsad ja kurvilised, mis ei jätnud kõige mugavamat tunnet järsust mäest autoga üles ronides. Tenerifel alustasime oma teed Costa del Silenciost ehk GPS suunas meid kõige otsesemalt teed pidi üles mäkke, mis läks läbi sisuliselt inimtühjade väikeste mägikülade, kuhu reeglina turist ei satu, ent need teed polnud päris püstloodis ega väga kurvilised, nagu mujal piirkondades siin saarel kohanud olime. Jõudsime peatselt korralikule kaherealisele maanteele, mis ühendab lõunarannikut otse üle mäe põhjarannikuga, viies Los Gigantesest La Orotova linna, ainult et vahepeal tõuseb kõrgus merepinnast üle 2200 meetri. Kuna El Teide mägi on väga suur turismi sihtpunkt, liiguvad siin ka tavalised suured reisibussid ning ka liinibussid, seega on tee igati mugavalt läbitav tavalise sõiduautoga. Päris mäe tippu 3700 meetri peale autoga ei saa nagu Hawaiil Maui saarel saime sõita, kuid Euroopas autoga mäe tipule nii lähedal olla, on omaette luksus.
Öösel oli sadanud. Hommikul vaatasin maja sisehoovist mäe poole ja nägin seal üksnes pilvi. Ma polnud päris kindel, mis meid täna mäel ees ootab, aga vihma ei lubanud ja tuult ka mitte. Muidugi, ühte asja olen siin õppinud - ilmastik on ülikiiresti muutuv ja see, milline on ilm siin, ei pruugi kahe kilomeetri pärast sugugi enam sarnane olla, sest mägi mõjutab ilma nii palju. Nii võib ühes kohas olla lauspäike ja vaid mõni kilomeeter eemal tohutu tuul või vihmasadu mitmekraadise temperatuuri erinevusega. Tegime M-ga omavahel kokkuleppe, et kui mäe peal ikka ilm hull on, siis keerame tagasi ja proovime teine päev uuesti, ei pea hambad ristis kohale jõudma.
Tenerife aborigeenid guanched olid need, kes mäge nii kummardasid kui kartsid. Nad uskusid, et El Teide hoiab üleval taevast, sest mägi on tõesti nii kõrgel, et läheb läbi pilvede ja võiks arvata et taevas seisab üleval vaid mäele toetudes. Samal ajal omastasid guanched, kes elasid Kanaari saartel juba 1000 aastat enne Kristust, Teide mäele kuradi kodu tiitli. Nad uskusid, et tule kurat Guayota elab Teide mäe sees ja kui kuradit vihastada, hakkab ta maad raputama ja märatsema, nii et kuum laava ja kivid hakkavad lendama, tekitades nii paksud tumedad pilved, et peidavad päikese jumala Mageci. Ainult peajumalale Archamanile andamite viimine ja tema kummardamine oli lõpuks see, mis aitas Guayota maha rahustada ja taas oma Teide vulkaanisuu koopasse sulgeda.
El Teide on ka täna aktiivne vulkaan, mida teadlased hoolega uurivad ja iga väiksematki seismoloogilist liigutust mõõdavad. Alles eile oli 5 väikest 2-pallilist maavärinat La Palma saarel ja kuigi El Teide juures maa koguaeg kergelt väriseb, ei ole seda tegelikult kohapeal olles tunda. El Teide pidi purskama keskelt läbi iga 100 aasta tagant ja viimati purskas ta 18. Novembril 1909, nii et arvatakse, et millalgi lähimatel aastakümnetel peaks ta uuesti purskama hakkama. Kui see peakski juhtuma, siis Teide laava on aeglase vooluga, voolab saare põhja külge, kuid tuhapilv võib saare lõuna küljes siis lennuliiklust häirida küll.
El Teide vulkaanipurske kõrgus on 15 km ja ca 1000 kraadi kuumust, samas kui päikese purske kõrguseks on 100 000 km ja kuumuseks 6000 kraadi, aga Saturni kuu Enceladuse purske kõrgus vaid 6 km 0-kraadi juures. Vulkaanide olemasolu ei ole üksnes Maale omane, neid leidub ka Marsil ja Veenusel või Jupiteri kuul Io. Kuuga on üldse El Teidel oma müstiline seos - keset loodusparki on ühtäkki Teletupsu maailmalikult sile ja laugete kuplitega helesinikas-rohekas maastik, mis pidi välja nägema täpselt nagu Kuu pind. Seega, kui keegi saadab teid Kuu peale, on vist aeg hakata sättima end Tenerifele.
El Teide tipus asub ka maailma kõrgeim observatoorium, kuhu paraku alla 8-aastaste lastega minna ei või, kuid kust avaneb maailma parim vaade tähtedele, sest neile ollakse nii lähedal. Tähistaevas on Kanaaridel üldse imeliselt särav ja selgelt nähtav igast linnast, sest ööd on harva lauspilves ja oleme ekvaatorile nii lähedal, et kuu on otse meie pea kohal. Väidetavalt pidi olema ülivinge ja haruldane vaatepilt, kui õnnestub olla El Teide tipus täiskuu ajal päikesetõusul - siis formuleerub El Teide mäe vari, mis muide ei pidavat olema lameda tipuga, vaid püramiidjas, täispikkuses pilvepadjale, nii et selle tipus särab täiskuu. Praegu küll on täiskuu, aga mäe päris tippu minejat meist hetkel pole. Kui alla 2-aastase lapsega on külastuskeskuse kõrgusel ehk kuni 2300 meetri peal viibimine täiesti turvaline, eeldusel et seljas on ilmastikule sobivad riided, vajadusel tehakse autoga mäkke sõites puhkepause ja vedelikupuuduse vältimiseks on piisavalt joodud, siis mäe tippu gondliga alla 3-aastased siiski ei saa. Gondel tõuseb umbes veerand tunniga veidi üle kilomeetri ja 3,5 km kõrgusel olek nii väikestele lastele võib tekitada mäehaigust. Kel plaan siiski gondliga mäe tippu tõusta on, peab end soojalt riidesse panema, sest seal võib olla tihti -7 kraadi, räige tuul ja pileti peab netist mitu päeva varem ära ostma, sest reeglina on sama ja järgnev päev juba välja müüdud.
Ilmaga meil täna üldse väga vedas. Kuskil 1400 meetri pealt jõudsime pilve sisse, mis üle teede ja läbi metsade mööda mäe külge ja mägede vahelt läbi voogas kui valge udu. Seekord ei olnud pilve sees vihma ega tuult ning hullumeelsed ratturid, reeglina keskealised või hallipäised mehed, said mõnuga jalgrattaga pundikesti mäest üles rühkida, et siis vabajooksuga kilomeetrite kaupa pärast alla veereda. Kui rannikult tulema hakkasime, oli väljas kergelt pilvine osalise päikesepaistega ja umbes 20 kraadi sooja, siis pilve sees kukkus temperatuur korraks 11 kraadi peale, ent juba 300 meetrit kõrgemal, kui pilved meist allapoole jäid, hakkas temperatuur taas tõusma ja jõudis 15 kraadi juurde. Kuskil 2000 m kõrgusel nägime ka 20 plusskraadi ära, sest päike soojendas tugevalt, ent kohati ülitugev tuul jahutas samal ajal kiiresti. M unustas oma pika varrukaga jaki meie reisikoju ja isegi temal hakkas lühikeste pükste ja t-särgi väel jahe, nii et ta oli nõus selga tõmbama minu hästi veniva lohvaka jooga pusa ja mu vihmajope tuule eest varju saamiseks õlgade peale. Kunagi, umbes 15 aastat tagasi, alustas ta Istanbulis mu roosa salli kandmisega, et tuule eest veidi varju saada, ja tundub, et aeg-ajalt saame reisidel sarnast riiete traditsiooni jätkata. Õnneks värve ta ei karda ja need sobivad talle hästi.
El Teide rahvuspargis on kokku kolm külastuskeskust. Esimene neist lõuna poolt tõustes on Juan Evora vaateplatvormi juures. See on viimane traditsioonilist elustiili viljelenud mägede elaniku majake, kus on kivimajas kaks muusemuituba sellest, kuidas mees seal elas. Samast majast saime ka endale piirkonna kaardi ning sõbralikud soovitused turismitöötajalt külastada kindlasti teele jäävat kahte järgmist külastuskeskust, mis on avatud iga päev kella 16ni ja kus on muuseumi osas põnevad väljapanekuid - Canada Blanca keskendub loodusele mäe ümber ning El Portillo vulkaanile endale. Canada Blanca on peamine ja suurim külastuskeskus, kus tursmitöötajad olid nii äksi täis, kui kuulsid, et oleme Eestist, et palusid endale mõned eestikeelsed sõnad õpetada. Meie ees astusid sisse just leedukad ja nii küsisid uudishimulikud töötajad, kas me Baltikumis teineteise keelt ka mõistame. Nende üllatus oli suur, et eesti keel sarnaneb pigem soome keelele, kuigi meil on meri vahel, mitte läti keelele, kellega meil on ühine maismaa piir. Eesti ja läti keeles pidi olema umbes viis sõna, mis samu asju tähendavad - kirves, ratas, maksa ja midagi veel, aga hetkel ei meenu mis. Igal juhul, avardasime töötajate sõnavara tere ja aitähiga, mida muuseumisaalis jalutades kuulsime neid rõõmsalt enda ette kordamas.
Üks asi on siin ka huvitav - ka mägedesse on tehtud lühikesed matkarajad, mis on ratastooliga, ja seega ka lapsevankriga, läbitavad. Mul on väga suur austus nende turismitöötajate vastu, kes sellistele detailidele on osanud mõelda. See annab vähemasti maitse suhu, mismoodi siin mägede vahel natuke ringi liikuda. Lapsevankri seisukohalt on sellised laiemate saledamate teede võimalused imekspandavalt toredad ning muuseumid seega ka mugavalt ligipääsetavad. Samuti on külastuskeskustes olemas normaalsed tualetid ja mähkimislauad ehk lapsed on siia väga oodatud. Küll aga mis mind toredasti imestama pani - Juan Evora külastuskeskuses asub mähkimislaud meeste ja mitte naiste tualetis. Reeglina kipub see olema vastupidi, kui mähkimislauda pole just mõlemas.
El Teide rahvuspargis on väga palju matkaradasid, nii et igaüks saab valida endale sobiliku raskusastme. Küll aga ei ole siin matkamine päris meelakkumine ja kindlasti ei tohiks seda ette võtta ebasobilikus riietuses ega jalatsites, nii et kleidid ja plätud võib siin julgelt matkamiseks ära unustada. Lisaks peab enne registreerima oma matka soovi El Teide pargi kodulehel ja saama selleks ka kinnituse, et luba matkama minekuks on oluline. Sattusin El Portillo külastuskeskuses kuulma pealt ühe nördinud matkaselli vestlust töötajaga, kes lootis saada keskusest loa matkamiseks, ent kõik kohad olid täis ja keskus eraldi lube ei väljasta - neid saab ainult veebist. Lisaks, uue korra järgi tuleb taotlus teha vähemalt 24h ette. Samuti, kui on soov ööbida oma automajas, tuleb ka selleks eraldi luba ette taotleda. Nii ongi huvitav vaatepilt, kus külastuskeskuste ja vaateplatvormide juures võib korraga näha nii suvistes õhukestes riietes inimesi, kes endale topi ja lühikeste pükste peale talvejopet selga tõmbavad ja samas kõrval professionaalses mägironimise varustuses matkajaid. Pargist läbi võib sõita igaüks ja selleks eraldi luba vaja pole, küll aga peab arvestama, et ilm võib mäe peal kiiresti muutuda, säravast päikesest saada hetkega kõle tuul, mis gondlid seisma paneb ja pilved saabuda koos vihma või lumesajuga vaid mõnekümne minutiga. Alles mõni päev tagasi sadas kõrgemal kui 1800m lund ja El Teide tipp oli kaetud valge mantliga, millest tänaseks olid vaid põhjapoolses küljes alles üksikud riismed.
Kindlasti tasub El Teide rahvusparki minna päevasel ajal ja pigem hommikupoole, sest kohapeal oleme märganud, et hommikuti on ilm ilusam ja rahulikum ning tuul kipub hakkama tõusma pealeõunal, 15-16 paiku või veidi hiljem, olenevalt piirkonnast. Sellel on põhjus, miks külastuskeskused on lahti vaid 16ni. Libedate tingimustega ja pimedas ma kindlasti autoga läbi pargi 2200 meetri kõrgusel sõita ei tahaks. Meid aga tervitas täna pealpool pilvi helesinine taevas, lauspäike ja tuul puhus vaid suurte laavaväljade kohal. Ilm oli ideaalne.
Tee El Portillost La Orotavasse viib mäest alla kiiremini kui lõuna poolt mäkke tõusmine. See tee on kurvilisem, kuid lopsakama loodusega, sest jõuab saare põhja osa, kus on külmem, aga niiskem ja seetõttu on rohelust ja taimestikku palju. Ma pole kindel, kui rõõmus oleksin olnud mäkke sõidul põhja poolt ja olin pigem tänulik, et tulime lõunast. La Orotava on väike mäe jalamil asuv linn, kust ühelt poolt on vaade otse mäele ja teiselt poolt alla rannikul Puerto de la Cruzile ja merele. Me ei saanud küll tabada hetke, mil mäest alla tulles pilve uuesti sisenema hakkasime ja meie ees laiutas metsade kohal paks ilus pilvevaip, kuid pilvest välja tulles avanes meile vaade, kus all olev linn jäi täpselt mere ja pilve vahele heleda triibuna. See oli imeline vaatepilt.
La Orotava tänavad on kiirete tõusude ja langustega, tihti ühesuunalised kitsad tänavad. Tahtsime sinna õhtustama minna, kuid leidsime esimese auto parkla nii mägisesse kohta kruusasele platsile, et hakkasime oma idees kahtlema, kas viitsime käruga niimoodi üles-alla trampida. Parkisime end teise parklasse ringi, aga ikkagi saime pärast käru korralikult mäest üles lükata. Kirjade järgi soovitati üht Egoni nimelist söögikohta, kuid see nägi välja nagu väike kondiitri äri vaid mõne lauaga ja kui teenindajalt püüdsime söögi kohta pärida, saime hispaaniakeelse vastuse pileti võtmise ja letist tellimise kohta, aga päris täpselt mis ja kuidas, me aru ei saanudki, nii et leidsime lihtsama olevat linnakese keskväljakule restorani maha istuda ja seal keha kinnitada.
Keskväljakul istumine andis hea võimaluse kohalikke inimesi jälgida. Tenerifel on kevad ja nii mõnelgi pool on puud just õide puhkemas, osad lilled juba õitsevad, aga mitmel juhul on puud ka alles raagus. Sama kui saare lõuna pool osas võivad vastu suve mõned puud just lehed maha lasta, et end kuumuse eest kaitsta, nagu meil puud talvel teevad. Igal juhul, õues oli 20 soojakraadi juures veel õhtul kell 6, mis tähendas, et kohalikud lind tulnud linna laupäeva veetma. Pered jalutasid läbi keskväljaku, vanaemad ja lapselapsed koos. Istuti pikkade pükste ja jopedega välikohvikutes ja nauditi veini ning ilma. Kohalikud tulevad laupäeva pidama kohvikutesse ja restoranidesse, kus perede või sõprade puntidega kokku saadakse. Tihti näeb just pensioniealiste seltskondi niimoodi koos istumas ja rõõmsalt jutustamas. See on vahva kultuuri osa, mis võiks ka meile Eestisse jõuda.
Peatudes Air Bnbs kohalike elurajoonis kortermajas, näeb ja kuuleb siin kohalikku elu natuke rohkem kui hotellis. Eile hilisõhtul oli tänavalt kosta kummi vilinat ja kellegi signaalitamist pikalt, mis kõrvu jäi, sest üldiselt peetakse siin öörahust ja pärastlõuna vaiksetest tundidest üsna hästi kinni. Tänaval rullus lahti pesuehtne peredraama, mis nägi välja nagu Mehhiko seep, kus naisterahvas hüsteeriliselt nuttis, karjus ja autot peksis, lapsed kõrval nutmas ja ema palumas, et ta lõpetaks ning mees, kes kuidagi situatsiooniga seotud oli, ise samas kõrval olemas. Situatsioon lõppes alles politsei saabumisega. M sattus seda kõike juhuslikult turvalisest kaugusest pealt nägema ja ühtlasi andis see võimaluse ka meie vastasnaabritega veidi tuttavamaks saada, kes samuti olid vaatama tulnud, mis hullus seal tänaval toimub. Naabrid on meil toredad, peavad ramadani, lootsid, et oma öiste kokkamise sessioonidega meid kuidagi ei häiri ja soovitasid järgmiseks puhkuseks meil Lanzarote saare ette võtta - seal pidi olema väga ilus.
Kanaari saared meenutavad mulle üha enam Hawaii saarestikku. Iga saar on siin oma nägu ja oma iluga. Gran Canaria suurim vaatamisväärsus on kõrb, Tenerifel mägi. Loodan, et selle reisi raames õnnestub meil ka päevane reis samas kõrval, vaid 40 km kaugusel oleva La Gomera saare peal ära teha ja näha ka sealse saare nägu ning erilisust. Hawaiiga võrreldes on siin ainult troopikat vähem, aga Euroopa Hawaiiks võib Kanaari saari pidada küll.
M filmis üles meie mägedes käigu: https://youtu.be/fXBwp_AIHt8
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar