Olime plaaninud eelmiseks nädalavahetuseks vaalade vaatluse reisi, aga elu tuli vahele ning D haigestumise tõttu me sinna ei läinud. Mõtlesime teha täna katse kaks ja ikkagi vaalu vaatlema minna, mis on olnud M ja O pikaajaline unistus ja kõik korrad, kus nad merele minekut plaaninud on, pole see neil erinevatel põhjustel eri reisidel õnnestunud. Olin juba tänaseks katamaraani reisi broneerimas, kui O ühtäkki tõi välja mõtte, et meie veidi alla kaheaastased ei püsi selgelt kaks tundi paigal ja merel neid kuskil laeval reelingu ääres ringi vabalt joosta ei julge küll kuidagi lasta. Ma olin küll mõelnud lainetelt ja loksumisele ning tuulele, aga sellisele mõttele ei olnud osanud tulla. Jõudsime selgusele, et parem karta kui kahetseda ja vaalad peavad jääma neid ootama Loro parki ookeani asemel.
Meie majutusest lühikese autosõidu kaugusel lõuna poole asub Las Margaritas banaaniistandus, mis on avatud ka külastajatele hommikupoolikul. Meie olime küll eelmine aasta Gran Canarial banaaniistanduses käinud, kuid iga istandus on erinev ning see on alati põnev, eriti kuna banaani istandus on Tenerifel palju ja mööda saart ringi sõites näeb neljakandilisi kõrgeid kilekasvuhooneid hektarite kaupa nii tee ääres kui vaateplatvormidelt.
Kui Tenerife saar hispaanlaste kätte sai, siis olid vallutajad eelkõige huvaitatud saare lopsaka loodusega põhja osast ning jätsid kivise ja mägise lõuna osa kohalikele ehk guanchidele. Aga saare põliselanikel oli visioon, et olenemata kehvast pinnasest saab siin ikkagi midagi kasvatada, sest kliima on ju selleks ideaalne. Nii toodi saare põhja osast autokoormate kaupa mulda lõunasse, et istanduste alla tekitada meetrine mulla kiht. Kui võrrelda banaani istandust Gran Canaria põhja osas ja Tenerife lõuna osas, siis siinne näeb välja naturaalsed ja looduslikud ja vähem klanitud, kuid seda ilmselt eelkõige ka seetõttu, et kõik, mida on võimalik kompostikasti, et mulda ja hummuse juurde saada, selleks siin ka ära kasutatakse. Nii on banaanipuude rivide vahed kaetud paksult maha langenud banaanipuu lehtedega.
Banaan ei ole ju tegelikult puu, vaid taim ja banaani kobarat, mis kaalub 45-50 kg, mõned raskemad lausa 70 kg, võib pidada sisuliselt üheks maailma suurimaks marjakobaraks. Siinsed banaanid on väiksed ja magusamad kui need, millega me harjunud oleme, sest looduslik keskkond teeb siin banaanid lihtsalt suhkrurohkemaks. Banaanil on palju kasulikke omadusi: see annab piisavalt süsivesikuid energia tootmiseks; sisaldab palju potassiumit, mis aitab reguleerida südamelöögid sagedust ja vee reguleerimist organismis; lahustuva kiudaine tõttu aitab ära hoida kõhukinnisust ja aitab kaasa heale soolestiku tervisele; sisaldab palju rauda ja aitab toota hemoglobiini; aitab hoida tähelepanu ja õppimisvõimekust tänupotassiumile ning aitab kaasa veresuhkru reguleerimisele ning leevendab stressi ja tõstab tuju. Üsna unikaalne ja asendamatu puuvili.
Enamus banaaniistandusi külalisi vastu ei võta ja need, kes võtavad, tahavad reeglina eelnevat registreerimist netis, sest pind ei ole kummist ja mingil hetkel võib külastajate arv lihtsalt täis saada. Neis, mida külastada saab, on tihti ka väike omatoodangu või käsitöötoidu snäkkide ja toodangu väike poeke, kust saab asju suveniiriks kaasa osta nagu banaani, kaktuse või troopilist moosi, rohelist ja punast majoneesikastet, nätskeks kuivatatud banaane, gofi jahu, mis sisuliselt meenutab meie kama ja süüakse ka piimaga või tehakse magusaks maitseks umbes nagu kamaga tehtud kirju koer, kirevilja kerge alkoholiga mulliveini ja muud sellist, aga mida siit osta ei saa, on värsked banaanid. Banaane müüakse ainult puuvilja lettides, turgudel, poodides või edasimüüjate juures ja istandused neid ise ei müü. Natuke veider, et peamist toodangut kohapealt osta ei saa, kuid nii on see olnud ka teistes kohtades ja selleks on mitu põhjust. Esiteks on istandustel taga suured lepingud, mida nad tootmisega täidavad ja seetõttu pole sealt kõrvalt kohapealseks väikeseks müügiks enam ruumi, lisaks sellele hoitakse nii ära olukorrad, kus banaanid ei vasta kokkulepitud nõuetele ning turule satuvad puuviljad, mis ei ole kvaliteetsed ega korrektsed. Euroopa Liit doteerib Kanaaride banaaniistandusi ning need seavad müügile omad piirangud. Aga mis kõige keerulisem - banaanide käitlemine peale nende valmimist ja saagi koristust, on eriliselt õrn töö, mida muide enamjaolt teevadnaised, sest naised oskavad banaanidega olla hellemad, nii et ka nende reeglite ja korralduse järgminine banaanide säilitamisega teeb kohapealse müügi keeruliseks. Kui banaanid korjatakse ära rohelisena ja pannakse järelvalmima, oleks kohapealne müük täiesti võimatu. Küll aga saab kohalikust toidupoest ikkagi Kanaaridel kasvanud banaane.
Toit on siin omaette teema ja vääriks eraldi blogi postitust. Reeglina on portsud üsna suured, kuid läbiv joon on, et need on vähe maitsestatud ja tihti päris magedad ka nendele inimestele, kes ise soola liiga palju ei tarbi. Tihti on taldrikul vaid kartulid, friikartulid ja liha või kala, kuid salatit sinna kõrvale pannakse harva ja eraldi kastmeid ka mitte, kui just tegu hautistega pole ning hautised on rahvusköögis au sees, eriti jänese ja kitse omad. Paljudes kohtades on võimalik tellida ka kolme-käigulist menüüd ühtse hinnaga, mis on relevantselt soodne ja jääb reeglina 12-15 euro vahele, sisaldades kümmekonna eelroa vahel valikut, teise sama hulga põhiroa menüü valikut ning lõpuks ka magustoitu mõne valikuga või kohvi. Kohvi kipub kohalike hulgas lõpetama siin iga lõunase söögikorra ja vahel ka õhtuti. Kuigi suurem osa rannaäärseid söögikohti on turistidele orienteeritud, on toidu kvaliteet neis reeglina korralik ja hinnad igal pool üsna mõistlikud, nii et söögikord koos joogiga võib vabalt jääda alla 20 euro täiskasvanu kohta, kuid on ka kohti, kus saab vabalt kulutada topelt. Igal juhul, valikut on palju ja reeglina leiab igast menüüst midagi meelepärast.
Kui vaalade katse kaks lükkus edasi ajaks, mil lapsed on suuremad ja banaaniistanduse katse kaks tegin ära, siis ega kaks ilma kolmandata jääda ei saa. Eile õhtul püüdsime tellida pitsat ja peale poole tunnist ootamist tellimus tühistati. Hommikul näitas teine toidukulleri äpp, et nad olid saanud õhtul oma tehnilisest prbleemist kiirelt jagu ja tegelikult oleksime saanud ka sealt tellida, aga sattusime just sellesse ajaaknasse, kus süsteem ei töötanud. Täna õhtul panin pitsa tellimuse läbi äpi väriseva käega samasse pitsakohta teele, kust eile tellida proovisime, kuid seekord läksime ise järele. Tegelikult on pitsakohti siin omajagu, aga enamikul puudub veeb või mõne äpi kaudu tellimise võimalus ja kuigi menüü ja laua broneerimine on netis saadaval, ei tihanud ma teha telefoni teel ette tellimust, mida peale võtta, sest telefonis ei saa käte ja jalgade abil end selgeks teha, kui teenindaja inglise keel pole just parim. Katse kaks toimis ning pitsad olid ehedad ja head. Ainus suurem erinevus meie harjumuspärastega, oli pitsa taigen, mis paistis olevat tehtud pigem teralisest manna laadsest täisterajahust, võibolla ka gofiost või selle segust, kui meile harjumuspärasest valgest nisujahust, ent maitses väga hästi. Nii et vahel tasub anda teine võimalus, et lasta end positiivselt üllatada.
Sättisime end pealelõunaks musta vulkaanilise liivaga randa, et lapsed saaksid veidi liivaga mängida ja võibolla veeski hullata. Vesi oli endiselt vägagi karastav ja märjaks tegema end ei kutsunud, kuigi termomeeter näitas õues varjus 28 kraadi. Pealelõunal tõusis ka tuul, mis rannas pinnapealse liivatormi tekitas, nii et pikutades olid suu ja silmad hetkega liiva täis ja kõrvadest, juustest ning ninast tolmpeenikese liiva välja kraapimine ei olnud just kõige lihtsam ülesanne. Tuul keerutas äkitselt nii palju, et meie kaasa võetud ja liiva torgatud päikese varjud tahtsid lendu tõusta ning üks võttiski tuule alla ja lendles omasoodu minema, nii et napilt oleks üks naisterahvas päikesevarju lendava varrega pihta saanud, ent õnneks lendas napilt mööda. Pakkisime päikesevarjud vaikselt kokku - no ei ole see põhjamaa inimene harjunud varjuga siin möllama ja selgelt ei tea me õigeid nippe, kuidas vari tugevalt kõva liiva sisse kinnitada, nii et see paigal püsiks.
Tuul aga tõusis õhtu jooksul veel ning taevasse kerkinud täiskuu on toonud kaasa tormisena tuule öö hakul. Muide, kuu on siin ka tagurpidi ja vales kohas ehk kuu sirp ei ole mitte vasakul või paremal, vaid üleval ja all, ent hoolimata tänavavalgustusega linnas olemisest, on tähti taevas palju ja väga hästi näha. Tenerife pidi olema ka maailmas üks parimaid kohti tähevaatluseks, sest siin asuv observatoorium on mäe peal üsna kõrgel ning tihti jäävad pilved sellest allapoole. Tähistaevas ja mäe küljel vilkuvad linnatuled teevad hilisõhtuse vaate eriti romantiliseks.
M pani päevast video kokku: https://m.youtube.com/watch?v=QRLp-jhAtm4
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar