Tänaseks ei olnud meil päriselt plaani. Õigemini algselt oli küll, aga elu tuli vahele ja kuna D palavik öösel tõusis, siis olime oma perega omaette ning tegime O ja M-ga videokõne, kuigi nad on meist vaid 20 min autosõidu kaugusel kõrval linnakeses. Lõunatasime nende lähedal rannapromenaadi äärses pannkoogikohvikus ja oleksime võinud neile sisuliselt lehvitadagi. Ma nii loodan, et D haigus möödub kiiresti ja nad saavad reisi ka natuke nautida, enne kui koju tagasi lendama peavad. Igal juhul, päike on siin juba soe ja nina otsa õue pistes on ikkagi veidi puhkuse tunne.
S, L ja L lendasid täna koju ära. Hommikul oli neil tunnike vaba aega, enne kui lennujaama läksid ja nad tulid meile korraks külla. Eile õhtul tõusis tugev tuul ja see puhus enamuse ööst niimoodi, et meie akna taga suured palmipuud lehvisid tuules ja markiis plaksus tuule käes. Hommikuks oli tuul küll enamjaolt raugenud, aga piisavalt tugev, et basseini ääres oleks tundunud olla pisut ebamugav. Jõime kohvi meie köögis ära ja suundusime avastama kaks tänavat eemal olevat randa.
Teadsin, et Costa Silencio rannik on kivine ja liivaranda siin ei ole ning meie maja juurde ei tule ka rannapromenaadi. See tähendab, et turistide jaoks pole see koht popp, küll aga kohalike jaoks. Telefon näitas vaid 19 kraadi sooja, kuid päike kõrvetas hoolega ning kuskil nägime posti peal täna ka 28 kraadi, nii et ilmateade on veidi petlik võrreldes tegelikkusega. Mere ääres ei olnud ka tuult, oli vaid õrn soe briis juukseid sasimas.
Meie lähim rand on küll kaljune, kuid kohalikud olid sättinud end mõnusasti päikest võtma kaljunukkidele, osa juba sulistasid vees ning üks naine seadis üles oma müügiletti käsitöö ehetega. Kusjuures olgu öeldud, et nende eest sai ka kaardiga maksta. Siin samas asub ka mitu sukeldumiskeskust, nii et kalipsodega sukeldumisvarustuses inimesed jalutasid meist mööda ja võtsid suuna ookeani poole. Samas ranna kõrval on väike mägi matkaradadega, kust otsast avaneb ilmselt üpris kaunis vaade ümbrusele. Kohalikele meeldib oma vaba aega õues veeta - nii saabus parklasse järjest autosid juurde ja inimesed sättisid end randa või matkama. Õues oli ilm täna ka kohe eriliselt nauditav.
Meie kõrval linnakeses Las Chafiras on ühes metallist angaaris köögivilja turg, kus müüakse kohalikku toodangut ja värskeid asju. Turg on lahti kolmapäeviti, laupäeviti ja pühapäeviti kell 8-14. Sattusime sinna pealelõunal ja kuigi palju kaupa oli juba ära ostetud, pagari letis oli järgi vaid üks sai ja üks tumedam leib, siis kaupa jagus veel omajagu ja see kõik nägi välja väga värske ja ehe. Ühes nurgas pressis meesterahvas värsketelt puuviljadest mahla. Jäin vaatama, mis tal seal lõikelauale on - sellised vutimunast veidi suuremad oranžid viljad. Ta ütles nimetuse ka, kuid ma polnud seda varem kuulnud ja seejärel pakkus meile tükikese maitsta, enne kui ta puuvilja mahlapressi lükkas. See maitse oli midagi värsket, kuid magusat, tekstuuriga litši sarnane, kuid käigult pigem grenadilli ja virsiku segu. Mul pole aimugi, mis see oli, kuid värskelt pressitud mahlaga pudeliga me sealt ära tulime.
Kanaaride banaanid on pisikesed ja peaksid olema magusamad, kui need, mis meil poes harjumuspäraselt müügil on. Algselt olid siinsed banaanid hoopis jahubanaanid, mida küpsetamist kujul süüa ei kõlba ning banaan, nagu me seda täna teame, jõudis siia alles 19. Sajandil ja algselt tunti seda Hiina banaani nime all, tulenevalt päritolust Indo-Hiina kandist. Täna on banaan Kanaaride peamine ekspordiallikas turismi ja tomatite kõrval. Kanaaride banaan on küll suhkrurikas, kuid tegelikkuses madala kalorsusega toiduaine, milles pole üldse rasva, mis teeb temast üpris ideaalse toiduaine. Kohalikke banaane müüakse siin nii tavalises toidupoes ja sel juhul tasub otsida märget D.O. Või Canarian kui ka köögiviljaturul, kuid kollaseid kobaraid ei paku neist ükski ja nii tuleb banaanid mõneks päevaks kapile siiski järelvalmima jätta.
Kunagi olid Kanaarid suured suhkruroo tootjad ja eksportijad. Siiani kasvatatakse kanaardiel suhkruroogu, aga nüüd üksnes väikeses koguses. Küll aga müüdi värskelt suhkruroost pressitud mahla otse turuväravas. Esimest korda nägin suhkruroo mahla Kuubal, aga sealsed veidi ebasanitaarseid tingimused ei tekitanud minus usaldust mahla proovida. Siin oli aga teine lugu. Suhkruroo mahla serveeritakse purustatud jää ja tambitud sidruniga ning see maitseb nagu alkoholivaba mojito, ainult veidi magusam.
Kanaaride üks traditsiooniline maius on Gofio. Seda toodetakse nisu ja maisi jahu selgust, tihti lisatakse sinna mett, mandleid ja rosinaid ning vahel ka kakaod. Ma olen sellest omajagu kuulnud, aga pole seda kunagi maitsnud ja täna oli turul see kenasti müügil. Eks saab mõnel teisel päeval kuulsa gofio ära proovitud. Samas letis müüdi ka mitmeid naturaalse magususega moose - võta kas papaia, mango, banaani, kaktusevilja, apelsini või omavahelise seguga. Otsustasime kaktuse-banaani moosiga homme hommikul pannkoogid ära proovida.
Kanaaridel on ka püramiidid. Keegi päris täpselt ei tea, millal ja kuidas need astme-püramiidid siia ehitatud on ja pikalt arvati, et lihtsalt põllumehed on kuhjanud suure trepi kujuliselt kokku kive, mis põllumajandusest üle on jäänud, sest põlde tehakse siin kalju servadelt just kiviste laiade astmetena, kuid norrakast mereuurija Thor Hayerdahl tõestas ära, et tegemist on teadlikult päikese kummarduseks Güimari ehitatud lamedate püramiididega, mis on tehtud vulkaanilisest kivist ja laotud lõigatud nurkadega nelinurkseks ehitiseks. Kui varem arvati, et laevaliiklust kontinentide vahel olla ei saanud, sest puudus vastav oskus teha üle ookeani seilavaid laevu, siis sama teadlane tõestas praktilise katsega ära ka selle, et kunagi iidsetel aegadel on inimesed juba edukalt merd seilanud suurte Ra õlepaatidega, teades kuidas liiguvad hoovused ja tuuled ning lastes merel end kanda sinna rannikule kuhu vaja. Nii ongi juhtunud, et Kanaaride püramiidid - neid on nimelt nii Tenerifel kui La Palmal - sarnanevad oma olemuselt kõige enam Mehhiko ja Peruu omadega ning on tehtud ammu enne seda, kui Sitsiiliasse Euroopa püramiid ehitatud on. On isegi leitud vanu ürikuid, kus mainitakse, et inimtühjal Tenerife saarel justkui inimtegevust ei eksisteeri, ent püramiidid on siin olemas. Iidsed inimesed on olnud selgelt palju targemad ning osanud hästi omavahel infot vahetada ja kaasaegsete lahendustega kursis olla paremini, kui me arvata oleme osanud. Imestatakse, kuidas osati ehitada mitmel pool maailmas umbes samal ajal üpris sarnaseid püramiide, kuid kas see pole umbes sama, kuidas mitmel pool maailmas umbes samaaegselt on osatud ehitada pilvelõhkujaid? Ilmselt meie aja pärand ei kesta just tuhandeid aastaid, aga võibolla saab ka kunagi tulevikus keegi imestada selle üle kuidas praegusel ajal midagi loodud on, mis tundub üle inimvõimete.
M filmis nii puuvilju, päikest kui püramiide: https://youtu.be/0Mgq66-fDY8
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar